Kunstnik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Amalia Wilhelmina von Königsmarck, autoportree (1687)
Adélaide Labille-Guiard, kunstnik François André Vincenti portree (1795)
Mary Moser, "Skulptor Joseph Nollekens" (u 1770)
Caroline Bardua, "Caspar David Friedrichi portree" (1840)
Jeanna Bauck, "Bertha Wegmann portreed maalimas" (1870ndad)
Bertha Wegmann, "Kunstnik Jeanna Baucki portree" (1881)
Louise Catherine Breslau, "Skulptor Jean Carriès" (u 1885)
Henriëtte Ronner-Knip, "Noor kunstnik"
Thyra Tønder Erichsen, "Ateljees" (1903)

Kunstnik on inimene, kes teeb kunsti kitsamas (kujutav kunst) või laiemas tähenduses (kunstid kui loomealad vastandatuna teadusele või majandusliku eesmärgiga tegevusaladele).

Luule[muuda]

Ei maalijat ma taha
Ma kaasaks vistist' ka:
Ei tea, kas võingi salli',
Kui kõiki maalib ta?...

  • Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39

Proosa[muuda]

  • Kunstnik on ilusate asjade looja.
Kunsti eesmärk on ilmutada kunsti ja varjata kunstnikku. /---/
Ükski kunstnik ei ihka midagi tõestada. Tõestada on võimalik isegi seda, mis vastab tõele.
Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Kunstniku puhul on eetiline sümpaatia andestamatu stiililine manerism.


  • Iga kunstnik peaks eeskuju võtma linnuemast, kes lõpetab oma pesakonna pärast muretsemise, niipea kui see on lennuvõimeliseks saanud.


  • [Gottfried Tertsius:] Nõuab ka edaspidi sangarlust ja enesesalgamist olla oma väikese rahva kirjanik või kunstnik.
  • [Vasar:] Oh, lootuseta on see asi igatpidi, kas iseseisvusega või ilma, väikeseks ja vaeseks jääb meie rahvas ikkagi. ja olla ainult ühe väikerahva kunstnik, selles on nii vähe ülendavat.


  • [Francis ja Saraceni:] "Aga kaasaja kunstnikud ei maali Jumalat ja Tema loodud maailma. Mõnikord ei saa ma aru, mida nad maalivad."
"Nad maalivad oma sisekaemust ja näevad sellega ränka vaeva, juhul kui nad on ausad, mida kõik kaugeltki ei ole. Nad toetuvad aga vaid iseendale, religiooni või müüti appi võtmata, ja mõistagi on see, mida enamik neist endas leiab, ilmutuseks vaid neile endale. Ja nood üksildased otsingud võivad ruttu võltsinguks manduda. Midagi pole nii lihtne võltsida kui sisekaemust, härra Cornish." (lk 240)
  • [Saraceni:] "Kaasaja kunstnikud aga, kohutavast maailmasõjast räsitud ja Sigmund Freudi neelanud, niivõrd, kuivõrd nad sellest aru saavad, ajavad iga hinna eest ausust taga. Nad on tüdinud sellest, mis nende meelest on Jumal, ja leiavad sisekaemuses midagi nii isiklikku, et inimeste enamikule paistab see kaosena. See pole aga pelgalt kaos. Need on lõuendile kantud toored hingekamakad. Mitte eriti ilusad ja mitte eriti mõistetavad, ent selle kaudu tuleb leida tee millegi mõistetava juurde, ehkki ma kahtlen, kas see ka ilus on." (lk 241)
  • [Saraceni:] "Parimad nende hulgast teevad seda, mida ausad kunstnikud on alati teinud, see tähendab, nad maalivad sisekaemust või kannavad sisekaemuse üle mõnele välisele esemele. Möödanikus aga väljendus sisekaemus mütoloogia või religiooni selges keeles, ent kaasaegset vaimu ei suuda liigutada ei mütoloogia ega religioon. Niisiis peab sisekaemust otsima vahetult. Kunstnik pöördub palves selle valdkonna poole, mida meie aja suured võlurid psühhoanalüütikud kutsuvad alateadvuseks, ehkki see on tegelikult üliteadvus. Ja see, mille nad välja õngitsevad - see, mille alateadvus on riputanud tollesse suurde kaevu, kunsti asupaika, heidetud õngekonksu otsa - , võib olla väga tore, aga seda väljendatakse suuremal või vähemal määral oma keeles. See pole mütoloogia ega religiooni keel. Ja suur on risk, et seesugust oma keelt on ohtlikult kerge võltsida. Seda on palju hõlpsam võltsida kui mineviku hästi mõistetavat keelt." (lk 351-352)
  • [Saraceni:] Tänapäeva inimesed, religioonita ja mütoloogiata inimesed, tüütavad palvetega alateadvust, ja tavaliselt paluvad nad asjata. Niisiis mõtlevad nad midagi välja, ja sulle pole vaja väljamõeldise ja inspiratsiooni vahet selgitada. Vorbi seesuguseid väljamõeldisi, ja võib juhtuda, et hakkad neid, kes sind imetlevad, põlgama ja nendega mängima. Kas Giotto, Tizian, Rembrandt töötasid sellises vaimus? Muidugi võib sinust saada omamoodi päevapiltnik. Pea aga meeles, mida ütles Matisse: "L'exactitude ce n'est pas la verite."' (lk 352)


  • Ma ei ole mitte portretist, vaid mõtlev inimene.
    • Efraim Allsalu, cit. via: Maie Raitar, Valgusvihk käidud teele, Edasi, 25. veebruar 1989



  • Haritlaskonna roll on kõnelda täislausetega ja seda eriti siis, kui poliitikud nende moodustamisest hoiduvad. Samas, kui tavakõnes midagi väljendada ei saa, siis otsitakse ikka abi metafooridest ja see ongi kunstnike roll ja pädevus, muuhulgas poliitkommunikatsioonis.
  • Kunstnikul ei ole mingeid olukordi või motiive kirjeldades tõendamiskohustust, mis tähendab, et lünkade täitmiseks on kunstnikul erinevalt ajakirjanikust võimalik kasutada fantaasiat, mis võimaldab minna isegi poliitiku pähe, manada esile tema sisekõne ... . Sellise hüpoteetilise sisekõne "avalikustamisega" tuuakse esile tõsiasi, et ükski valik pole paratamatu, kõik valikud teevad konkreetsed isikud, kellelt tuleb nende kohta isiklikult aru pärida.


  • Kunstnike vastutusega kaasnebki see dilemma, et kui midagi on juba eos aktsepteeritud kunstiteosena, siis taotluse (loomise) ja tegelike mõjude (retseptsiooni) vahel pole üksühest seost. Kus aga pole kausaalsust, seal on väga raske nõuda mõjude eest vastutuse võtmist. Siinkohal tehakse sageli vale järeldus ja arvatakse, et järelikult kunstnik ei saagi oma tegude tagajärgede eest vastutada. Otse vastupidi, just seetõttu, et kunstnik ei saa vastutada, on oluline kunstniku enese inimlik suurus ja küpsus. Kunstitegemine eeldab moraalset kangelas­likkust.



  • Aegu tagasi oli arusaam, et kui oled midagi õppinud, siis justkui ei tohiks muud teha. Jaotus on üsna meelevaldne, kunstiõpetuse õppekavad ju suuresti kattuvad. Kaasaegne lähenemine on kunsti kaudu mingeid probleeme lahendada või leida märksõnu. Nii on ka endale kasulik, hakkad ära tundma, kas mingi vorm sobib või, vastupidi, hakkab piirama.
Küllap kastid jäävad, ilma päris ei saa – muidu on kõik kunstnikud sarnased. Ma olen palju mõelnud, et oleksin võibolla pidanud selgemalt endale piirid paika panema.


  • "Ema peidab tõenäoliselt kõik oma pildid ära," oli Perez arvanud. "Tal on piinlik, kui mõni professionaalne kunstnik neid näeb."
Ja Fran oletaski, et ta ise on nüüdseks professionaalne kunstnik. Tema töid osteti ja pandi galeriidesse üles. Tal oli hea meel, et Mary oli oma tööd siiski seinale jätnud. Need pildid olid väga väikesed ja tagasihoidlikud, üldsegi mitte Frani stiil, kuid huvitavad, sest neil olid näha kõik Fairi saare elu-olu pisiasjad, mis muidu võinuks kahe silma vahele jääda. Siin jupp lagunenud müüri, väike tuust lambavilla ühe nurga küljes, seal visand hauast surnuaial. Fran uuris seda lähemalt, kuid hauakivi oli kujutatud küljelt, nii et isegi kui päriselus sel kivil ka kiri oli, siis oli seda selle nurga alt võimatu lugeda. (lk 18)

Allikata[muuda]

Vanasõnad[muuda]

  • Kes kuntsi teab, see kuntsi peab.
  • Kunst kunsti pidäjälle, vana' viisu' vidäjälle.
  • Kes kõik kunstid piab, see kõik näljad näeb.
  • Kes kuntsisid peab, see persekärinaga sureb.