Katre Ligi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Katre Ligi (kodanikunimega Katre Runnel; sündinud 18. augustil 1953 Tartus) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Ta on avaldanud luulekogud "Kõigest ei kõnni ära" (1978), "Aeg augustit ära saata" (1988), "Maastike muutumist" (2004), "Naabrivalve" (2006) ja "Õnnelik lõpp" (2012). Tema lapsed on meediaantropoloog Pille Runnel, kirjanik ja ajaloolane Simo Runnel, programmeerija Klaus-Eduard Runnel, veebidisainer Tõnu Runnel, maastikuarhitekt Henn Runnel ja biotehnoloog Toomas Runnel. Isegi Katre Ligi mees on kirjutanud mõned luuletused.


"Kõigest ei kõnni ära"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Katre Ligi, "Kõigest ei kõnni ära", 1978.


Peas on kümme tuima valu
meeltes meeleheide
lähen linna paljajalu
ja kõik tundub veider

kõnnin kõrvus naer ja vile
ega vasta neile
täna muigan sinu üle
ennast naersin eile

  • "Solveigi laul", lk 7


Kõik, mis näha, ainult taandub,
vaikib, püsib eneses.
Üle välja, läbi metsa
teegi põgeneb su ees.

  • "*Silmapiiril kokku saavad...", lk 9


Kõigest ei kõnni ära
lumega kattub maa
tagasi talve ei hoia
oma tahtmist ei saa

parem minna siis läbi
värskete väljade
ehkki lootus ei ole
enam see endine

  • "*Kõigest ei kõnni ära...", lk 11


oma vanu kaotusi
tahaks ära muuta
mõtteid ükskord paeluda
sellel tahaks suuta

kes ei pannud tähele
sind su noores easki
kel su nimi vististi
enam pole peaski

  • "*Igaveseks siiski jääb...", lk 12


hakkad kaugenema siis ja lähed ära
pikkamisi kustub taevarannal sära
süda mul kui lind su järgi karjub
aga küll ta pikkamisi harjub

  • "*Päike loojub räbalpilvi taevas ujub...", lk 12


siis udu voogas puude all
ta sisse sulas kõik
nii imbus nukrust meeltesse
ja jaamast rongi hõik

kurb, kauge kostus meieni
ja uttu hääbus siis
linn kadus öösse vaikides
ning öö ta ära viis.

  • "*Sel öisel tunnil...", lk 13


LILLESADU LILLESADU
ÜLE KÜLMA VEE
miski õrn ja miski kaduv
nagu vaevaks see

üsna vaikseid puhtaid toone
kostaks selgena
läbi kõrge valge hoone
lumemuusika

  • "* Lillesadu lillesadu...", lk 14


VAHTRAPUUD ÕITSEVAD JUBA
põlevad rohekas leegis
soojas ja kullases tules.
Seda on täis mu tuba.

  • "*Vahtrapuud õitsevad juba...", lk 16


Meil algas imelik aasta,
meid meelitas elukool.
Pool oli meis kindlust ja kangust,
kuid kõhklust ja kahtlusi pool.
...
Me tahtsime liikuda lihtsalt,
nii soontes surises sund,
ja minna ja puutuda ise
jäist päikest ja kuuma lund.

  • "Viisteist", lk 15


LÕHNAVANA
ja meeletute kätega
tuleb keskpäev
lõhnavana lõhnavana
joobunud päike kerkib seniiti
kuum vaikne valge

  • "*Lõhnavana...", lk 20


TAEVASTEST JÕUDUDEST KÕNELDES ARVAN:
mina ei eelista päikest või kuud,
tuultele truu olen alati olnud,
nende käes uinuda julgevad puud,

laulavad lained ja liiguvad pilved,
lehvivad juuksed ja laheneb meel,
taevased tuuled on alati virged,
mina ei ole neist tüdinud veel.

  • "*Taevastest jõududest kõneldes arvan...", lk 21


meil on vaasides lilli
meil on klaasides viin
leival kurki ja tilli
akna taga lupiin

  • "Lilleaiad on õites", lk 21


angervaks lõhnab päikene kõrvetab
suvitus kestab sinule mõelda mu kohus
võib-olla mõeldes midagi selgeks saab

lapsed on jões veepladin siiani kostub
näib et üks alfons piidleb mind põõsa mant
päev kulub ära siis jahedus aasale laskub
suvi saab mööda sügist näeb tuttav kant

  • "Kuulatan tirtse pikutan jõeäärses rohus", lk 22


MILLEKS ÖELDA: inimene sünnib ja sureb, ta tuleb pimedusest ja läheb sinna jälle. Ma liigun tõusust loojaku poole, lähen valgusest valgusesse, pimedust ma ei
kohta.

