Pärn

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sophia L. Crownfield (1862-1929), etüüdid pärnaokstest, s.d.
Mary Nimmo Moran, "Vanad pärnad Easthamptoni lähedal" (1885)
Olga Wisinger-Florian, "Roosikimp pärnaõitega" (1895)

Pärn (Tilia) on ähmase liikide arvuga lehtpuude perekond. Eestis kasvab looduslikult harilik pärn (Tilia cordata), kõrghaljastuses kasutatakse ka muid liike. Pärnad on toredad ja lõhnavad õitsemise ajal oivaliselt.

Proosa[muuda]

  • See oli kõigest hernes, mis oli pudenenud Suve-Nisse auklikust kotist, aga Malinile tuli ette, et ta võiks võtta selle pärnaseemne asemele. Võib-olla laseb Jumal oma headuses see ainus kord ka herneterast pärnal sirguda. "Usu ja igatsusega läheb see korda," mõtles Malin.
  • Malin pani oma käe puutüvele ja tundis korraga, kui raske oli pärnal üksinda elutuks jääda ja mitte heliseda. Ning siis tuli talle pähe, et kui ta saaks anda oma hinge surnud puule, voolaks väikestesse haljendavatesse lehtedesse ja väikestesse peentesse okstesse elu, siis hakkaks pärnapuu juubeldades helisema, nii et kõik ööbikud kuuleksid seda kõigis saludes ja metsades maa peal.
  • Aga mind ennast siis enam ei ole, ilma hingeta ei saa keegi maa peal elada. Kuid ma ju elan siis pärnapuus, aegade lõpuni elan ma oma jahedas haljendavas majas ning ööbik laulab mulle kevadistel õhtutel ja öödel, see on nii tore.


  • Küllap juhtus 1933/34 (detsembris/jaanuaris), kui ei juhtunud kaks aastat varem, et mul oli rahulikku ja ärksat jõudeaega silmitseda üsna vagases ilmas hõredat lumesadu: kuidas helbed takerdusid suure pärna samblikus tüve külge või heitusid tagasi, vajusid madalamale või maha. Taipasin siis, et ma enne üldse pole Näinud lund, lumesadu, puutüve ega midagi muud maailmas, ning sellest hetkest pääle võin kõike näha tõeliselt ja ütelda sõnadega, mis pole saadud teiste käest ega kuulu näidendiossa.
    • Uku Masing, "Kuidas ma luuletan", rmt: "Meil on lootust", 2. trükk, 2009, lk 377

Luule[muuda]

Ent konnegi tiip jummal vanna muudu
tüüd kimmä käega inemise rõõmuss,
et häitsep tä kui keset suvve lõhmus
nink esändäss om kõigele, mis luudu.


Säält lõhnab lõhmus ja mustsõstar siit
ning läbi paksu põõsa sööstab lind,
tal rõõmust kurgus katkeb lauluniit...
Sääl viimne roosipung on oodand mind!


Kas mäletad, tol ööl, mil tume pärn
pea hullus oma kollakates õites,
neis lõhnas samapalju pisaraiks me härm
kui oli õnne nende võrkudes ja köites.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


Päikese väsinud pihud
silusid pärnade päid.
Härdad minekumõtted
ladvalehisse jäid.
/---/
Puude pikkade varjude
peale ei söanda sa astuda -
neil võib ju valus olla.
kui sa nende peal käid.

  • Paul-Eerik Rummo, "Etüüd päikeseloojangul: park. Sügis" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 58


Päike kullerdab udus,
liiprid seisavad reas.
Juba on üksikud salgud
kollased pärnade seas.


Hull mälestus, mind ära enam puutu!
Kõik, mis on möödas, tardub ega muutu.
Ma sumisesin vastu aknaruutu,
kui akna taga ära õitses pärn.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel