Autoriõigus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


  • "Arvatavasti otsite vana lahinguvälja?" ütles juht.
"Ei," ütlesin ma, "ma pole kuulnudki mingist lahingust."
"Aastal 561," alustas ta leebel giidihäälel, "löödi siin ainus lahing maailmas autoriõiguse pärast." Ma vaatasin talle pead raputades otsa.
"See on tõesti nii," ütles ta. "Püha Columba poolehoidjad olid kirjutanud ümber psaltri, mis kuulus Pühale Finianile, ning Püha Finiani ja Püha Columba poolehoidjate vahel läks lahinguks. Kolm tuhat surnut - aga kuningas lahendas tüli ära, öeldes: "Nii nagu iga lehma juurde kuulub vasikas, kuulub iga raamatu juurde ärakiri." (lk 62-63)
  • Heinrich Böll, "Iiri päevik". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 1987, nr 5/6


  • Kõigile teile, kes te siin olete, ja kõigile valitsustele ja riigiametnikele ja lobistidele, kes pole olnud suutelised viima end selleni, et toetada neid tõepoolest väga ulatuslikke reforme, mis on vajalikud nende kohtade ja loovate kogukondade olemasoluks, sooviksin teile parafraseerida George Michaelit vist aastast 1992: "Käige perse, see on minu kultuur!" Ja kui autoriõigus või telekommunikatsiooniettevõtted on siin ees, siis peaksid nad kaduma. Tänan teid.
  • Vaba kultuur ei ole autoriõigusteta kultuur, nii nagu ka vaba turg ei ole turg, kus kõik on vabalt saada. Vaba kultuuri vastand oleks "loakultuur" – kultuur, milles autorid loovad ainult võimuomajate või varasemate autorite loal. (lk 9)
  • Autoriõigusi tagava tehnoloogia loomine tähendab, et autoriõiguste kontroll ei sõltu enam tasakaalustatud poliitikast. Autoriõigusi kehtestavad eraomanikud nii, nagu soovivad. Vähemasti mõnes kontekstis on see fakt kahjutu. Kuid mõnes kontekstis saab sellest katastroofi seeme. (lk 144)
  • Autoriõiguste valdaja tõlgendus seadusest jõuab autoriõigustega kaitstud sisu edastavatesse seadmetesse üha sagedamini. Reegleid kehtestab seaduse asemel kood. Koodipõhise reguleerimise probleem on selles, et erinevalt seadusest puudub koodil häbitunne. (lk 145)
  • Meeletu juriidilise vastutuse oht koos autoriõiguste sogaste piiridega tekitab olukorra, kus innovaatorid saavad turvaliselt tegutseda vaid siis, kui neil on luba eelmise põlvkonna dominantselt tööstuselt. (lk 181)
  • Nüüd, kus tehnoloogia lubab Aleksandria raamatukogu taastada, takistab seda seadus. Ning see ei sega meid autoriõiguste ühegi vajaliku eesmärgi huvides, sest autoriõiguste eesmärk on toetada kultuuri levikut äriturul. Me räägime kultuurist pärast seda, kui ta on oma ärielu lõpetanud. Selles kontekstis ei ole autoriõigustel mitte mingisugust teadmiste levitamist toetavat otstarvet. Selles kontekstis ei ole autoriõigus vaba väljenduse mootor. Autoriõigusest on kujunenud pidur. (lk 213)
  • Seaduste, kohtute ja võrgu ehituse kaudu on autoriõiguste valdajad suutnud muuta interneti algset olemust. Kui võrgu algne arhitektuur ühtki õigust ei piiranud, siis tulevases arhitektuuris on vaikimisi "kõik õigused reserveeritud". Interneti arhitektuur ja seda ümbritsev kallutavad olukorda üha enam selle poole, et igasuguse sisu kasutamine nõuab luba. Tänasele internetile nii omane "Kopeeri ja kleebi" maailm muutub varsti painavaks maailmaks, milles loomeinimese põhitöö on hankida kopeerimiseks ja kleepimiseks lubasid. (lk 256-257)
    • Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017.
  • Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui "füüsiline metafoor" Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse.

Autoril on tõsi küll veel mingid "õigused", mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, "ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku" (Barthes) - ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks!

  • Enamik klassikast, mis on ka kooliprogrammides, on paraku autoriõiguse all. Kirjandusklassika kättesaadavus on aga oluline, kuna seda peaks tundma iga haritud inimene. Kultuurimälu osana kuulub see meie rahvusliku enesetunnetuse juurde.
  • Kui riik tahab jätkata eesti kirjanduse digiteerimist, mida ei tee ju mitte keegi maailmas peale meie, siis peaks riigi toel looma kirjandusklassika autoriõiguste hoidjate kontaktandmete andmebaasi. Teiseks peaks välja töötama lepingud ja eraldama ka summad autoriõiguste maksmiseks.
  • Mingis mõttes võib autorikaitse jäiga liini esindajatele kaasa tunda. Sest võitlus käib ju ülivõimsa vastasega – inimkonna tehnilise progressiga, mille üks põhisuundi on uued infotehnoloogia tehnilised lahendused, mis muudavad järjest hõlpsamaks info edastamise, kopeerimise, salvestamise. Vaevalt on suudetud mingile tehnilisele lahendusele päitsed pähe panna, kui kohal on uus ja hullem.
  • Kultuuritarbimine (pannes siia ka teadusinfo kasutamise) on leivatarbimisest oluliselt erinev selle poolest, et ta toodab uut kultuuri. Probleemi ehk polegi, kui õnnestuks keelustada vaid isiklikule lõpptarbimisele suunatud piraatlus – mis seal siis ikka nii väga hullu, kui nt pornotarbijad hakkavad maksma ausat täishinda. Tegelik probleem on aga selles, et kultuuris lõpptarbimist polegi. Väärtuslik läheb uuesti käibesse – kultuur ongi tsiteerimine.
  • Küsime, et mis on olnud inimese ja (inim)ühiskonna tekkeks, arenguks ja toimimiseks olulisem – kas püha, puutumatu ja kõikehõlmav eraomand või inimestevaheline kommunikatsioon ja kõik selle jaoks arendatud vahendid: keel, raamatud, koolid, arvutiside jne. Kui teil sellele küsimusele on vastus olemas, on juba lihtne vastata küsimusele, mis on suurem kuritegu inimsuse vastu: kas omaniku õiguste ahistamine või sõna- ja infovahetuse vabaduse piiramine?
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel