Esivanemad

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Puhvetil seisis imeilus hõbekann; d'Artagnan peatus, et seda silmitseda.
"Milline imeilus töö!"
Jah, vastas Athos, "selle on teinud üks suur Firenze kunstnik, nimega Benvenuto Cellini."
"Ja millist lahingut kujutab see graveering?"
"See on Melegnano lahing. Siin on kujutatud moment, kus üks minu esivanemaid ulatab Francois I-le oma mõõga. Kuninga mõõk oli murdunud. Sel puhul nimetati minu esivanem Enguerrand de la Fère Saint-Micheli ordu rüütliks. Kuningas võitles kolm tundi oma sõbra Enguerrand'i mõõgaga, ilma et see oleks murdunud, ja ta pidas seda meeles. Viisteist aastat hiljem kinkis kuningas Enguerrand'ile selle kannu ja mõõga, mida te olete võib-olla varemgi minu juures märganud, - ka see on üsna kena kullassepatöö. See oli hiiglaste aeg. Meie oleme nende meeste kõrval kääbused." (lk 146)



  • "Me oleme siin maa peal elanud juba viis tuhat aastat!" hüüdis eestlane. "Meie esivanematel oli reheahi juba siis, kui teist Ameerikas haisugi polnud! Me oleme võitnud medaleid ka olümpiamängudel! Ma ei luba enda peale karjuda, pealegi arusaamatus keeles! Kas te üldse teate, kes oli Jannsen?"

Luule[muuda]

/---/
neil olid pikad kirjud vööd
ja pikameelne regivärss
nad tegid veel ka tohutööd
nagu näiteks torbik ja märss

rahvakunsti nad tegid ka
ja traditsioone jälgisid
ja vahel surid hulgana
katku või lihtsalt nälgisid
/---/
külmal ajal nad viina jõid
mis eest said kantslist sõimata
üksteisel hambaid kurku lõid
ja olid üldse võimata

Nüüd
nad on surnud ja ununud
ja vähe on mis nendest jäänd
mõni märss mis nad pununud
mõni komme ja kõnekäänd

miks küll siis kui nad käivad siin
südasügisel pimedal
meil äkki hakkab olla piin
nende silmitu pilgu all