Aeg

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kunstis on aega tavaliselt kujutatud vana mehena. William Hogarthi karikatuuril tahmab Aeg pilti.

Aeg on sündmuste järgnevuslik korrastatus ja sündmuste omavaheline kaugus selles korrastatuses.


  • Peaksime hoolega uurima põhjusi, kuidas tänapäeva inimene on üldse jõudnud sedavõrd sürreaalse mõtteviisi rüppe, et iga mõttevälgatus üle saja aasta künnise tundub naeruväärsena, sellal kui kütid-korilased opereerisid kujuteldamatult suuremate ajaskaaladega. Kes ja millal näppas meie tuleviku?

Eesti proosa[muuda]

  • Igaüks arvab selle uue aja olevat, milles ta elab, ja alati ikka selle kõige selgema.
  • "Nädal läheb nädala järele, kuni aasta täis saab, ja aastad kaovad üksteise järele ning ükski neist ei tule tagasi."
"Kuhu nad kaovad?"
"Issa ristike, kui rumalasti sa küsid!"
Villu kuuleb, et ta rumalasti küsinud, ja jääb rahule. Aga mitte täiesti.
  • Aga aeg ja juhused toovad mõnegi asja kohta selgust, mis kaua saladuskatte all on puhanud, ja harutavad vahel niisuguse umbsõlme lahti, et otse vaata ja imesta; seejuures toimetab aeg pikkamisi ja kannatlikult, niit niidi järel lahti näpitsedes, kuna juhused on kärsitud ja enamasti ühe hoobiga saladuslikkuse sõlmi läbi raiuda armastavad.
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 142


  • See pole kiirustamine, mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu unenäos, kui katsud joosta, aga jalad on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)


  • Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga tund, iga minut kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud piirid. (25. mai)
  • Tondinahad polnud harjunud minevikule mõtlema ega tulevikust unistama. Nad ei tundnud ajaarvamist, ei sügist ega talve. Ainult päev ja öö. Ajast aega elasid kevad ja suvi käsikäes. Puud õitsesid ja kandsid vilja üheaegselt. Nüüd tekkis iseenesest mingi piir või peatuspunkt — just nagu oleks voolavale ajale sõlm peale tehtud. Edaspidi räägiti: siis, kui tondinahkade maal esimest korda silmavett nähti. (lk 10)


  • Sest selline on Aja müsteerium. Mälu just nagu säilitaks teda. Aga nimelt säilitaks. Nagu muuseumis. Klaasi taga. Puutuda ei saa. Ja on see päris või on võlts, kes ütleks! Ja ta teab, see kergemeelne ja ettevaatamatu rändur, kes arvas, et võib karistamatult külastada oma Minevikku, et ta ei tule sinna enam iial tagasi. Et nüüdsest jätab ta selle paiga - ja selle aja - á Dieu, kelle omad need muidugi ongi. Sest võib-olla - me ei tea ega võigi teada - on Jumalas tõesti minevik olemas, aga olemas saab miski olla vaid oleviku kujul. Mida kah, meie tavalistes eludes, õieti olemas polegi. Kui Jumalas on tõesti Olevik, on temas ka kõik muu.

Maailma proosa[muuda]

  • Nüüd toimub kõik nii kiiresti, et me juba praegu elame selles, mis hetke pärast muutub Vanadeks Headeks Aegadeks.
    • Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju", Varrak 1997, tlk Arvo Alas, lk 319
  • Aeg jahutab, aeg selgitab, ükski meeleolu ei saa kesta mitmeid tunde täiesti muutumatuna.
  • Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu või aasta algust. Isegi kui algab uus sajand, oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid.
  • Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele rusikahoobi andma, mõraneb lahasest kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu seltskonna naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese kaela ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd koju minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5)

Eesti luule[muuda]

Aeg viib meilt päevi

nii märkamatult
kui lehti puult.


