Betti Alver
Betti Alver (kodanikunimega Elisabet Alver, aastast 1937 Elisabet Talviken, aastast 1956 Elisabet Lepik; 23. november (vkj. 10. november) 1906, Jõgeva – 19. juuni 1989, Tartu) oli eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija, Arbujate kirjandusrühmituse liige.
- "* Maailma saatust alati..." (1935), Tulipunane vihmavari
Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi ja haigus-eod –
poeesia marmorist lauba
me anname pealekauba.
- "Hulkuv laev" [1935], kogus "Tähetund" Tallinn 1966
Kui meil on tüki autorina
liig nudi vaim ja nöbinina –
siis võtkem appi väike vale.
Ka grimm toob tõde nähtavale.
Maailmas küllalt rekvisiite!
Kus pole tuuma, seal on kest,
kus pole vaimu, seal on tiitel,
kus pole kirge, seal on žest.
Kus aga ürp ei aita ühti,
seal jõhv ja traat peab andma rühti!
- "Lugu valgest varesest", kogus "Tähetund" Tallinn 1966, lk 168
Tühjad ja kobavad kõned.
Aga kas meistki kord mõned
aegade kaalul ei vae?
Paljud küll jäljetult kaovad,
teised ehk marmoriks taovad
Eestimaa koreda pae.
- "Tuhapäeval". (Ilmunud alguses kogus "Tolm ja tuli" (1936), rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 441
Mis veider tükk! Mis udused repliigid!
Noor jumal suudleb aralt Psyche põske,
pappseintel vahelduvad ilmariigid
ja kroon türanni peas on verest rõske.
Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad,
paar munka keisri kirstu kinni taovad
ja küürus Psyche istub seegi vilus.
- "Vana teater" (1938), Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 324
Suured sündmused valmivad varjus.
Mis varjus ei valmi, on tühine.
Võitja võimus ja teeäärseis marjus
tolmumaitse on ühine.
- "Kilde" 7 kogust "Tähetund"
Sul puudub sirav siht? – Eks mine
ja taipa, mis on aina tarbimine.
- "Tähetund", Juhan Liivi luuleauhind 1967
Mõni mees, kel on lokke ja laupa,
kuldprillid
ja puhevil pluus –
muudkui sohiseb köidete kaupa, nagu oleks tal
takud suus.
Mõni teine, kel värsivirves lööb vilkuma
ridade raadium –
näib vilets kui vihmakirves
ja vaheti kõige vaimetum.
Mõnel värsil on vänderjalad.
Mõni mõttemärku ei saa.
Mõned sõnabetoonist palad näivad hiljem
kui märg halvaa.
- "Kodune kirjandustund" (1975). Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 61-62
Ei vaibu
ei vaju tuhka
looja läidetud luuleread,
kui ta ise põrmu ei pilla
oma süttivat
sulepead.
- "Ei vaibu" (Marie Underile). Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 178
Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.
Veepõhjast
vaid punakorallid
vahel viravad
Emajõel.
- "Korallid Emajões" samanimelisest luulekogust, Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 64
Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli,
et vihm räägib ladina keelt.
Las ta räägib! Ta sõnad on rängad.
Juba mõistan ma mõndagi neist,
kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb koljateist.
- "Tuulelapsed". Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 497
Tema kohta
[muuda]- Ei ole just päris imekspandav, et sellele erksale, kõikjalt ainestikku otsivale, laialt orienteerit vaimule, mis ei salli teisejärgulist, pole kuigi sümpaatsed meie praegu nii lokkavad provintslusallüürid, meie laiutav kitsusmaania, meie taarikannupreesterlus.
- Ants Oras, luulekogu "Tolm ja tuli" ilmumise puhul Loomingus nr 10/1936
Suur on saare vaikus. Kakskümmend aastat
vaikis Alver. Nüüd "Tähetunnis" ta kõneleb.
Kuid vaikus ta hääles ei vähene.
- Ivar Ivask, "Vaahersalo variatsioonid" VIII kogus "Päev astub kukesammul" (1966), lk 56
- Ühel sellisel korral tuli juttu Puškinist ja tõlkimisest. Bettil oli raamaturiiuli serval üks nagu kunstiõpilastele joonistamiseks mõeldud kipskäsi.
- "Tead," ütles Betti poolsaladuslikult müstilise häälega, "ega mina ise tegelikult Puškinit tõlgigi," nüüd hakkas ta natukene plikalikult itsitama ja osutas käele, "see seal tõlgib..."
- Ja ma sain teada, et Aleksandr Sergejevitšilt ei võetud pärast tema surma mitte ainult surimaski, vaid tehti ka kipsjäljendid tema suurepärast luulet kirjutanud käest. Üks neist koopiatest oligi Betti riiulil.
- Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika". Mälestusteraamat. Ajakirjade Kirjastus, 2016, 2. trükk, lk 179
- Ta väikesed võileivad olid imehead ning kommikausis polnud mitte lihtsalt kommid, vaid alati parimad, mida tol ajal üldse saada oli: kirsid šokolaadis, Punane Moskva...
- Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 105
