Kullerkupp
Kullerkupp (Trollius) on õistaimede perekond tulikaliste sugukonnast. Perekonna tüüpliik on harilik kullerkupp ehk kullerkupp, erekollaste kerajate õitega armastatud lill.
Proosa
[muuda]- "Säh, hammusta veel," käskis Liisi poissi, kui selle suu hakkas tühjaks saama. "Söö kohe!"
- "Söö ka ise," käskis poiss vastu.
- "Eks mina saa teda muidugi," vastas tüdruk.
- Seda mõistis ka Joosep ja sellepärast vajutas ta hambad ikka julgemini värskesse saia. Samal ajal kõndis Liisi tema ümber ja korjas lilli, ikka jaanikanne ja kullerkuppe, kullerkuppe ja jaanikanne, mida kattis juba õhtune vilu kaste.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, peatükk 34
- Ma pole unustanud, et nende lõhn on teisest maailmast ega seda, et hoolimata inglitiibade sulesusest, ma neid kujutlesin nii kergeina ja läbipaistvaina nagu kullerkupu õislehti. Pole kevadet, kui ma pole käinud kullerkupul ega nuusutanud neid. Lõhn paraku on aga nii kerge, et teist korda hingates teda ei taju, minu sõõrmeile teda polegi toas, vaid ainult õie sees. Nende pudenemine on kurvemaid asju maailmas ja ma mitu aastat olen pühkinud kokku õislehed, hoidnud seni, kui neil pole enam õiget värvi ja mul veel ainult teadmine, et nad olid.
- Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 21
- Kullerkuppu on vaja korjama minna olnud paljajalu, sest ta kasvab tõesti jalad vees. Sellest on omal ajal innustust saanud Ernst Enno, kes luuletas: ״Kullerkupp käib paljajalu ..." Kullerkupulehed on laiad viiejagused, otsekui laialisirutatud Maaema sõrmed. Tulikalisena on tal ka viis kroonlehte, mis muutuvad aegamööda rohelisest aina kollasemaks, kuni moodustavad ilusa kollase kera. /---/ Temast saab ka armurohtu! Kui naisterahvas köidab kokku kullerkupu ja pääsusilma ning paneb meesterahvale salaja vestivoodri vahele, saadab teda kahtlemata edu. Tänapäeval on sama raske leida vestiga meesterahvast kui niidult pääsusilmaõit. Igal juhul võiksite proovida ja kui pulmad juba tulemas, võite ka mind kutsuda.
- Kristel Vilbaste, "Kullerkupp", rmt: "Armastusega loodusest", 2020, lk 34
Luule
[muuda]Kullerkupp -
ilusam lillenupp!
Päikese kuju ja kuld,
leegid ta tuju ja tuld.
Tuleb eesti neiu, nopib, rõõmul rind:
pärja keskele ta paneb sind!
- Juhan Liiv, "Kullerkupp" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 261
Kullerkupud, jaanililled
Eide haual õitsegu,
Tähe sära, päikse hiilgus
Kallist kalmu ehtigu.
- Anna Haava, "Sinu vanaema", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", 1996, lk 52
Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid...
Hall taevas. Pilvedeta hall.
Paar kullerkuppu. Mahajäetud hurtsik
ja kiivitajad suure taeva all.
- Leelo Tungal, "*** Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid" (1964) kogus "Kummaliselt kiivitajad kurtsid. Luuletusi 1962-1965".
IGA KULLERKUPU
igas silmas
tõuseb
mullast mullune päike ja jääb
vaikides vaatama
omaenese silmi
midagi mäletamata
hõiskavad koovitajad
- Jaan Kaplinski, "*** Iga kullerkupu", rmt: "Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 267
Oh ehmatust, oh jahmatust!
Nad räägivad kui raamatust –
kõik õrnad õienupud,
kõik pärnad, pajud, pihlapuud.
Ja seal need kuldsed kiljasuud –
need on ju kullerkupud!
- Betti Alver, "Läbi lillede" kogus "Tähetund", lk 116
- Milvi Seping, "Lilled" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 53
Sooäärsel õitsevad nüüd kullerkupud
ja laotus kuldset tolmu puistab alla.
Jalg niiduradu enam sul ei talla,
sa silmist saadik kullendusse upud.
Ja ikka jälle vastsed õienupud
kui kuldsed karikad end löövad valla.
Kas päike tühjaks neisse end ei kalla?
Sooäärsel õitsevad nüüd kullerkupud.
- Kalju Kangur, "Kullerkupud" (1979) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 94
Astusin kastepiisku mööda,
linnulaulude redelit.
Kurekatlad kõlisesid,
pääsusilmad päevitasid,
kullerkupud kumasid.
Küll olid päeval pikad rajad.
- Helgi Muller, "*Haarasin kinni päeva turjast", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 17
