Mine sisu juurde

Konn

Allikas: Vikitsitaadid
Paolo Porpora (1617–1673), "Konnad ja roosid", s.d.
Matthias Withoos (1627-1703), "Metsavaikelu konna ja seenega", s.d.
Dorothea Graff Maria Sibylla Meriani järgi, konna elutsükkel (u 1700-1705)
William Hammer, "Vaikelu tikripõõsa, kelluka, võilille ja konnaga" (1864)
Clara Miller Burd, "Konn-prints" (1919)

Konn on hüppav laululoom päriskonnaliste ehk anuuride (Anura) seltsist, mis kuulub kahepaiksete klassi.


Proosa[muuda]

  • Kaljude pealiskiht on aastasadade jooksul niiskuse ja põletava kuumuse toimel pragunenud ning eraldub õhukeste koorikutena. Hiiglase hall selg on üleni korpas, nagu oleks teda tabanud mingi haigus. Mõnesse kohta on vihm kivisse vaondeid ja auke õõnestanud. Neisse kogunev vesi läheb päikese käes soojaks. Need väikesed veekogud, mida on näha ümberringi igas kõrguses, on ainsad rohelised laigud mäel, kuhu ei saa kinnituda puu, põõsas ega rohukõrreke. Lombid on kaetud lopsakalt kasvavate veetaimedega, mille vahelt piiluvad välja konnade kollased silmad. Loodus ei lase käest ühtegi juhust, et oma lastele elamisvõimalusi luua.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 92-93


  • "Lase mul minna tagasi oma konnatiiki," palus iga päev kuningapoja kaasa, kes oligi ju tegelikult konn.
Viimaks pidi kuningapoeg järele andma. Ta saati oma kauni kaasa konnatiigi kaldale. Aga seal ei suutnud ta temast enam lahkuda. Nii nad läksid koos nõid Sutraputra osmikusse, astusid nõia ette ja palusid, et see muudaks nad mõlemad konnaks. Nõid Sutraputra, kes oli parajasti heas tujus, tegigi seda otsekohe.
  • Kalju Kangur, "Konnatiigi valitsejad" kogust "Unenäod kristallkohvris" (1979), lk 17-18


  • Võtame kas või konnad. Konn ei ole lihtsalt niisama loom. 30 aastat võttis aega inimestel, et aru saada, milline oluline tähendus on üldse konnal looduse tervikus. 1977. aastal olid lausa konnakontserdid! Ma mäletan, et kui hakati majandama ja edendama, siis sealt piirkonnast kadusid suured koelmud kahe aastaga. Sellepärast, et nende elutingimusi muudeti. See tähendab seda, et üks toiduahela kõige suuremaid lülisid on kadunud. Mul on plaan, et ma tahaksin kanda kaardile sinna, kus ma salvestisi tegin, nende koelmute asukohad. Siis näeme, mis on täielikult kadunud selle aja jooksul. Ma ütleks, et see on lausa katastroofiline vaesumine. Seda elurikkust, mida mina noorena kogesin, ei ole enam.

Luule[muuda]

Aeg-ajalt kerkivad vaid mustad mudakonnad,
soo sigitised, veest, mis mudas magav näis,
nii ohtrast limasest soolämust rõõmsad on nad
     ja tantsivad, suurt kurjust täis.


Vähk keerab kavalalt vurru
ja mõtleb:
"Tunnen neid tüütuid pühapäevakütte,
ikka neil ühed ja samad on võtted.
Ikka pruukostiks pakuvad konna.
Naiivsevõitu ju on nad ..."
Ja jalutab väärikalt ära.

  • Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14


Kivil istub väike konn,
mõtleb, et ta üksi on.
Koivad välja sirutab,
päiksepaistel soojendab.

  • Liina Raudsik, "Kurg ja konn", tuntud lastelaul Meeta Terri viisil.


Kes lompidesse peeglid sättis?
Kes lompidesse peeglid jättis?
Kes hoolitses, et iga konn
võiks näha, milline ta оn?

  • Erika Esop, "Peeglid lompides", kogus "Pildinõid" (1995), lk 24


Vanasõnad[muuda]

  • Aeg aitab konna mättäle ja kehva kannikale.
  • Konn krooksatab ka, kui jalaga peale astud.
  • Konn krooksub kevadel.
  • Konn saab mättale, aga ei mõista mättal olla.
  • Konn tahab härja suuruseks saada.
  • Konnad head küll, kui kalu ei ole.
  • Kus konn saadud, seal konn söödud.
  • Nüüd on konn künka otsas.
  • Saab konn künka otsa ja talupoeg saksaks, ei saa kumbki enesest enam aru.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929