Mine sisu juurde

Esivanemad

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Esivanem)

Proosa[muuda]

  • Puhvetil seisis imeilus hõbekann; d'Artagnan peatus, et seda silmitseda.
"Milline imeilus töö!"
Jah, vastas Athos, "selle on teinud üks suur Firenze kunstnik, nimega Benvenuto Cellini."
"Ja millist lahingut kujutab see graveering?"
"See on Melegnano lahing. Siin on kujutatud moment, kus üks minu esivanemaid ulatab Francois I-le oma mõõga. Kuninga mõõk oli murdunud. Sel puhul nimetati minu esivanem Enguerrand de la Fère Saint-Micheli ordu rüütliks. Kuningas võitles kolm tundi oma sõbra Enguerrand'i mõõgaga, ilma et see oleks murdunud, ja ta pidas seda meeles. Viisteist aastat hiljem kinkis kuningas Enguerrand'ile selle kannu ja mõõga, mida te olete võib-olla varemgi minu juures märganud, - ka see on üsna kena kullassepatöö. See oli hiiglaste aeg. Meie oleme nende meeste kõrval kääbused."




  • Seal lebas kummist koduvana, keda kunagi ei läinud korda täis puhuda. Täpipealt nagu suvel. Ent põrandal kükitas mingi väike olend ja põrnitses talle otsa, see oli pika halli karva ja suure ninaga tundmatu.
Siis tuli olendile elu sisse, ta lipsas kärmelt nagu tõmbetuul Muumitrollist mööda ning kadus. Troll nägi ta saba musta nöörijupina supelmaja ukse taha libisemas. Karvatutt takerdus viivuks ukseprakku. kuid kisti sealt kohe lahti ning olend oligi kadunud.
Tuu-tiki tuli sisse, supipott käppade vahel, ja sõnas:
"Või nii, sa ei saanud siiski ust avamata jätta."
"Seal oli ainult mingi vana rott," lausus Muumitroll pettunult.
"See polnud mingi rott," tähendas Tuu-tiki. "See oli hoopis troll. Sihuke troll, nagu sinagi olid enne muumitrolliks saamist. Nõnda nägid sa välja tuhande aasta eest."
Muumitroll ei osanud midagi vastata. Ta läks koju, istus elutoas maha ja jäi mõttesse.
Natukese aja pärast tuli väike My steariinküünalde ja suhkru järele.
"Ma kuulen sinust õudseid asju," ütles ta rõõmsalt. "Sa olevat omaenda esivanema riidekapist välja lasknud. Räägitakse, te sarnanevat teineteisega."
"Äh, ole vait," ütles Muumitroll.
Ta ronis üles pööningule ja otsis välja perekonnaalbumi. Lehekülg lehekülje järel väärikaid muumitrolle, kõik enamasti üles võetud kahhelahjude ees või verandadel. Mitte ükski neist polnud riidekapi-trolli sarnane. See peab olema eksitus, mõtles Muumitroll. Ma ei saa olla temaga sugulane.


  • "Me oleme siin maa peal elanud juba viis tuhat aastat!" hüüdis eestlane. "Meie esivanematel oli reheahi juba siis, kui teist Ameerikas haisugi polnud! Me oleme võitnud medaleid ka olümpiamängudel! Ma ei luba enda peale karjuda, pealegi arusaamatus keeles! Kas te üldse teate, kes oli Jannsen?"


  • Üks raamat tehti mütsatades lahti. Apelsinikarva valguses nägi Vimes korraks ähmaselt tagurpidi vapikilpe ja omatahtsi lokkavat, pügamata sugupuud.
"Jumalad hoidku. Kas teie kaprali nimi on C. W. St J. Nobbs?"
"Ee... jah. Jah!"
"Sconner Nobbsi ja ühe naisterahva poeg, keda siin nimetatakse Jalaka tänava Maisieks?"
"Tõenäoliselt."
"Slope Nobbsi pojapoeg?"
"Tundub õige olevat."
"Kes oli Ankhi krahvi Edward St John de Nobbesi vallaspoeg ühe, hah-ha, tundmatute juurtega toaneitsiga?"
"Pühad jumalad!"
"Krahv suri järglasteta, kui välja arvata nimetatud juhtum, mis lõppes, hah-ha, Slope’i sündimisega. Me ei suutnud tema järeltulijaid leida - vähemalt seni."
"Pühad jumalad!"
"Kas te tunnete seda härrasmeest?"
Vimes seedis hämmastusega täiesti tõsist ja ausat lauset, kus esinesid koos kapral Nobbs ja sõna "härrasmees". "Ee... jah," vastas ta.
"Kas ta on varakas mees?"
"Ainult teiste inimeste vara arvelt."
"Noh, hah-ha, öelge talle kindlasti edasi. Nüüd pole tiitli omanikul muidugi enam maid ega raha saada, kuid tiitel ise on säilinud."
"Vabandust... vaatame, kas ma sain sellest ikka õigesti aru. Kapral Nobbs... minu kapral Nobbs... on Ankhi krahv?"
"Ta peab oma põlvnemist meile rahuldavalt tõestama, kuid jah, paistab, et nii see on."
Vimes vahtis tühja pilguga hämarusse. Senise elu jooksul poleks kapral Nobbs suutnud huvitundjatele tõenäoliselt isegi mitte oma liigilist kuuluvust tõestada.

Luule[muuda]

/---/
neil olid pikad kirjud vööd
ja pikameelne regivärss
nad tegid veel ka tohutööd
nagu näiteks torbik ja märss

rahvakunsti nad tegid ka
ja traditsioone jälgisid
ja vahel surid hulgana
katku või lihtsalt nälgisid
/---/
külmal ajal nad viina jõid
mis eest said kantslist sõimata
üksteisel hambaid kurku lõid
ja olid üldse võimata

Nüüd
nad on surnud ja ununud
ja vähe on mis nendest jäänd
mõni märss mis nad pununud
mõni komme ja kõnekäänd

miks küll siis kui nad käivad siin
südasügisel pimedal
meil äkki hakkab olla piin
nende silmitu pilgu all