Marin Laak

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Marin Laak Nüpli kirjandusteaduse suvekoolis, juuli 2013.

Marin Laak (sündinud 13. septembril 1964) on eesti kirjandusteadlane, alates 2006. aastast Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ning teadusajakirja Methis. Studia humaniora Estonica peatoimetaja. Tema isa oli Enn Roose, ema on Marju Lauristin ja vanaema oli Olga Lauristin.

  • Aeg liigub mööda tehnoloogia-kiirteed. Need küsimused, mis kolme aasta eest olid suunatud justkui kaugesse tulevikku, on nüüd juba vastust saamas. Kõigepealt tuleks aga täpsustada e-raamatu mõistet, mis on keeruline nagu kõik uue meediaga seotud mõisted. Praegu on selleks harjutud pidama epub-formaadis salvestatud teksti, mis on loetav ja lehitsetav lugerites, aga tegelikult peaks e-raamatu tähendus katma mis tahes elektroonilisel kujul loetava teksti, ka pdf-formaadis.
  • Elektrooniline keskkond peaks andma just võimaluse [kaanonit] mitte võimendada, kuna üks uue meedia tunnuseid on see, et hierarhiad kaovad ja toimub tasapinnastumine (ingl levelling). Ühtlasi on täheldatud hüperkanoniseerimist (hypercanonization), ootamatut fenomeni, et internetikeskkond hoopis võimendab (maailmakirjanduse) kaanonit ja rohkem, kui seda suudaks teha ükski trükitud kirjandusajalooraamat. Miks? Sellepärast, et samu maailmakirjanduse klassikute teoseid digiteeritakse korraga üle maailma. Tekib kuhjumine – kas või Shakespeare'i väljaandeid on digiteeritud sadu. Väga head väiksemad autorid ei paista selle massi seest välja.
  • Enamik klassikast, mis on ka kooliprogrammides, on paraku autoriõiguse all. Kirjandusklassika kättesaadavus on aga oluline, kuna seda peaks tundma iga haritud inimene. Kultuurimälu osana kuulub see meie rahvusliku enesetunnetuse juurde.
  • Kirjandusajaloolastena vaidleme praegu selle üle, mis üldse kuulub eesti kirjandusse, kas lähtuda tuleb keelest või territooriumist. See on kompleksne probleem. Isegi kirjanduse mõiste üle vaieldakse. Ka klassika mõiste ajas siiski muutub, veelgi ebakindlam on väärtkirjanduse mõiste. Valiku peaks kindlasti tegema need, kel on vastav akadeemiline haridus, kes tunnevad kirjandusajalugu. Kirjanduse digiteerimine annab võimaluse kirjanduspilti rikastada ja avardada. Kas või kooliklassika on kitsuke, võrreldes selle ilukirjandusega, mis on väärtuslik. Ja teos on seda põnevam, mida vähem on ta tuntud praegu. Siin on nii palju avastamist.
  • Digitaalse pöörde tulemusel peavad muutuma ka kooliprogrammid, peab muutuma õpetamine üldse. Oluliseks saavad seosed ja info otsimine. Kogu pedagoogika läheb teistele alustele. Ühtlasi avaneb muuseumidel ja raamatukogudel võimalus uueks "hüppeks". Mäluasutuste suure allikaressursi kättesaadavus aitaks ka tekste mõista. Näiteks saab digiteeritult kõrvutada Marie Underi "Sonettide" redaktsioone ja jälgida, kas ja milliseid muutusi neis on tehtud.
  • Meil on juba suureks saanud põlvkond, kes on kasvanud arvutikultuuri maailmas. Nii haridus- kui mäluasutuste töö on aga väga inertne. Digiteeritud kultuuripärandi mass on juba isegi suur, kuid sellest mõtlemine ei tule järele. Me elame praegu kahes maailmas korraga. Meie siin mäluasutuses elame ikkagi veel pabermaailmas, aga inimesed on harjunud juba teistmoodi mõtlema ja allikaid kasutama.
  • Igasuguse arengu keskmes peab seejuures olema inimene. Me ei tee midagi asja iseenese pärast. Ka siis, kui digiteerime ohustatud asju, teeme seda, mõeldes lugejale, kes tuleb saja aasta pärast.
  • Digitaalne pööre ei ole ainult tehnoloogiline, see on muutnud inimeste suhtumist ja inimestevahelisi suhteid. Ollakse harjunud olema aktiivne, osalema ja jagama. Aga inimesteni jõuab see pööre ikkagi ka haridussüsteemi kaudu, mäluasutused on ainult vaheaste. Meie eesmärk peaks olema see, et kultuurimälu oleks pidev ja et "Illimarid" ei kaoks ära. Meie asi on hoolitseda, et need kirjanduslikud tekstid, mis loovad rahvust, oleksid olemas.
  • Juhan Viiding on eesti luuletaja, kellest peab kõnelema kogu aeg. Tema tähtsust ei pea rõhutama. Kõik teavad niigi. Ta vajas olemiseks palju ruumi, palju inimesi enda ümber.
  • Kultuur on habras, luuletaja sõna on habras aja mängumasinas. Ajalugu on siiani lünklik ja hämar, aeg on libisemas sõrmede vahelt, hakkame unustama isegi lähimineviku meeleolusid ja üksikasju. Kui oluline on aeg luuletaja elus? Vaid mõned luuletajad ajapildi sees on saanud müütilise mõõtme. Kas ja kuivõrd peaks sellele tähelepanu pöörama, kuivõrd on tähendused lugeja prillides, ilu vaataja silmades?
  • Eestlane ei armasta nutta, talle on omane kõrvaltpilk. Olulisi asju hoitakse eneses, need ilmuvad pigem sarkasmi, valusa huumori, äraspidiste sõnade vahendusel, tõlkija jääb siin allegooriate edasiandmisel hätta. Viidingu luuletuste read hulguvad meis kõigis. Fikseeritud seisundid paari, ent väga täpse reaga. Sõnalised maailmad, mis peegelduvad vastu, sõltumata ajast. Tõlgendusi pole vaja üle sõnastada, kõik mõistavad.


  • Teine kriitik, Alvar Loog on "Kassitoome" arvustuses maininud, et Hirve varasemas teatraalses Pierrot'-luules justkui puuduks nii iha subjekt kui ka objekt, "mina" ja "sina". Huvi pärast tegin seda, mida luulega teha ei tohi: võtsin appi arvuti ja tahtsin teada, milline on n-ö objektiivne pilt autori sõnakasutusest uues luulekogus. Silma hakkab keeleline küllus: 61 luuletuses on kokku 2741 sõna, nende seas vaid üksikud korduvad. Sõnade eri kasutusjuhud (sõned) saab taandada algvormideks (lemmadeks): neid on kokku 971, aga neist 621 esineb vaid üks (!) kord. Sõna mina esineb sõnavaras kõige rohkem (146 korda), sõna sina on kolmandal kohal (113) sidesõna ja (137) järel. Seega on "Kuldöölases" nii objekt kui ka subjekt lausa võimsalt esindatud, need on luulekogu kesksed kujundid, eriti võrdluses teiste autori lemmikkujunditega: taevas (26), täht (16), vesi ja pilv (15), süda ja tuli (13), uni (12) jne. Kui näiteks Hirve luule stambiks on peetud "ööd", siis näeme, otsesõnu esineb öö vaid 11 korda, Hirv lihtsalt ütleb selle metafoorselt ümber: "päike vajub ookeani / ja taevas ärkab" (lk 26). Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna.
  • "Kuldöölases" on uued luuletused, mõned neist on ilmunud küll perioodikas, kuid raamatus on need järjestatud teisiti, kokku on saanud kaunis, mõjuv poeetiline tervik. Veelkordseks tõenduseks, et luulekogu on suurvorm, siingi peab annet olema. See kogu on valulik jutustus, sügavuti tunnetatud seisundiluule, mis valgustab läbi viimase kui nurga eksistentsiaalsest lähedus- ja üksiolekust.
  • Ühes "Kuldöölase" koostamise ajal ilmunud meenutuses räägib Hirv oma noorusea mälupildist, milles ta istus Emajõe ääres ja vaatas mööduvaid tüdrukuid koos vanameistri, kunstniku Johannes Uigaga. "Uiga vaatas neid teisiti — nagu tükikest loodusest," meenutab Hirv. Kunstniku eluaegne inspiratsioon ja muusa oli Otepää kuppelmaastik: selle kaunid, naise ihu meenutavad vormid olid meistri silmis müstilis-erootilised. Ehk on ka Indrek Hirve "sina" vaid kauni muusa, eksootiliste mäestikuvormide peegeldus? Niipalju siis Andaluusia koerast veel ühe Tartu linnakirjaniku mõistmiseks, kui see silmamuna sai nüüd ikka läbi lõigatud…
  • Mis puutub luulesse autori vanus või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. Ehk on see Indrek Hirve arvustamisel üks suurimaid lõkse, sest autor on karismaatiline isiksus, tuntud mitte ainult kirjandusavalikkuses, tutvus temaga oleks nagu kapital. Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
  • Tänapäeval polekski ilmselt tõesti enam vahet, kes ja kus on lugeja, sest Nõukogude Eesti proosa on üllatanud ka meie oma nooremaid, vabas Eestis kasvanud kriitikuid. Katrina Kalda uue romaani teeb aga huviga loetavaks autori terav pilk nendele asjadele, mida vanemad kirjanikud ehk tähele poleks pannud.
  • Maailmakujutus lapse silmadega on tänu Friedebert Tuglase "Väikesele Illimarile" ja Viivi Luige "Seitsmendale rahukevadele" klassika eesti kirjanduses ning praegugi laialt kasutusel vormiline võte keerulistest ühiskondlikest asjadest rääkimiseks, eriti postsoveti kirjandustes. Lapse vaatepunktiga kaasnev naiivsus ja vahetus annavad võimaluse ära ütelda nii mõndagi, mis oleks kohatu täiskasvanule – näiteks võib laps olla trotslik, vihane, isegi julm.
  • Kontrastse taustana meie tänasele teaduspoliitikale, mis tõrjub eestikeelsed humanitaarväljaanded teaduse äärealadele ja hindab ainult "maailma mõõtmist" võõrkeeles, on mind alati hämmastanud, kuivõrd enesestmõistetavaks ideaaliks on kogu senise eesti kultuuri ajaloo vältel alates XIX sajandi varasest ärkamisajast olnud vastupidi, püüd emakeelse kõrgkultuuri, kõrghariduse ja teaduse poole. Kahtlemata oli eesti kultuuriline iseseisvus, loomulikult selle osana ka eesti keel ja eestikeelne kirjasõna üks Eesti riigi loomise aluseid.
  • ... aasta 1934 pööras nii Eesti kui ka kirjanike liidu ajalooraamatus uue lehekülje. Sel aastal arvati 1929. aasta põhikirjas kehtestatud korra alusel kutseühingu liikmete hulgast välja liikmemaksu tasumata jätmise tõttu A. H. Tammsaare ning võeti vastu Betti Alver. Loomisaeg oli möödas, kuid kord Eesti ja kirjarahva ühisel jõul rajatud vundament on vastu pidanud aegade murranguis nii kodus kui võõrsil, vähemalt tänase päevani. Usutavasti peab tulevikuski, sest – selle maa keel on kord laulutuules taevani tõusnud üles.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel