Romaan

Romaan on ilukirjandusliku proosa suurvorm, mida ideaaljuhul iseloomustavad süžeelisus, mitmeplaanilisus, problemaatilisus ja mõttetihedus.

Proosa

Keskpäraseim romaan on ikkagi parem kui keskpärased lugejad; ka halvimas romaanis on midagi žanri oivalisusest.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Hint. Loomingu Raamatukogu, nr 33, 1974, lk 48

Romaan on õilistatud biograafia.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, nr 36, 2004, lk 18

Iga inimene — olgu ta daam või härrasmees —, kes ei suuda nautida head romaani, peab olema talumatult rumal.
The person, be it gentleman or lady, who has not pleasure in a good novel, must be intolerably stupid.
- Jane Austen, "Northangeri klooster", 14. ptk, tlk Maria Drevs, Tallinn: Byronet, 2002, lk 109

... miski ei ahista silmapiiri ja et peale teeskluse ja vale pole miski keelatud — ükski "meetod" ega ükski, ka kõige hulljulgem eksperiment. Romaanil ei ole mingit "pärisainet"; kõik on tema pärisaine — iga mõte, iga tunne; iga mõistuse ja vaimu ilming annab midagi; ükski taju pole ülearune. Ja kui kujutleda, et proosa muusa seisaks elavana meie keskel, siis ei sooviks ta kahtlemata, et teda ainult austataks ja armastataks, vaid ka ohjataks ja kasutataks, sest üksnes nii säilivad tema noorus ja kõikumatu suveräänsus.
- Virginia Woolf, "Kaasaegne proosa", tlk Jaak Rähesoo, rmt: "Esseed", Tallinn: Hortus Litterarum, 1997, lk 76

Ja siis ma hakkasingi romaani kirjutama. Kirjeldasin unesnähtud tormi. Püüdsin kujutada, kuidas läigib abažuuriga lambi valgel tiibklaveri külg. Sellega ma toime ei tulnud. Aga ma ei jätnud jonni. (lk 8)

Romaani peab kaua aega parandama. Paljud kohad tuleb maha tõmmata, sajad sõnad teistega asendada. Suur töö, aga teisiti ei saa!

Ometi valdas mind kiusatus, ja kui olin esimesed kuus lehekülge ära parandanud, otsustasin inimestega tegu teha. Kutsusin külalised. Nende hulgas olid kaks kolleegi "Aurulaevanduse Teatajast" — tööinimesed nagu minagi —, nende naised ja kaks literaati. Üks oli noor ja hämmastas mind sellega, et ta uskumatu kergusega kirjutas jutustusi, teine oli elatanud ja palju näinud inimene, kes lähemal tutvumisel osutus kohutavaks lurjuseks.

Ühe õhtuga lugesin ette umbes veerandi oma romaanist.

Naised jäid lugemisest nii oimetuks, et mind hakkas piinama südametunnistus. Aga selgus, et ajakirjanikud ja literaadid on vastupidavad inimesed. Nende hinnangud olid vennalikult avameelsed, küllalt karmid ja — nagu ma nüüd aru saan — õiglased.

"Keel!" hüüdis literaat (see, kes osutus lurjuseks). "Keel on peaasi! Keel ei kõlba kuhugi!"

Ta jõi suure napsiklaasi tühjaks ja neelas suupisteks ühe sardiini alla. Valasin klaasi uuesti täis. Ta jõi ka selle ära ning hammustas tüki vorsti peale.

"Metafoor!" karjus ta vorsti närides.

"Jah," kinnitas noor literaat viisakalt, "keel on kehvapoolne."

Ajakirjanikud ei ütelnud midagi, noogutasid vaid kaasatundvalt pead ja jõid. Daamid ei noogutanud ega rääkinud, keeldusid kategooriliselt just nende jaoks ostetud portveinist ja jõid viina. (lk 9)

Mihhail Bulgakov, "Teatriromaan", Loomingu Raamatukogu, nr 19–21, 1966

... romaan on ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis žanr. Žanrit loovad jõud toimivad meie silma all: romaani sünd ja kujunemine toimub ajaloo palge ees. Romaanižanri kondikava ei ole veel kaugeltki lõplikult moodustunud ning me ei oska ette näha kõiki tema plastilisi võimalusi. (lk 15)
Ajaloos toimivad üksikud romaanimudelid, ei toimi aga žanrikaanon kui niisugune. Teiste žanride uurimine sarnaneb surnud keelte uurimisega, romaani uurimine on analoogiline elavate, noorte keelte uurimisega. (lk 15)
- Mihhail Bahtin, "Eepos ja romaan". Tõlkinud Pärt Lias. Rmt: M. Bahtin, "Valitud töid". Tallinn: Eesti Raamat, 1987

Paljud kaasaegse kriminaalromaani lugejad on mures, kas see rikub noori, teeb neist narkomaane, seksuaalmaniakke ning oma perekonna ja sõprade külmaverelisi mõrtsukaid. [---]

Olen kindel, et kriminaalromaanidel on vähe või polegi mõju oma lugejatele. Pigem on lugejad need, kes viimased viisteist kuni kakskümmend aastat on perversselt laostanud kriminaalromaani ning ära rikkunud respekteeritud kirjandusvormi. Ma tean, et see arvamus on vastuolus üldlevinud seisukohaga, et detektiivjutt on alles hiljuti küpsenud tõeliseks kunstiks. Üldiselt ei suuda kriitikud kujutleda kõrgemat kiitust kui öelda, et mingi uus põnevusjutt on "tõeline romaan".

Ma ei tea, mis oleks vale romaan, välja arvatud eksitus köitekojas — kui, ütleme, kaas teadustab George Elioti "Veskit ojal" [e k "Veski Flossi jõel"] ja nende vahelt on leida Milli "Esindusvalitsus". Romaanid on romaanid — head või halvad, tõepärased või ebatõepärased, siirad või pretensioonikad, igavad või kütkestavad. (lk 141)

Jacques Martin Barzun, "Kriminaalromaan", rmt: Rex Stout, "Uksekell helises", Loomingu Raamatukogu, nr 32–34, 1967, lk 141–149

Aet kindlasti kahetses hullupööra, et ütles Doloresele, et ta isa kuulub kirjandusliku ajakirja kolleegiumisse. Sest nüüd tõi Dolores kapist välja kohutavalt paksu käsikirja ja hakkas seda ette lugema.

Romaan jutustas ühe naise elukäigust. Tema teed olid mähkunud uttu ja ta südant ahistas pidev rahutus. Üks looduskirjeldus ajas teist taga — see oli nagu pikk-pikk klassikirjand, kõigi nõuete järgi kirjutatud: algas looduspildiga ja lõppes ka sellega.

Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva", Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 119

Milan Kundera "Romaanikunst"

Tegelikult olid kõik suured eksistentsiaalsed teemad, mida Heidegger analüüsib teoses "Olemine ja aeg", pidades neid eelneva Euroopa filosoofia poolt kõrvalejäetuiks, avastatud, kujutatud ja valgustatud nelja aastasaja romaanides /---/. Üksteise järel avastas romaan talle omasel viisil ja talle omase loogika järgi eksistentsi erinevaid tahke: koos Cervantese kaasaegsetega mõtiskleb ta, mis on seiklus; koos Samuel Richardsoniga hakkab ta vaatlema "seda, mis toimub seespool", paljastama tunnete salaelu; koos Balzaciga avastab ta inimese juured ajaloos; koos Flaubert'iga uurib ta igapäevaelu terrat, mis selle ajani oli olnud incognita; koos Tolstoiga huvitub ta irratsionaalse sekkumisest inimese otsustesse ja käitumisse. Ta juurdleb aja üle: tabamatu möödunud hetke üle koos Marcel Proustiga, tabamatu olevikuhetke üle koos James Joyce'iga. Ta küsib koos Thomas Manniga, mis osa on müütidel, mis iidsete aegade kaugusest juhivad meie samme. Ja nii edasi. (lk 12-13)
Inimene ihaldab maailma, kus hea ja halb oleksid selgelt eristatavad, sest tal on kaasasündinud ja vastupandamatu soov enne mõistmist kohut mõista. Sellele soovile rajanevad religioonid ja ideoloogiad. Need suudavad romaaniga leppida üksnes siis, kui tõlgivad tema suhtelise ja kahemõttelise kõne oma vastuvaidlemist välistavasse ja dogmaatilisse keelde. (lk 14)
Romaani teekond joonistub välja kui uusajaga paralleelne ajalugu. (lk 15)
Viimane rahulik aeg, kui inimene pidi võitlema vaid oma hingekoletistega, Joyce'i ja Prousti aeg, oli lõppenud. Kafka, Hašeki, Musili ja Brochi romaanides tuleb koletis väljastpoolt ning tema nimi on Ajalugu; ta ei sarnane enam seikluseotsijate rongiga, ta on impersonaalne, juhitamatu, ettearvamatu, mõistetamatu — ning temast ei pääse keegi. (lk 17)
Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. /---/ See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist. Totalitaarne Tõde välistab suhtelisuse, kahtluse, küsimuste esitamise ning ei saa seega kunagi leppida sellega, mida ma nimetaksin romaani vaimuks. (lk 19)
Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuuldav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. /---/ Romaani vaim on järjepidevuse vaim: iga teos on vastus eelnevatele teostele, igas teoses peitub kogu varasem romaanikogemus. (lk 22)
Romaan ei uuri tegelikkust, vaid eksistentsi. Ja eksistents pole see, mis on juhtunud, eksistents on inimese võimaluste väli, kõik see, mis inimesest võib saada, kõik see, milleks ta on võimeline. Avastades inimese ühe või teise võimaluse, joonistavad romaanikirjanikud eksistentsi kaarti. (lk 41)
Romaanikirjanik ei ole ajaloolane ega prohvet: ta on eksistentsi uurija. (lk 43)
Ainus kontekst, milles võib tabada mingi romaani väärtust, on euroopa romaani ajalugu. Romaanikirjanik ei pea aru andma mitte kellelegi peale Cervantese. (lk 120)
- Milan Kundera, "Romaanikunst". Tõlkinud Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu, nr 11/12, 1998

Luule

Ei uhke ilma lõbuks loonud
ma lustimeeli luuleteost,
kuid sulle oleksin küll toonud
ja pühendanud sõbrapeost
siin värssides ma vägevama
romaani, mille mõttering
ja tunded oleksid niisama
leekpuhtad, lihtsad kui su hing.

(lk 9)

LII

Ja juba valitsejalt samas
ta sõnumi sai kirja teel
et onu surivoodis lamas
ning ihkas teda näha veel.
Eks kogema nii kurba stseeni
nüüd onu mõisasse Jevgeni
postmaanteel sõita marutas
ja haigutades arutas,
et raha pärast on tal vaja
seal petta, ohata – mis piin!
(Romaan mul algaski just siin.)
Kuid vana rikas kannataja
ju oli pandud lauale
kui ohvriandam hauale.

(lk 40)

Aleksandr Puškin, "Jevgeni Onegin", tlk Betti Alver, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

Välislingid