Redel

Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla. (1Mo 28:12).
"Jaakobi unenägu", Michael Willmanni maal (1690).

Esther Kjerner, "Mäevaade redelist üles roniva mehega" (1894)

Ilah Marian Kibbey, "Mehed puid kärpimas" (u 1934)

Redel on ronimisvahend, mis koosneb kahest vertikaalsest püstpuust ja nende vahele kinnitatud rõhtsetest pulkadest ehk astmetest.

Proosa

• 6.54 Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende - nende peale - nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti.
  • Ludwig Wittgenstein, "Loogilis-filosoofiline traktaat", eelviimane lause (tlk Jaan Kangilaski ja Veiko Palge)

• Laudalakast ronis redelit mööda ettevaatlikult alla talu suur hallivöödiline kass. Õie pidi naeratama, nii naljakas oli see kassi Hintsu allatulek. Kass hoidis küüntega kõvasti redelipuust kinni ja igakord, kui edasi libises, vääratas ja näis peaaegu kukkuvat. Tasakaalu saavutamiseks udises saba ja tagupool kord ühele, kord teisele poole. Viimaks jõudis Hintsuke maapinnale nii lähedale, et usaldas alla hüpata.

Selle raske toimingu järel istus kass redeli alla hinge tõmbama. Oleks tal olnud taskurätt, siis oleks ta tingimata higi pühkinud. Aga ühelgi kassil ei ole taskurätti. Seepärast siis Hintski rahuldus sellega, et istus otse keset päikesekiirt ja silus roosa keelekesega oma pisut sassiläinud valget rinnaesist. (lk 11-12)

• Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944

• See oli muidugi raudtee. Sõna "raudtee" olin ma küll kuulnud, aga keegi polnud mulle pisutki seletanud, mismoodi see asi välja näeb, pidasin raudteed kõigepealt taevaredeliks. Vist sellepärast, et olin kuulnud ütlust "pikk kui taevaredel" ja raudteel on pisut redeli kujugi. Aga sealsamas hakkasin kahtlema. Ka taevaredelil peab olema kaks otsa, arvasin, aga ma ei näinud kumbagi. Kõrvalteed tegid veel omajagu asja segaseks. Ja miks taevaredel on sedasi vedelema jäetud? Peaaegu maa sisse vajunud. Kas siis pole enam kedagi, kes tahaks taeva minna? See ikka vist ei olegi taevaredel. Peab lähemalt vaatama.

"Ära roni raudteele!" käratas ema.

Riidleb! Miks ta riidleb?! Kuid kohkumisega koos sähvatas ka rõõm — raudtee! Ah, see ongi raudtee! Sellega ju sõidetakse! Sõidetakse? Kuidas??

Olin jälle ummikus. Mõõtsin ja uurisin silmadega raudteed ja pidasin aru, kuhu sinna hobune rakendatakse. Ja kas hobune jõuabki seda vedada? Kakski ei jõuaks. Siin peab ikka olema vist nõidust, arvasin. Ja miks me siis masinaga sõidame, kui raudtee on siinsamas? Ei tea, kus ja missugune see masin on, otsisin seda silmadega. Parem oleks ehk raudteega sõita. Saaks näha, kuidas sellega sõidetakse. Või on ehk nii, et suvel sõidetakse masinaga ja talvel raudteega? Reejalaste moodi nagu oleks? Aga kuidas sellega üldse saab sõita?

• Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 19

• Redeli alt kõndimise hirmu seostatakse Vana-Egiptusega. Seinale toetuv redel moodustab kolmnurga, mida egiptlased pidasid pühaks. Sajandeid hiljem hakkasid kristlased siduma redeli all tekkivat kolmnurka püha kolmainsusega, mis ei soodustanud kolmnurga all töllerdamist.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

Luule

Astusin kastepiisku mööda,
linnulaulude redelit.
Kurekatlad kõlisesid,
pääsusilmad päevitasid,
kullerkupud kumasid.
Küll olid päeval pikad rajad.

• Helgi Muller, "*Haarasin kinni päeva turjast", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 17