  • "*Milleks öelda...", lk 22


SIIN KIRJUÕISNE ASTER, see sassis sügislill,
sääl punased ja roosad on õied jorjenil,
maas lamab ruuge kress, veel nimeks mungalill
ah, isemoodi võlu sel kuul on — augustil.

Kõik lehed tumedamad ja varred räsitud.
Nad lopsakad ja küpsed ja juba väsinud.
On täppe taime ihul — need koltumise märk
kui vananeval naisel. Käes ilu viimne järk.

  • "*Siin kirjuõisne aster...", lk 23


KUI KERGEJALGNE NAINE — nii lahkub suvi taas.
Veel on ta sooje samme puil, pilvedel ja maas.
Veel mõnes soojalaines tal naeratus on suul.
Kuid mööda maid ja metsi käib juba jahe tuul.

  • "*Kui kergejalgne naine...", lk 23


KUI RASKEJALGNE NAINE on sügis tujukas.
Kord on ta tuhm ja rabe, kord mornilt kujukas.
Ta vilu vihmakeeris ja tige tuulehoog
kõik raputavad läbi. Puud painduvad kui loog.

  • "*Kui raskejalgne naine...", lk 24


ÜLES RUTTU
piima, putru
poti peale
ja õue peale

nõud uhta
põrand puhtaks
liha patta
laud katta

mees sauna
pesu pauna
lapsed tuttu
ruttu, ruttu

  • "*Üles ruttu...", lk 30


ROHTUNUD AIAS
augustihommikul
lind lendas üle ja kuulsin
ta tiibade häält.
Vihm oli öösel.

  • "*Rohtunud aias...", lk 32


MA LOOTSIN KEVADEL KESK RÕÕMSAT AEDA:
jääb kestma kõik, ei või ju olla hävi.
sel õitelõõmal. Kuidas kujutella
et lillist kaugel pole surma lävi,

kui iga õis siin kuumalt ellu ihkas
ja kevadesse ehtis nagu pulma.
Nii sonisin, sest päike voolas soontes
ja olin tõesti veidikene hull ma.

  • "*Ma lootsin kevadel kesk rõõmsat aeda...", lk 34


Näe, perenaine süütab koldes tule,
ta lõikab leiba, puhtaks pühib laua,
seab korda kõik ja kohvivee teeb kuumaks.
Siis peatselt kogu pere istub sööma.
Neil algav päev ei keela õnnistust.

  • "*Nii veidi vastumeelselt saabub hommik...", lk 36


Vaata!
Helendab taeva valge metall
paljaste võrade taga,
aimata lastes põgenevate linnuparvede kuminat.

Ei nüüd enam võigi
lahkuda majast.
Tuul võtab kaasa su hinge,
su kindlusetunde,
võtab ja viib
mõõtmata kaugele ära.

  • "*Millal see oli...", lk 37


ROHI JA LILLED ON REAALSED.
Võin põlve maa vastu katki lüüa,
võin käed mullaga määrida,
rohu kahinat kuulata,
rohu karedust katsuda.
Võin näha ja haista kulu-
karvalist, erkrohelist, surevat-,
sündivat, omaette olevat pinnakatet, mida
mu tallad iga päev tallavad.
Kuid ei saa elusalt iialgi
minna päris rohu juurde, tema hulka, tema
lõhnasse, värvidesse, karedusse.
Ta jääb ikka veidike võõraks ja ükskõikseks,
jääb korraga argiseks ja ihaldatavaks,
tähelepandamatuks, jääb loomulikuks
ja tundmatuks, hirmsaks ja
harilikuks. Rohi rohkem
kui lilled.

  • "* Rohi ja lilled on reaalsed", lk 38


AASTAAEGADE VAHELDUST
enam hästi ei taju
liikudes keset määrdunud
ja kõrgeid kivimaju.

Seal on ühtviisi tige tuul
kandev nõge ja prahti
aastas peaaegu igal kuul.
Tunned end kõigest lahti.

  • "*Aastaaegade vaheldust...", lk 39


Öö lahkuv viis ka luuleliniku,
mis varjas linna.
Jäi näha külm ja rõske hingekuu
ja tuli minna.

  • "*Päev tusane ja murelikku moodi...", lk 40


OLOVERNES VÕI SIMSON VÕI KEEGI
roomates jõudis mu läveni
mina ei mõistnud ta keelt ega usku
püüdsin vaid vermeile
leevendust leida
paranes võõras ja jäigi aitaja manu
naeratus iial ei välju ta habeme seest
vahel ta palvetab tundmatu jumala poole

  • "*Olovernes või Simson või keegi...", lk 41


Ei tea, ma ei tea. Mina loodan veel.
Ei tea ainult, mida just.
Ma lihtsalt loodan üht lootust veel
ka siis, kui meel on must.

  • "Ta ütles, et olgugi sünge see tõik...", lk 44


EMAJÕGI TOOMEMÄGI
sünd ja surm te kahe vahel
kuigi hea ehk oleks säälgi
kuhu sõpru kadund vahel

  • "Emajõgi Toomemägi...", lk 45

"Aeg augustit ära saata"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Katre Ligi, "Aeg augustit ära saata", 1988.


Siis patsidest, ja koolist,
ja kodust, vanemaist
me ihkasime lahti,
meis veel ei olnud naist,

kes peret, oma kodu
muust tähtsamaks taas peab
ja tahtmata või tahes
ürgvana koormat veab.

  • "*Meel juba seadis sihte...", lk 8


Ah, õitseb lilli siniseid
ka täna akna all,
kui taevas oleks pilland neid,
kuid hall on üleval.

Nad sinivalgust viskavad
me tuppa kitsasse,
üht klaasi laual tabab helk
ja katki läheb see.

  • "*Me akna all, me akna all...", lk 9


Ometi mõjub kui masendus, et
ümber on kerkimas kõrged ja kõledad majad.
Siis enam metsa ei näe. Jääb ainult õhu värv veel.
Kui kaua suudad sa olla
tänulik kevade eest.

  • "*Kui üle jäätmaade siiski veel sinetab mets...", lk 11


Undav kohviveski,
koera haukumine,
kirjakandja tulek ja minek,
raamatuid, ajalehti,
pestavat pesu ja nõusid,
kopikaid, tuska ja tolmu.

  • "Äripäev", lk 12


MÕNIKORD ON MÕNUS ENNAST
lõdvaks lasta, tõsta häält,
saata sajatusi ilma,

aga laps see vaatab päält.

  • "*Mõnikord on mõnus ennast...", lk 14


KORTER KUS EI KOSTA.
Kurt-tummad kaaskodanikud.
Kohvik kus ei kuulata.
Park kus keegi ei näe.
Ja palju aega.
Peavad olema.
Et mees ja naine saaksid
Omavahel
Rahulikult
Riielda.

  • "*Korter kus ei kosta...", lk 15


Mitmes kohas on valud.
Mõni päev süda klopib.
Vormist minemas keha.
Kübar ja püsilokid.

Lapsed tihti ei kuula.
Raha ikka on vähe.
Ühes mehega teatri
mitte ilmas ei lähe.

Lemmiklilli ja -laule
loendab mõtetes veelgi.
Endisi sõbratare
teretab kirja teelgi.

  • "Keskiga", lk 17


KUS SAAVAD KOKKU VANAKE JA TITA?
Eks poolel teel.
Neist mõlematest jooni leidub ikka
keskeas, kus veel.

Siis ka, kui kogemusi pole palju,
teed teadjat nägu.
Ja teiselt poolt, sul jätkub illusioone
veel paras jagu.

  • "*Kus saavad kokku vanake ja tita?", lk 18


KÜSITAKSE, KUIDAS SA SAAD.
Niimoodi sa saadki:
tõused, paned roosad prillid ette,
lapsele kuivad mähkmed ja kirju kuuekese,
lased ta põrandale asjatama,
keedad putru ja kohvi,
aitad veel mõne riidesse,
suuremad saavad ise,
sööte, panete väikese magama,
teete koolitööd, siis lähete
tööle ja kooli, õue ja poodi,
tulete tagasi,
nii on õhtuni, anda süüa, mähkida,
nina ja põrandat pühkida,
oodata koolist koju,
vahepeal loed, mida juhtub,
siis on aeg nad magama panna, jäävad
päevased mähkmed ja õhtused nõud.
Mida siit pidada tööks?
Sa oled ju vaba.

  • "*Küsitakse, kuidas sa saad...", lk 19


JÄLLE AKNAIL KUUSEKARD
tuletamas meelde:
tõlgi oma armastus
kingituste keelde.

Samal ajal rullub üle
raske gripilaine.
Köögis segab mõru rohtu
meega perenaine.

  • "*Jälle aknal kuusekard...", lk 20


TÕSINE VALGE VALGUS.
Liikumatud on puud
parkides, puiesteedel.
Ei muud.

  • "*Tõsine valge valgus...", lk 21


taeval
täna sügavust pole
ega rõhuvat raskust
sula
nullis on elavhõbe

  • "*Nõutult...", lk 22


TASA KÕNELEB KEVADEST MISKI.
On õhtualgus ja päike
laskub alla, hämarik sünnib,
õrnu roosakaid, lillakaid varje
või helke on sujumas toas.

  • "*Tasa kõneleb kevadest miski...", lk 27


Nagu äsja veesügavikust
pinnale kerkinud mullid,
olid veel ilmetult tühjad
kaks tumedat silma. Siis
ilmus nendesse säde.

  • "Sünd", lk 28


IMIKU SÕRM RIIVAB
kumerat pinda,
heldena toitvat
emarinda.

Üle ta kummardab
ilmaletooja.
Toas on vaikust,
valgust ja sooja.

  • "*Imiku sõrm riivab...", lk 30


ÜKS ON ESIMENE KEVAD.
Sellel korral kõik on uus.
Sina kilkad. Sul ei ole
mitte ühtki hammast suus.

  • "*Üks on esimene kevad...", lk 34


IMIK ELAB TEISTE SEAS.
Tal on omad mõtted peas.
Tal on müstiline meel,
suus on justkui ingliskeel.
Võtab peoga toosist võid,
näost on tark kui lapi nõid.

  • "*Imik elab teiste seas...", lk 35 (Autori märkuse kohaselt on luuletus "saanud lõpliku kuju koostöös H. R.-ga". (lk 127)


KÄE VAHEL KASVAD SUUREKS,
kaob kuklalt udujuus.
Pea esimesed sõnad
ja piimahambad suus.

  • "*Käe vahel kasvad suureks...", lk 42


NAD KÜSIVAD, KUI JUBA
sa ilma igast väest:
mis tegid sa, et päästa
see maailm kurja käest?

Ei sülitanud kaevu,
ei murdnud ühtki puud,
vaid valutasin südant.
Ei suutnud teha muud,

  • "*Nad küsivad, kui juba...", lk 48


Valgeid päevi nii pikki, öid nappe vahel piiriks.
Pärani aknad ja uksed, tuba nüüd õhku täis on.
Päevad muutuvad pihus tolmuks ja heledaiks kiiriks.
Sellisel kujul praegu igavik külas meil siin on.

  • "Uuslinna suvi", lk 51


Ühest linnast teise mööda asfaltpaela.
Mida teha, kui on kivipuus su pesa.
Vaatad aknast välja, sirutades kaela.
Meenub unund sõnu: niit... ja nurm... ja kesa.

  • "*Hommikuses bussis mööda magistraali...", lk 52

</poem>

  • "Uuslinna suvi", lk 51


Armastan suvist linnakodanikku,
kui ta, õhtusoojusest ebalev,
seab sammu läbi tänavate,
peaaegu meelest lastes, kuhu,
unustades selle, mis toidab ja täidab ta päevi,
kire ja mure, himu ja hirmu,
kaaslase, kes käib kõrval või ei käigi.

  • "*Ikka, läbi suve...", lk 53


Astun kui kirikuuksest
kõrgete puude varju.
Pidulik vaikus, kauged kõlad,
oksad tumedat varju.

  • "Piki raudteed", lk 89


Tõeseim tõde ei aita elada.
Mõned tõeseimad tõed
võivad aidata tõetundmise hetkel,
teised ainult segavad.
Aitamine või segamine ei ole tõdede
olemuslik omadus.

  • "*Tõeseim tõde ei aita elada...", lk 117


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel