Mine sisu juurde

Muld

Allikas: Vikitsitaadid
Rosa Bonheur, "Künd Nivernais's" (1849)
Albert Anker, "Lapse matus" (1863)
Peder Severin Krøyer, "Itaalia põllutöölised. Abruzzo" (1880)

Muld on maakoore ülemises osas asuv õhuke pude mineraalidest, orgaanilistest ainetest ja mikroorganismidest koosnev keskkond, kust maismaataimed hangivad kasvuks vajalikke toitaineid, orgaanilise elu alus.

Piibel

[muuda]

Oma palge higis pead sa leiba sööma,
kuni sa jälle mullaks saad,
sest sellest sa oled võetud!
Tõesti, sa oled põrm
ja pead jälle põrmuks saama!”


sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud,
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.

Proosa

[muuda]
  • Mõned ütlevad, et mullale peab lisama puusütt, kuna teised vaidlevad sellele vastu; mõned soovitavad pisut kollast liiva, sest see sisaldavat rauda, kuna teised hoiatavad liiva kasutamise eest sel lihtsal põhjusel, et see sisaldavat rauda. Ühed soovitavad jälle puhast jõeliiva, teised lihtsalt turvast, kolmandad hoopis saepuru. Lühidalt, pinnase ettevalmistamine seemnete mahapanemiseks on suur posimine ja nõiakunst. Mullale tuleb lisada marmoritolmu (aga kust seda võtta?), kolm aastat vana lehma sõnnikut (kusjuures pole selge, kas see peab olema kolmeaastase lehma sõnnik või kolm aastat vana sõnnik), näputäis värske mutihunniku mulda, peeneks hõõrutud põletamata telliste savi, Labe (ja mitte mingil juhul Vltava) liiva, kolme aasta vanust komposti, võib ka kuldsõnajala kõdu ja pihutäis mulda ülespoodud neitsi haualt. Kõik see tuleb hoolikalt ära segada (aedniku käsiraamatud ei ütle, kas noorkuu või täiskuu ajal või ööl vastu Filipi ja Jakubi päeva) ja kui te siis selle imettegeva mulla panete lillepottidesse (mis on kastetud kolm suve päikese käes seisnud vette ja mille põhja te panete läbikeedetud potikillu ning natuke puusütt, millega mõned autoriteedid pole põrmugi nõus), kui teil kõik on tehtud ja te olete seejuures jälginud sadu juhendeid, mis üksteisele risti vastu käivad ja mistõttu kogu see kunskop muutub ülimalt keeruliseks, võite asuda asja enda juurde, s.t. külvama.


  • Mamma läks edasi liivaranna poole. Ja seal all oli mulda, lõpuks ometi. Must ja sügav vööt mulda kulges piki kaldajoont leppade all. Kivide vahelt sirgusid jõulised haljendavad taimed, mis laiutasid kollaste ja lillade puhmadena, see oli ootamatu lopsakusepadrik.
Mamma surus käpad mulda. Ta tundis, et see oli läbi põimitud miljoneist kasvavaist juurtest, mida ei tohtinud segada. Aga sellest polnud midagi. Igatahes oli siin olemas muld. Alles nüüd muutus saar millekski niisuguseks, millele võis kindel olla.
Ta hüüdis papat, kes korjas adru seest lauajuppe, ta jooksis papa juurde, põll tuule käes laperdamas, ja hõikas:
"Ma leidsin mulda!"
"Papa vaatas üles.
"Tere, tere," ütles ta. "Mis sa mu saarest arvad?"
"See ei sarnane mitte millegagi terves maailmas," kinnitas mamma veendunult. "Muld on all rannas, selle asemel et olla kuskil keskpaigas!"
"Küll ma selle asja sulle ära seletan," lubas papa. "Küsi alati minu käest, kui sa millestki aru ei saa — ma tean kõike, mis on kuidagi seotud merega. Näed sa, see on lainete poolt kaldale visatud adru. Vähehaaval muutub ta mullaks, päris mullaks. Mis? Seda sa ei teadnud!" Papa naeris ning laiutas käppi, nii nagu kingiks ta mammale kõik mere õõtsuvad vetikapadrikud.


  • "Oma põldu ja põllumulda armastab põllumees ja on õnnelik. Muld on eluhäll. Mullast kasvab leib. Vaeva ja hoolsa harimisega saab inimene sealt toidust ja ülespidamist. Kui ei oleks mulda, ei saaks taimed kasvada," olid mu isa, kogenud põllumehe sõnad. Värske mullalõhn levis põllul, kui seal künti. Oli tunda mulla elustavat mõju inimeste meeleolule ja töötahtele. Palju oli selles lõhnas kodusust ja veetlevust. Mullapõu oli kevadel ärkavat ja tuksuvat elu täis. Värskelt küntud põllumuld, kuldnokad ja linavästrikud ussikesi otsimas, päikesesära ja mullasse langev seeme — see kõik on praegu veel nii lähedane ja hästi meeles.
Vana kogenud põllumees hõõrus mullatükki sõrmede vahel ja nuusutas seda, kui ta mulla väärtuses veenduda tahtis. "Mullal on oma hingeõhk nagu inimeselgi," ütles isa. "Külvieelne rukkimaa peab lõhnama nagu värske leib, ta peab olema niiske ja soe, sest muidu ei idane seal seeme ega saa tugevaks oraseks."
Kuiv muld on peaaegu lõhnata. Lõhnab peamiselt niiske muld. Mäletan, kui hästi lõhnas põld kodukopli kõrval kevadise künni järel. Oi, millised aroomid tõusid veel siis, kui sadas peent sooja vihma ja paljajalu sai maantee niiskeks muutunud jahusalves joostud. Nüüd tean, et vesi surus pinnasest välja sinna absorbeerunud ehk neeldunud gaasid ja ma tundsin nende lõhna. Kuival savitükil pole lõhna. Hingake temale oma niisket hingeauru ja nuusutage uuesti —- ja savi lõhnab!


  • Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja alpikanni-potidki kena rõngana ümber kirstu ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui kirikhärra nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas talaaris, valged lõkmed lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei agronoom ega ükski naaber. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole piiblisõnas suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70



  • Viimased päevad oleme pühendanud mulla uurimisele. Mis ollus see säärane ikkagi on? Ta määrib ja on kole. Üritasime mulda pesta, kuid tulemus oli hämmastav - mitte muld ei muutunud puhtamaks, vaid hoopis vastupidi, seep ning destilleeritud vesi määrdusid ja teisenesid jõledaks lödiks. Katsetasime teistmoodi. Pesime ühte osa mulda tuhande osa veega, kuid seegi ei aidanud. Siis asusime mulda kaevama, et näha, kui paks see saastakiht on, ja mis asub räbu all. Kuid me ei jõudnud kuigi sügavale, kuna sattusime peale jubedatele roosadele olenditele, kes mullas vingerdasid. Kuna doktor Uus polnud võimeline relva kasutama, loobusime edasisest kaevamisest, järeldades õigesti, et kui juba pindmised mullakihid peidavad endas sedavõrd võikaid eluvorme, mis võib siis päevavalgele tulla sügavamast mustusemassiivist? Edaspidi jälgisime oma jalgealust üha kasvava hirmuga ja nüüd, kus meie tähelepanu on teritunud, märkame sageli, kuidas saastakihist kerkib õudustäratavaid jäsemeid ning tundlaid. Muld kihab elust ja pole mingit kahtlust, et sealt võrsunud subjektide areenile ilmumine ei ennusta inimkonnale midagi head.
    • Andrus Kivirähk, "Maa-rahvas? Kes nad õieti on?" jutukogus "Kalevipoeg", 1997, lk 8


  • Jooksin mööda rada pisut edasi, et korjata ühe himaalaja kase tüve juurest veidi huumust. Seal oli huumus kõige magusam, sest tore laialehine puu eritas kõrge suhkrusisaldusega mahla ja igal sügisel langes sellelt ohtralt toitainerikkaid lehti. Peale selle meelitas kasekõdu ligi vihmausse, kes segasid huumuse allpool lasuva mineraalse mullaga, ent see mind ei häirinud. Mida rohkem vihmausse, seda toekam ja maitsvam oli huumus, ning ma olin olnud innukas mullasöödik alates hetkest, kui ma roomama õppisin.
Ema pidi mulle pidevalt ussitõrjet tegema.
  • Suzanne Simard, "Emapuud otsimas. Metsa tarkuse avastamine", tlk Kalle Klein ja Marju Randlane, 2023, lk 51


Luule

[muuda]
muld must kui siid.


Kuis sinu iharus ka hullaks,
kuis sa ka vabaneksid vaimus:
muld ikkagi jääb ainult mullaks
ja tühjaks tarkuseks saab aimus.


Ja trepi ümbert roomab mungalill
mu kinga üle heitma rusket tuld.
See tõuseb pähe. Hõõgun: kus ja mil
küll oli eal nii truu ja ootev muld!


Kahkjaspunased, paatjaspunased
seisavad klaasi all mullad.
Lõigud inimkudedena õrnad,
puutumatud paljastatud siin.

Peaks kui kõnelema tasahääli.
Hingamisi ainult sõnuma:
Eesti mullad!


Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.

  • Hando Runnel, "Ei mullast sul olegi enam suurt lugu" kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 36


See on, laps, meie muld.
Maa ja muld, mis meid toidab.
/---/
Kui me siin-praegu oma ei oska hoida,
siis küll maailma kõikide asjade kohta
meie kunagi
midagi
öelda ei saa.

  • Leelo Tungal, kogust "Mullaketraja" (1981). Lauluna Tõnis Mägi muusikaga.


Mulla naine musta tanu all.
Mulla tüdruk mustas seelikus
pesi mulla takust hamet.
Takune hame vanus.
Lühikeseks vanus valu särk.

Valged põlved kuuvalgel lustakalt välkusid.

  • Kalju Lepik, "* Mulla naine musta tanu all" kogus "Öötüdruk" (1992), lk 27


Südant kinkida pole mul südant
Praegu vajab mu armastust muld
Naine teil pole minuga vedand
Aeg on üles harida muld
Harida muld
Aeg on harida muld


Muld tasub armastust heldelt, Hesiodost muiates kuulab,
täis tumma saladust põu, ning imab endasse töö,
unelmad maandab ja põlduri noorusjõu pudendab põrmuks,
taltsaks teeb tulipead, tuhnuse kulunud luud
hoiule võtab, ei küsi ta iialgi kellegi tahtest,
kannatustest, vihahoost, õpetussõnu ei loe.

  • Mats Traat, "Valgus võtab ka ruumi" I. Looming nr 6/2012, lk 756


Talumees binoklist näeb:
tema odraorasel
läbilennul lõunastab
tuhat valgepõsklaglet!
Laotuses ärkab äike.
Märg mühklik muld muhedalt mühatab:
elame veel!


Olen maa mädanend
lõhn, suren ja sünnin mullana, huumusena, peidan endas kõike
kadunut, hoian alles vanade tuleasemete söetükke, samme,
potikilde. Sinu juured hargnevad minus, su pikad käed-jalad
põimuvad mu ümber, las ma toidan sind; ma ei taha palju, ehk
ainult teateid tuulelt ja sinu närbuvat, lagunevat ihu talve eel.

  • Carolina Pihelgas, "Silmade sees" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", 2020, lk 156

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Muld&oldid=120574"