Nõid

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vanim säilinud kujutis luua seljas lendavast nõiast. Miniatuur Martin Le France'i käsikirjast "Le champion des dames" (1451)
Clara Siewert, "Nõia apoteoos"


Proosa[muuda]

  • Kui keegi mees heidab teise peale nõidust, kuid ei tõesta seda, siis see, kelle peale nõidused heideti, läheb Jõe Jumala juurde ja sukeldub. Kui Jõe Jumal on temast võitu saanud, tema süüdistaja omastagu tema maja. Kui Jõe Jumal mehe puhastab ja heastab, (siis see), kes tema peale nõidusi heitis, tapetakse. See, kelle Jõe Jumal heastas, omastagu oma süüdistaja maja.
    • Hammurapi koodeks (18. sajand e.m.a.), Muinasaja seadusekogumike antoloogia, 2001, tõlkinud Amar Annus, lk 95


  • Ta [Nanny Ogg] noogutas väravast sisse minnes vahtidele. Kummalgi neist ei tulnud pähegi teda kinni pidada, sest nõiad, nagu ka mesinikud ja suured gorillad, lähevad sinna, kuhu nad ise tahavad.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 120


  • Ja Vanaema Weatherwax oli kuramuse neetult vägev. Praeguseks oli ta nõiakunstis arvatavasti veelgi osavam kui kurikuulus Must Aliss, ja igaüks teadis ju, mis temaga lõpuks oli juhtunud. Kuidas paar last ta tema enda ahju ajasid ja kõik leidsid, et igavesti tubli tegu, mis sest, et ahju pärast nädal otsa rookida tuli. Aga kuni selle hirmsa päevani oli Aliss Jääraharju oma hirmuvalitsuse all pidanud. Ta oli võlukunstis nii osavaks saanud, et talle enam ülepea midagi muud pähe ei mahtunud.
Räägiti, et relvad ei suutnud talle viga teha. Mõõgad põrkasid ta nahalt tagasi. Räägiti, et tema hullunud naer kostis terve miili taha, ja ehkki hullunud naer oli muidugi ametioskus, mida iga nõid teatud asjaoludel kasutada suutis, oli tema hullunud naer h u l l u m e e l n e , kõige hullemat sorti naer. Ja ta muutis inimesi piparkookideks ja elas konnadest majas. Lõpupoole oli asi ikka väga inetuks kiskunud. Nagu ikka, kui üks nõid kurjaks kätte läks.
  • Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak 2005, lk 4


  • Kunksmoor oli pikk luine vanaeit, kelle juuksed olid alati sakris ja kasimata nagu harakapesa. Kunksmoor oli siin eluaeg elanud. Ta sõi kibuvitsamarju ja mustikaid. Kui tuju tuli, siis püüdis mõne kalakese ka. Vahel sügiseti maitses ta ka mõnd ilusamat seent, mis metsa all silma hakkas. (lk 6)
  • Kõige mõnusam asi Kunksmoori majas oli aga suur laia suuga kolle, kus külma ilmaga hõõgusid männikäbisöed. Siin keetis Kunksmoor punasest vasest katla sees oma nõiarohtusid. Sest see Kunksmoor oli tegelikult nõid. Oma nõiarohtude ja kunstidega oskas ta arstida igasuguseid haigusi ja tõbesid. Ta oskas neid kaela ka saata. Taimi oma rohtude pruulimiseks käis Kunksmoor korjamas suurelt maalt, metsadest ja aasadelt, soodest ja rabadest. Üle mere sõitis ta suure kollase õhupalliga, mis kõrgel taeva all lennates oli väga täiskuu moodi. Parema meelega rändas Kunksmoor pimedatel öödel, kui päris kuud taevas ei olnud, sest siis ei pannud teda keegi tähele. Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunskmoor. Sellest on tulnud alati ainult koledat pahandust. (lk 6)
  • Aino Pervik, "Kunksmoor", 2011

Vanasõnad[muuda]

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel