Mine sisu juurde

Eneken Laanes

Allikas: Vikitsitaadid

Eneken Laanes (sündinud 4. mail 1972) on eesti kirjandusteadlane, Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor.


"Lepitamatud dialoogid"[muuda]

Eneken Laanes, "Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis". Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009.


  • Mõistekeskse lähenemise eelistamist süstemaatilisele teooriale ei tule mõista teooriavaenulikkusena, mis mitmetes selle avaldumisvormides Eesti kontekstis kujutab endast lihtsalt viitsimatust end rahvusvahelises kontekstis tehtuga kurssi viia. Ma ei usu kirjanduse ja kultuuri uurimisse "vabalt" ilma igasuguse teoreetilise vaatenurgata. (lk 8)
  • Romaan toob ühte ruumi kokku erinevaid sotsiaalseid hääli ja minevikupilte, mis ühiskonnas erinevatel põhjustel kontakti ei astu, ja kujutab neid dialoogis, mis, nagu ülal rõhutasin, ei tähenda nende lepitamist. Dialoog romaanis ei tähenda seega protsessi, mille käigus erinevused taanduvad ja asemele astub üksmeel, vaid võimalust saada teadlikuks sellest, milles seisneb teise teisesus. (lk 14)
  • Tänu kujutlusvõime ja analüüsi ainulaadsele ühendamisele muudab kirjandus mõeldavaks selle, mille üle ühiskond võib mõelda, aga ei mõtle, sest tulenevalt teemade keerulisusest tuleb need edukaks seedimiseks ja integreerimiseks rakendada lahti igapäevamuredest. Nii saab kirjandus olla kultuuriliselt tõhus sellena, mis ta on, mitte sellena, milleks seda saab kasutada või ära kasutada teistel eesmärkidel. (lk 15)
  • Kultuurimälu kõige olulisem erinevus kommunikatiivsest mälust seisneb selle meediumites: kultuurimälu kandjaks ei ole elav läbikäimine grupis, vaid tekstid, pildid, monumendid ja rituaalid. (lk 27)
  • Keerulised tekstid loovad kujundeid ja käivad välja ideid, mis jõuavad kriitika ja ajakirjanduse kaudu ka nendeni, kes romaani ise lugenud ei ole. (lk 30)
  • Kuivõrd trauma mõiste implitseerib ohvri staatust, siis saavad kõigist pöördelise muutuse läbi elanud inimestest ohvrid ja ei ole enam võimalik vahet teha nende vahel, kes puutusid otseselt kokku surma ja vägivallaga ning olid selle kokkupuute tagajärjel traumeeritud, ning nende vahel, kes elasid ka pöördeliste muutuste keerises suhteliselt rahulikku elu. Eesti kontekstis tähendab see ka seda, et ei ole võimalik vahet teha küüditatute ja küüditajate, põgenenute ja Eestisse jäänute kogemuste vahel. (lk 34)
  • Kodakondsuseta isikute suur hulk ei ole Eesti avalikus debatis olnud kunagi probleem, millele oleks lahendust otsitud. Jäetuna välja rahvuse hulgast, ei ole nende inimeste probleeme nähtud probleemidena, mida rahvus peab lahendama. (lk 37)
  • Vabadusvõitlejate, olgu Saksa sõjaväes sõdinud meeste või metsavendade ja Tiefi valitsuse, valimine rahvusliku mälu toposteks ja nende mälestamine kangelasliku semantika võtmes viitab just raskustele, mis kaasnevad rahvusliku alanduse ja teovõimetuse mäletamisega. Kergem on need kogemused ümber kirjutada. (lk 75)
  • Siiani ei ole Euroopa mälukultuuris kohta mälumustril, mille raames II maailmasõja lõpp ei tähenda uut algust, vaid uusi repressioone. See vastuolu ei puuduta mitte ainult pärast Nõukogude Liidu lagunemist Ida-Euroopas välja kujunenud rahvusliku varjundiga mälupoliitikat, vaid ka nende inimgruppide kogemusi, kes kannatasid otseselt stalinistlike repressioonide all. (lk 82)
  • Kuigi pärast Nõukogude Liidu lagunemist avanes võimalus metsavendade teemat uurida, rakendati nende tegevus kui võitlus nõukogude võimu vastu kohe rahvusliku narratiivi teenistusse, mis lähtub eelkõige oleviku vajadustest ega ole alati huvitatud üksikasjadesse süvenemisest. (lk 111)
  • Meenutades vanaema luguderepertuaari, kopitanud õunu ja poesabasid, seab "Piiririik" kahtluse alla Euroopasse naasmise retoorika, mis eeldas negatiivse mineviku kalevi alla panekut võimaldamaks illusiooni, et minevik on möödunud jälgi jätmata ja et eurooplaseks saamine on vähemalt sama lihtne ja iseenesestmõistetav nagu selle ihaldusväärsus. (lk 173)

Artiklid[muuda]

  • Kui Eesti Vabariigi põhiseadus räägib Eesti rahva riiklikust enesemääramisest, siis räägib see rahvast kui kodanikkonnast ega ütle midagi nende kodanike etnilise rahvuse kohta. Konservatiivid võitlevad mõistagi põlisrahvuse mõiste eest, sest see pakub paljudele teenimatut privileegi tunda end sel maal tähtsamana kui mõne teistsuguse etnilise taustaga inimesed, kuid Eesti põhiseadusega seda põhjendada ei anna. Kui meie kõigi eluiga on laias laastus sama pikk, siis kuidas on mõned meist sellel maal põlisemad kui teised muudmoodi kui vaid kujutluslikult? (lk 33–34)
  • Eesti ajakirjandus on suuresti maha maganud selle suure ideoloogilise pöörde, mille Eesti presidendi institutsioon on Kersti Kaljulaiu ajal läbi teinud, ja pole suutnud mõtestada neid olulisi uusi teemasid, mille Kaljulaid on jõuliselt meie avalikku debatti toonud, olgu selleks sooline võrdsus, sotsiaalne õiglus või rahvusküsimus. (lk 34)
  • Etnilised eestlased, mida iganes see erinevatel epohhidel on tähendanud, ei ole sellel maal pea kunagi elanud omaette. Vallutuste ja anneksioonide tulemusena on nad seda maad alati pidanud jagama teistsuguse etnilise taustaga inimestega. Me ei ole kunagi saanud valida, ei saa praegu ega ka tulevikus valida, kellega koos me siin elame, nii nagu me ei saa valida, kes on meie naabrid või kellega me jagame seda planeeti. (lk 35)
  • Kui Jürgen Ligi nimetas 2014. aastal Jevgeni Ossinovskit "sisserändaja pojaks roosast erakonnast" ja hiljem tema ees vabandas, siis tegi ta Ossinovskile komplimendi tema eesti keele kohta, öeldes: "[---] imetlen tema Eesti-meelsust ja keeleoskust". See repliik kujustab suurepäraselt meie avalikku arvamust kujundava vanema põlvkonna arusaama sellest, kes on eestlane ja mida tähendab eesti keele rääkimine. Ligi näitas oma komplimendiga üles üüratut umbusku Eesti kooli ja tema võimekuse suhtes integreerida teistsuguse taustaga inimesi eesti keelde ja kultuuri. Talle ei tulnud pähe, et 1986. aastal sündinud mees, kes on õppinud Eesti koolis, võiks rääkida eesti keelt sama hästi kui ta ise, et tal võiks olla selle keelega samasugune suhe nagu temal. Kohane vastus Ligi repliigile oleks olnud teha vastukompliment, kiita ka tema enda eesti keelt, mida ta oma sagedaste teravuste sõnastamisel ajuti päris meisterlikult kasutab. (lk 37)
  • Kuigi Valdur Mikita rahvuse kujutlemise viisid pole päris minu maitse, on tema ja paljude teiste eesti kirjanike viis seostada rahvuslikku identiteeti maa ja maastikega minulegi lähedane. 1990. aastate alguses tundsin end tihti nagu XX sajandi alguse eesti haritlane, kes pani heina rõuku, tõi jõhvikad soost koju, võttis kartulid üles, ja läks siis sügisel Euroopasse ülikooli. (lk 37)
    • "Eestlasena olla ja töötada". Keel ja Kirjandus 1-2/2018


  • Mälu-uurijad on juhtinud tähelepanu sellele, et keskendumine ohvrite kannatustele kollektiivsel tasandil on tihti mõeldud varjutama neid keerulisi ajalootahke, mida ei taheta mäletada. Eestis on kindlasti sellised varju jäänud küsimused kohanemine ja koostöö Nõukogude režiimiga ning eestlaste osalus inimsusvastastes kuritegudes Teise maailmasõja ajal ja järel.
    • "Mälukultuuri avanemine". Tiit Tammaru (Toim.). "Eesti inimarengu aruanne 2016/1017. Eesti rändeajastul", lk 237

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel