Arutelu:Aleksandr Puškin

Häda ja viletsus, ühegi salmi juurde pole tõlkijat märgitud. Pseudacorus (arutelu) 27. august 2020, kell 23:20 (EEST)Vasta

Seal rmt kust ma maha kirjutasin ka ei ole; tähendab, on tiitellehe pöördel ("Luuletused ja poeemid") säherdune info: Tõlkinud Betti Alver, Kalju Kangur, August Sang, Heiti Talvik, Paul-Eerik Rummo. Oot, äkki seal lõpus on täpsemalt. – Ei ole, v mina ei leidnud. Kommentaarides on ainult originaali ilmumisandmed. BirgittaMTh (arutelu) 29. mai 2023, kell 13:49 (EEST)Vasta

Leidsin, sisukorras, lk 496 on tõlkijad. Kas kõik vikitsiteeritud asjad on sealt rmt pärit? Siis ehk võiks selle ilmumisandmed avalikustada siinsamas? Muidugi kui mõned asjad on mujalt, läeb karvaseks. BirgittaMTh (arutelu) 29. mai 2023, kell 14:05 (EEST)Vasta

Mea culpa, ei mäleta; see oli üks üsna varajasi artikleid, mis sai hädaga tühja koha täiteks vorbitud. Õnneks on "L ja p" meil kaustas olemas, saab kontrollida. ...ja ongi käes. "Tšaadajevile" on sama tõlge, aga "Uuestisünd" on "L ja p-s" teises tõlkes. "Eleegia" on üldse hoopis teine teos (see oli toona ka väga levinud pealkiri). "Merele" ja "Vang" on samuti teised tõlked (oleks väga tore kõrvutada) ja "Linnuke" puudub täiesti. Kusjuures "Tšaadajev" on neist ainsana August Sanga tõlkes, teised, mis erinevad, on "L ja p-s" tõlkinud Alver. Nii et äkki on need ka Sanga tõlked. Tasub kontrollida. --Ehitaja (arutelu) 30. mai 2023, kell 22:09 (EEST)Vasta

Väljatõste

Teadmata allikast ja tõlkijaga tekstid. Kui õnnestub tuvastada andmed, võib tagasi tõsta.

Miks peaks veel elu nukrust tooma,
miks sünge näima päiksepaist,
kui kas või ühtki looja looma
saan vabastada ahelaist?

Aleksandr Puškin, "Linnuke"

Kui talv ju huilgel pääle kipub
ja metsad ammu paljaks teht,
nii raagund oksal üksi ripub
veel värisedes viimne leht.

Aleksandr Puškin, "Eleegia"

Briljantse maali rikub juhmilt
barbaarne kunstnik, pintsel peos;
pea vahib raamist vastu tuhmilt
ja maitsetult ta enda teos.

Aleksandr Puškin, "Uuestisünd"

Mu akna ees võre, täis rõskust mu torn.
All akna sööb kotkas, mu kaaslane morn,
ta sööb, ja on ärev ta tiibade löök,
ja küünte all võppub ta verine söök.

Aleksandr Puškin, "Vang"

Miks kurta? Kuhu, laineid kündes,
veel viiks mind laeva ruttav rüht?
Su vete rahutumas ründes
mu süda igatseb vaid üht.

Üht kaljut, kuhu kuulsus kummus,
üht suure hiilge ahervart,
kus kustus mälestuste lummus:
sääl suikus surres Bonaparte.

Säält leidis rahu vaevat võimur…
Ent vaevalt sulgus võimsa kirst,
kui tuiskas eest ta hingehõimur,
me unistuste kiirgav vürst.

Ta lahkus, teda nuttis priius,
ta pärg jäi ehteks inimsoo.
Voog, mölla, mürska mornis riius:
su laulik, meri, oli too.

Su kuju sööbus talle hinge;
su võimust teht, su vaimust lood,
ta oli vägev, sügav, sünge,
ta oli uhke nagu vood.

Aleksandr Puškin, "Merele"