Kaht kindlat asja nii laul kui laev,
nimelt kohta ja aega vajab.
Aja kronomeetrita võtame.
See on üheksateistkümnes sajand.
   Kui laulu iga pole pikk,
   ehk aitab siis ta minevik,
      toob püsivuse hõngu?

  • Juhan Smuul, "Mere ja taeva vahel" (1957), trükis 1959


Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11


kui mustast õhust tähti läbi tuulab
siis ädala sees silmili on august
ta minu samme maja ümber kuulab
ja hingab sisse õunapuude kaugust

või lähedust kui käed on tüves kinni
uut ajasammalt tunnevad nad seal
kui ladvast langeb mitu lõhnavinni
siis aja lõhn ei muutu mitte eal

  • Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Me kurdame aja nappuse üle, ent käitume nii, nagu oleks seda lõputult.
  • Ei ole halvemaid, paremaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu.
  • Mis on aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui ma seda aga küsijale seletada tahaksin, siis ma seda ei tea.
  • Mis on aeg? Aega ei ole olemas. Aeg on arvud, aeg on olemuse suhe olematusesse.
  • Aeg on nagu tsirkus: ta muudkui pakib asju ja valmistub edasi liikuma.
  • Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.
  • Aeg on mööduvate sündmuste jõgi ja tugev on ta vool. Vaevalt jõuab üks asi ilmuda nähtavale, kui see samas neelatakse, tema kohale asub järgmine ja ka see kaob.
  • Suurim osa ajast kaob halba tehes, suur osa eimidagi tehes, kogu elu midagi muud tehes.
  • Kõik on võõra oma, ainult aeg on enda oma.
  • Aeg on kingitus, mida isegi kõige tänulikum saaja ei suuda iialgi tagasi maksta.
  • Kõikidest võimalikest kaotustest on kõige suurem ajakaotus.
  • Ainus viis aega võita on teda mitte tähele panna.
  • Kui aeg on kontrolli alt väljas, võtab ta kummalisi vorme.

Vanasõnad[muuda]

  • Aeg aitab arstida.
  • Aeg aitab konna mättäle ja kehva kannikale.
  • Aeg annab abi (head nõu; arutust).
  • Aeg jahutab tuska ja kustutab vihatuju.
  • Aeg koolitab.
  • Aeg kuivatab märja maa ja pillutab pisaraid.
  • Aeg küpsetab asju.
  • Aeg lõpetab leinapäevad.
  • Aeg maksab raha.
  • Aeg on õnne asutaja.
  • Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
  • Aeg vanemaks, ega meiegi nooremaks.
  • Aeg võidab viimaks vaenu.
  • Aeg õpetab albi targemaks.
  • Aega ei saa (või) rahaga osta.
  • Aega kurel koolda, kuni soo sulab.
  • Aega läheb (kulub), asja saab.
  • Aegamööda asi parem.
  • Aegamööda asjad käivad.
  • Anna aega, aeg annab head nõu!
  • Ega aega ole aiateibast võtta.
  • Ei virgal puudu tööd ega laisal aega.
  • Hea asi nõuab aega (iga asi tarvitab aega).
  • Iga aeg küsib oma tööd taga.
  • Kes aega viidab, see aega saab.
  • Kõht teab paremini kui kell oma aega.
  • Kõik ajab oma aega taga.
  • Küll pikk aeg vaagub kord hauale.
  • Mida rohkem aega, seda parem töö.
  • Paranda, kui paras aeg!
  • Parem aegsasti ette vaadata kui pärast kahetseda.
  • Pea aega kalliks, aeg hea mees (kärme) mööda minema.
  • Surm ei küsi aega taga.
  • Tuleb aeg, tuleb nõu.
  • Uni ajab oma aega taga.
  • Uued ajad, uuet asjad.
  • Vargus tuleb omal ajal valgele.
  • Väänä vitsa, kui vits väändib (väänämise aeg)!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel