Kultuurimälu

Proosa

• Ärplevas, hoolimatus noorusekultuses, painavast lähiminevikust lahtiütlemise tuhinas oleme tihti end ise lahti tõuganud ka kõigest väärtuslikust, mis meid enda kultuurimälu ja ajalooga seob, sidus ja siduma peaks ka pikas tulevikus. Kui Toomas ja Aili Vint panid Tallinnas Kunstihoonesse üles antoloogilise näituse viimaste aastakümnete eesti kunstist, siis tabas noort kunstikriitikut, kes üles kasvanud häppeningide ja videoinstallatsioonide tuksuvas, vilkuvas, vilisevas ja kolisevas maailmas, ühtäkki rabav nõutus. Noor inimene seisis haudvaikuses klassikalise eesti tahvelmaali ees ega osanud sellega midagi peale hakata. Maal ei rääkinud temaga ja tema ei osanud end selle maaliga kuidagi suhestada. Üks side oli ilmselt katkenud temas ja katkenud kultuuris.
  • Sirje Kiin, "Mälust ja eesti asjast". Sirp, 26. mai 2000

• Kultuurimälu kõige olulisem erinevus kommunikatiivsest mälust seisneb selle meediumites: kultuurimälu kandjaks ei ole elav läbikäimine grupis, vaid tekstid, pildid, monumendid ja rituaalid.
  • Eneken Laanes, "Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis". Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 27

• Kunstitekstid on oluliseks allikaks, mille põhjal kujuneb kultuurikandjate arusaam ajaloost. Nende toime sündmuste modelleerimisele kultuurimälus pole sugugi vähemtähtis ajalooteaduslike, pedagoogiliste või memuaarsete tekstide omast. Üht ja sama episoodi vahendavad teosed ei asetse kultuurimälus mitte eraldiseisvatena, vaid sulanduvad kokku uue tasandi tervikuks. Nii on õigustatud ka suure ajalise distantsiga või muude tunnuste poolest erinevate käsitluste koos vaatlemine.
• Kultuurimälu keskmeks ei ole üksnes säilitav funktsioon, vaid samavõrra oluline on selle toime uute keelte, tekstide ja tähenduste loomisel.
• Selleks et mõne sündmuse või isiku lugu tähendusliku ja kõnetavana aktiivses kultuurimälus püsiks, tuleb seda korrata. Mida erinevamates keeltes seda tehakse, seda rikkam on mälupilt.
• Ilmekad on siin näited ekraniseeringutest, kus kirjandusteksti ja selle filmikeelse tõlgenduse vahel ei olegi kultuurimälus enam võimalik selgeid piire tõmmata. Näiteks võib küsida, millistes piirides on "Kevade" eestlaste kultuurimälus pärit Oskar Lutsu romaanist, millistes Arvo Kruusemendi filmist. Kõne all ei ole üksnes filmi poolt lisatud pildilised ja helilised aspektid, nagu tegelaste välimus või filmi tunnusmeloodia Veljo Tormise süidist, vaid ka sõnalised, kuivõrd mitmed Lutsu kirja pandud väljendid on laiemasse kasutusse jõudnud just pärast filmis kõlamist. Samal põhimõttel kõrvutuvad ja sulanduvad eri meediumides antud paadipõgenemistekstide rannamotiivid: rand ei ole üksnes sisemaa ja avamere vaheline visuaalne piirjoon, vaid hakkab kaasama ka sõnalisi, helilisi jt modaalsusi.
  • Maarja Ojamaa, "Kultuurimälu transmeedialisus: Rand Teise maailmasõja paadipõgenemisi vahendavates kunstitekstides", Keel ja Kirjandus 8-9/2013

• Enamik klassikast, mis on ka kooliprogrammides, on paraku autoriõiguse all. Kirjandusklassika kättesaadavus on aga oluline, kuna seda peaks tundma iga haritud inimene. Kultuurimälu osana kuulub see meie rahvusliku enesetunnetuse juurde.
• Digitaalne pööre ei ole ainult tehnoloogiline, see on muutnud inimeste suhtumist ja inimestevahelisi suhteid. Ollakse harjunud olema aktiivne, osalema ja jagama. Aga inimesteni jõuab see pööre ikkagi ka haridussüsteemi kaudu, mäluasutused on ainult vaheaste. Meie eesmärk peaks olema see, et kultuurimälu oleks pidev ja et "Illimarid" ei kaoks ära. Meie asi on hoolitseda, et need kirjanduslikud tekstid, mis loovad rahvust, oleksid olemas.
  • Marin Laak, vestlusringis kirjanduse digiteerimisest: Pille-Riin Larm, "Meil veel on raamaturiiulid", Sirp, 20.03.2014

• Kollektiivne mälu tõstab minevikust esile selle, mis on oluline käesoleva ajahetke jaoks. Täites olulist rolli identiteedi loomisel, peab ta pakkuma kinnitust kogukonna ajaloost ja järjepidevusest, ühistest kogemustest ja muidugi ainulaadsusest. Sellest hoolimata on mälu väljendused väga rahvusülesed – juba enne globaalse digitehnoloogia levikut oli eri rahvaste kultuurimälu tihedalt põimunud. Seda illustreerivad hästi näiteks 19. sajandil püstitatud monumendid – kõik need triumfikaared, võidujumalannad ja kindralid on üle maailma üsna sarnased.
  • Linda Kaljundi, Kollektiivne mälu ja kriiside ajastu" Müürileht, 11. juuni 2020