Aleksandr Puškin

Allikas: Vikitsitaadid
Aleksandr Puškin (autor Orest Kiprenski)

Aleksandr Sergejevitš Puškin (ka Aleksander Puškin, vene keeles Александр Сергеевич Пушкин; 6. juuni (vkj 26. mai) 1799 Moskva – 10. veebruar (vkj 29. jaanuar) 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, üks moodsa vene kirjanduse rajajaid.


Luule[muuda]

Me usku murda aeg ei saa:
veel õnnetäht kord tõuseb hele.
Kord unest virgub Venemaa
ja vägivalla rusudele
ka meie nimed märgib ta.

Товарищ, верь: взойдет она,
Звезда пленительного счастья,
Россия вспрянет ото сна,
И на обломках самовластья
Напишут наши имена!
  • "Tšaadajevile" [1818]; tlk August Sang, rmt: "Luuletused ja poeemid" (1972), lk 7


Suurteose värvidega katab
barbaarne kunstnik, pintsel peos,
ja geeniuse maali matab
ta enda nigel nurjateos.

  • "Uuestisünd" [1819], tlk Betti Alver, rmt: "Luuletused ja poeemid" (1972), lk 11


Mu aknal on trellid ja rõske on torn.
Noor kotkas, mu kaaslane mõtlikult-morn,
all vangla ees vuhinal tiivaga lööb
ja pahuralt veriseid palasid sööb.

  • "Vang" [1822], tlk Betti Alver, rmt: "Luuletused ja poeemid" (1972), lk 28


Miks leinata? Kus praegu randuks
ma üsna muretuna veel?
Vaid ühe sihi poole kanduks
neil veteväljadel mu meel.

Üht saart ma otsiks hardal vaatel,
üht hauda, kuhu maetud on
murdlainetuse laulu saatel
suur särav täht — Napoleon.

Ta kustus tuhisevas tormis.
Ka teise geeniuse siis,
kes meie mõtteilma vormis,
surm elavate killast viis.

Ta hauale jäi nutma priius,
ta luulepärja päris maa.
Voog, mässa valulises riius:
su laulik, meri, oli ta.

Su rahutus ta rinnas kihas,
ta hing ei painutanud end —
jõuküllases ja uhkes vihas
ta oli sinu vaimuvend.

  • "Merele" [1824], tlk Betti Alver, rmt: "Luuletused ja poeemid" (1972), lk 44


"Jevgeni Onegin"[muuda]

"Mu onu tõtt ja õigust tundis
kui taibukas ja tubli mees:
ta puruhaigena veel sundis
aukartust tundma enda ees.
Kui tüütu aga, minu jumal,
on päevavalgel, küünlakumal,
kui jalagagi toast ei saa,
vaest kannatajat valvata!
Kui alatu on peita pilku
ja lõbustada nagu last
poolsurnud vana sugulast,
tal murelikult anda tilku,
siis õhata ja mõelda nii:
miks juba kurat sind ei vii!"

Proosa[muuda]

  • Vahendeist, millega saavutatakse revolutsioon, ei piisa selle kinnistamiseks. Peeter I on ühtaegu Robespierre ja Napoleon (kehastunud revolutsioon).
  • Les moyens avec lesquels on accomplit une révolution, ne sont plus ceux qui la consolident. — Pierre I est tout à la fois Robespierre et Napoléon (La Révolution incarnée.)

Tema kohta[muuda]

  • [Slopašev Maurusele:] "Sest mõelge ometi: sündis Puškin, sündis suur kirjanik ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui Venemaal sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata! Nii siis, kui tead, et sündis Puškin, siis tead ka, et ta saab enneaegu otsa, saab jumalamuidu otsa. Sellepärast peaksin ma õigupoolest nutma, suure häälega nutma, et sündis Puškin, et sündis Venemaal. Mujal elaks ta peaaegu saja-aastaseks, aga Venemaal pisut kauemini kui see teine inimesepoeg, kes sündis Petlemmas. Ah? Kas mul pole õigus? Just kui Venemaal elaksid ka aina juudid! Teate, härra Maurus, mis mina teile sõbramehe poolest ütlen: kui jumal veel kord mõtleb inimesesugu oma poja verega lunastada, siis sünnib see tingimata Venemaal, sest saime me Puškiniga toime, küllap saame siis ka jumala pojaga, juutide juurde pole vaja ilma lunastamise pärast minna."


  • Puškin kuulas teda ja kujutles selle naise elu, mis oli keeruline nagu igal inimesel ja pakkus talle huvi nagu iga teinegi elukäik.
Ta pani tähele, et Jelizaveta Mihhailovna kirjadelaekal lebav valge, hooldatud ja sõrmustega ehitud käsi oli väga ilus. Talle meenus, et selle käe surve oli tugev, peaaegu mehelik, ja talle tuli mõte, et see peaks kõnelema selle naise tugevast tahtejõust. Jah, ta võib olla väga hea sõber. Aga miks, miks ometi see kuum puna põskedel, see tähendusrikas ja Puškinile täiesti mõistetav silmasära?! (lk 9-10)
  • ...Sel ööl lebas Jelizaveta Mihhailovna oma voodis avasilmi. Ta ei tundnud kahetsust. Oli koguni rõõmus, et Puškinit segati ja ta polnud saanud tema armuavaldusele vastata. Teadis, et Puškin ei hakka teda armastama ja pakub talle üksnes sõprust; ta elustas mälus iga tema sõna, iga liigutuse. Ja hommikul, kui aknast tungis sisse aovalgus, haaras ta padja ümbert kinni ning puhkes ahastades härdalt nutma. Esimest korda selle aja vältel, mil ta Puškinit oli armastanud, tundus talle nii valus elada tema lähedal ja kummatigi olla tema südamest nii kaugel. Ta leidis lohutust sellest, et Puškin ei küsi elamise asjus nõu üheltki naiselt peale tema ega rutta kellegi teise poole, kui on midagi uut kirjutanud.
"Olgu sellest mulle küll!" sõnas ta. "Suur luuletaja kingib mulle oma sõpruse. Mida mulle veel tarvis!"
Mõistus keelitas südant ja valu vaibus aegamööda. (lk 13)


Õde toriseb, et olgu tasem -
teised üldse lugeda ei saa!
Kuid ma tean, et tedagi ei lase
välja Puškin oma muinasmaalt.

Sinimere ääres vaene kalur
kuldse saagi püüab lainetest,
palju soove kalakeselt palub -
tean ma jutustada õegi eest.

  • Ilmi Kolla, "Õhtud raamatuga", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 26-27

Kirjandus[muuda]

  • Juri Lotman "Aleksandr Sergejevitš Puškin" Tallinn: Eesti Raamat, 1986 (tõlkinud Piret Lotman)
  • Марат Гайнуллин, Валерия Бобылева "Эстонская Пушкиниана" Таллинн: Ingri, 1999, ISBN 9985915798
  • Jevgeni Kaljundi "Puškini aastal Eesti ajaloost vene keeles". Arvustus: Marat Gainullin, Valeria Bobõljova "Estonskaja Puškiniana". Kirjastus INRI, Tallinn 1999, Ajalookultuuri ajakiri Tuna, 1/2000, lk 149–151

Välislingid[muuda]

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Aleksandr_Puškin&oldid=110302"