Romaan

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kahe romaani tiitelleht.
Tüüpiline romaanikirjanik pärast mitme romaani kirjutamist.

Romaan on ilukirjandusliku proosa suurvorm, mida ideaaljuhul iseloomustavad süžeelisus, mitmeplaanilisus, problemaatilisus ja mõttetihedus.


  • Inimene, olgu see härrasmees või daam, kes ei tunne rõõmu heast romaanist, peab olema talumatult rumal.
  • The person, be it gentleman or lady, who has not pleasure in a good novel, must be intolerably stupid.
    • Jane Austen, "Northanger Abbey". Wild Jot Press, 2009, lk 66
  • ... romaan on ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis žanr. Žanrit loovad jõud toimivad meie silma all: romaani sünd ja kujunemine toimub ajaloo palge ees. Romaanižanri kondikava ei ole veel kaugeltki lõplikult moodustunud ning me ei oska ette näha kõiki tema plastilisi võimalusi. (lk 15)
  • Ajaloos toimivad üksikud romaanimudelid, ei toimi aga žanrikaanon kui niisugune. Teiste žanride uurimine sarnaneb surnud keelte uurimisega, romaani uurimine on analoogiline elavate, noorte keelte uurimisega. (lk 15)

Milan Kundera "Romaanikunst"[muuda]

  • Tegelikult olid kõik suured eksistentsiaalsed teemad, mida Heidegger analüüsib teoses "Olemine ja aeg", pidades neid eelneva Euroopa filosoofia poolt kõrvalejäetuiks, avastatud, kujutatud ja valgustatud nelja aastasaja romaanides /---/. Üksteise järel avastas romaan talle omasel viisil ja talle omase loogika järgi eksistentsi erinevaid tahke: koos Cervantese kaasaegsetega mõtiskleb ta, mis on seiklus; koos Samuel Richardsoniga hakkab ta vaatlema "seda, mis toimub seespool", paljastama tunnete salaelu; koos Balzaciga avastab ta inimese juured ajaloos; koos Flaubert'iga uurib ta igapäevaelu terrat, mis selle ajani oli olnud incognita; koos Tolstoiga huvitub ta irratsionaalse sekkumisest inimese otsustesse ja käitumisse. Ta juurdleb aja üle: tabamatu möödunud hetke üle koos Marcel Proustiga, tabamatu olevikuhetke üle koos James Joyce'iga. Ta küsib koos Thomas Manniga, mis osa on müütidel, mis iidsete aegade kaugusest juhivad meie samme. Ja nii edasi. (lk 12-13)
  • Inimene ihaldab maailma, kus hea ja halb oleksid selgelt eristatavad, sest tal on kaasasündinud ja vastupandamatu soov enne mõistmist kohut mõista. Sellele soovile rajanevad religioonid ja ideoloogiad. Need suudavad romaaniga leppida üksnes siis, kui tõlgivad tema suhtelise ja kahemõttelise kõne oma vastuvaidlemist välistavasse ja dogmaatilisse keelde. (lk 14)
  • Romaani teekond joonistub välja kui uusajaga paralleelne ajalugu. (lk 15)
  • Viimane rahulik aeg, kui inimene pidi võitlema vaid oma hingekoletistega, Joyce'i ja Prousti aeg, oli lõppenud. Kafka, Hašeki, Musili ja Brochi romaanides tuleb koletis väljastpoolt ning tema nimi on Ajalugu; ta ei sarnane enam seikluseotsijate rongiga, ta on impersonaalne, juhitamatu, ettearvamatu, mõistetamatu - ning temast ei pääse keegi. (lk 17)
  • Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. /---/ See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist. Totalitaarne Tõde välistab suhtelisuse, kahtluse, küsimuste esitamise ning ei saa seega kunagi leppida sellega, mida ma nimetaksin romaani vaimuks. (lk 19)
  • Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuuldav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. /---/ Romaani vaim on järjepidevuse vaim: iga teos on vastus eelnevatele teostele, igas teoses peitub kogu varasem romaanikogemus. (lk 22)
  • Romaan ei uuri tegelikkust, vaid eksistentsi. Ja eksistents pole see, mis on juhtunud, eksistents on inimese võimaluste väli, kõik see, mis inimesest võib saada, kõik see, milleks ta on võimeline. Avastades inimese ühe või teise võimaluse, joonistavad romaanikirjanikud eksistentsi kaarti. (lk 41)
  • Romaanikirjanik ei ole ajaloolane ega prohvet: ta on eksistentsi uurija. (lk 43)
  • Ainus kontekst, milles võib tabada mingi romaani väärtust, on euroopa romaani ajalugu. Romaanikirjanik ei pea aru andma mitte kellelegi peale Cervantese. (lk 120)
    • Milan Kundera, "Romaanikunst". Tõlkinud Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu 11/12 1998

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel