Sügis

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Arcimboldo, "Sügis" (1573)
Rosalba Carriera (1675–1757), "Sügise allegooria", s.d.
Nils Kreuger, "Sügis, Varberg" (1888)
Luise von Milbacher, "Sügisene vaikelu" (1899)
Hans Andersen Brendekilde, "Sügisene rada" (1902)
Fanny Assenbaum (1846?-1917), "Koduteel", s.d.
Bertha Wegmann (1847-1926), "Sügise viimane tervitus", s.d.
Maximilian Lenz, "Sügiskuld" (1905)
Alma Charlotta Judén (1854-1914), "Õhus on sügist", s.d.
Märtha Tynell, "Petit Trianon, sügis" (arvatavasti 1921)
Anna Althea Hills (1882-1930), "Sügis, Fallbrook", s.d.

Sügis on jahe aastaaeg, mis on väljendunud eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Sügisele on iseloomulikud õhutemperatuuri langus, sajab vihma ja vahel ka lund ning veekogudel tekib jääkate.

Proosa[muuda]

  • Puud on juba oma värvilistest metamorfoosidest haaratud, ilusad kiirjad vahtralehed, ümarad haava- ja odasarnased pajulehed ilmutavad uhket puna, kased kannavad lehtede asemel suisa tukateid ja puistavad pillavalt oma kulda laiali, tammed on ikka veel vastupidavalt rohelised ning ilus ja lopsakaim pruun moodustab tagapõhja kanvaal, millele metsahaldjad on tikkinud oma maastikumaalid. Meeldivalt tagasihoidlikke mahedalt paisuvaid künkaridu katavad värvilised triibud. Iga viljasort näitab ise värvi ja igaüks neist kulgeb kitsa viiruna üle siledate kõrgendike. Väävelkollase odra varjundite, keerduva kaera ja kahvatupunaka rukki või tema tüügaste vahel väänlevad punakaspruun tatar ja roosa ristik. Ning küngaste kohal seisavad sõbraliku välimusega valged vaiksed pilved. Nad ei kavatse meie lusti segada. Pikad valged härmaniidid purjetavad läbi õhu — reisihimuliste ämblike improviseeritud õhupallid — ning õhk on nii lustlikult selge, nii kosutav, et vene professuuritudeng, kes istub minu kõrval, hüüab: "Mis meehldiv segu haapnikust ja leemastikust!"
Päike soojendab leebelt, kõik sooned pulbitsevad, kõik põllud uhkeldavad, kõik inimesed ]]söömine|söövad]]. — Ühel on pundar herne varsi kaenla all ja ta pulsterdab kaunade sisu endale suhu, teine ragistab oma tervete hammastega pähkleid ja väike valgepäine eesti tüdruk närib tohutu suur porken’it (kollane porgand), mille juurde tema ninakene kastet annab. Karjasetüdrukud, juuksed lehvimas nagu Watteau maali nümfidel, jooksevad kohale ja pakuvad oma torbikuid — valgest kasetohust nõusid — müüa. Torbikutest vaatavad vastu kollased murakad, kahvatud sinikad, pruunid muulukad, hilised metsmaasikad ja vaarikad või seened, ilusad Liivimaa kaseriisikad, mis koore ja võiga praetult on maailma esimene delikatess.



  • Sügisööl on üheksa poega: kord rabistab vihma või rahet, jäine tuul tuuseldab mustendavaid lumepilvi, kord sätendab selge, helkiv Linnutee hallahämaras maa kohal, kord on soe ja sume, pilved ulatuvad maani. (lk 33-34)
    • Harri Jõgisalu, "Lennuõnnetus", lk 33-35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • Sügis pole kaugel, tegelikult pole ta ükski aasta kaugel, nagu pole kaugel ka kevad, suvi ja talv. Nii lühike on aasta, mis saab siin muud olla kui lähedased asjad?


  • [Risku:] Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat augustikuu päeva.


  • See aeg, kui sügis muutub talveks, kestab vaid mõned päevad. Kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et sellel maal, kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada.


  • Kuigi Valdur Mikita rahvuse kujutlemise viisid pole päris minu maitse, on tema ja paljude teiste eesti kirjanike viis seostada rahvuslikku identiteeti maa ja maastikega minulegi lähedane. 1990. aastate alguses tundsin end tihti nagu XX sajandi alguse eesti haritlane, kes pani heina rõuku, tõi jõhvikad soost koju, võttis kartulid üles, ja läks siis sügisel Euroopasse ülikooli. (lk 37)
    • Eneken Laanes, "Eestlasena olla ja töötada". Keel ja Kirjandus 1-2/2018


Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.



Luule[muuda]

Tuulehoog lõi vetesse,
lehed langsid laintesse:
lained olid tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise.

See oli hää mu südamel:
sääl olid tunded tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tinakarva sügise.


Lehti sajab nagu rahet,
hoogudel ei ole vahet.
Pilvi üle puude pillub,
okstest alla lendvad killud.
Käes ju sügisene ring.


Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.

  • Gustav Suits, "Sügise laul", G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 102


Vihma küll valab ja pilvede vinas
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.
...
Puru veel suus - pead võtma märsi,
perenaine ei oodata kärsi:
"Karjalaps nooruke - ega ta väsi! ..."
Nii käib sügisel karjase käsi!

  • August Alle, "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", lk 7


Oli õhtu, oli sügis,
oli vaikne, vilu.
Rentslis koltund leheprügis
pehkis suve ilu.

  • August Sang, "Oli õhtu, oli sügis", koondkogus "Emajõe unisel veerel", Tallinn: Vagabund, 2003, lk 12


Hallist sügisesajust kostis
kurbkaeblikku viiulihäält.
Jäid külas suletuks uksed,
ainult kodutud tulid mäelt.

Seisid paljapäi hallis sajus,
musta madala taeva all,
ja laulsid mehega kaasa
kodust punaste pihlade all


Sügis on tume ja sügis on sügav,
temas ei olegi kohatuid rõõme.
Suvised rajad on vajunud lõdvaks,
sügise kollasest valgus käib läbi.

  • Aivo Lõhmus "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4


Ah see õunarohke sügis, ah need
hullult hellad heinakuumad ööd.

Ja need huuled, palavad ja ahned.
Ja see vihm, mis tasa trummi lööb.

  • Paul-Eerik Rummo, "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48


Päike kullerdab udus,
liiprid seisavad reas.
Juba on üksikud salgud
kollased pärnade seas.


Sügistuultel nüüd on lusti laialt,
õhtust hommikuni nende trall
kestab pimedas ning märjas aias,
õunapuudes meie akna all.

Väljas mängida ei meeldi enam,
vihmasajudki on tugevad.
Nüüd on palju haaravam ja kenam
õhtul laua ümber lugeda.
...
Nõnda loeme sügisõhtul pikal,
loeme õhinaga mõlemad,
ja me teoste kangelased ikka
külla meie juurde tulevad.

Väljas vihma loobib muudik raju,
hullab raagund õunapuude seas.
Meie juurest sügiski on hajund,
meil on raamatuga väga hea.

  • Ilmi Kolla, "Õhtud raamatuga", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 26-27


Nüüd laine märjaks peksab kaldakivid.
liiv rannal enam kuivada ei saa.
Ja mere kohal kured läevad rivis,
on jälle sügis üle Eestimaa.

Siin Kadriorg neid sügistorme kuuleb,
täis tuult on Matsalu ja Peipsi veed.
On sügis seal, kus südilt läbi tuule
käib minu vennas oma kooliteed.

Uus, töökas aastaaeg sest suvest sündis,
mis alles laiutas seal väljul end.
Nüüd juba traktorite sügiskündi
seal kodunurmedel näeb minu vend.
...
Sa õpi, vennas, kasuta neid aegu,
ma soovin edu igas sinu teos.
Ei saa ma ise tõesti tulla praegu,
ka mind see sügis kohustab ja seob.

Kolmnurkses rivis kured läksid teele,
nüüd hetkeks pilvitu on taevakaar.
Ja särab päikest vahusele veele,
on kuldne sügis üle Eestimaa.

  • Ilmi Kolla, "Sügisene tervitus", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 28


päev vajus ära ja otsa jäi
päike enam rõõmsalt ringi ei käi

suvi kõndis välja selle päeva seest
sügis ajab mindki tee pealt eest

  • Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 38


Kuulsite! Sügis peab sünnipäeva!
Ah et millal? Täna, just praegu!
Läheme külla, sest kõik on palutud,
ärge nüüd kahelge ilmaaegu!
Lauad on laiad ja küllaga kaetud,
Sügis kostitab külalisi.
Pähklite põsed on päikese praetud,
uudsesepikul sädeleb mesi.
Virnade viisi on tomateid toodud,
kuhjade kaupa kurke.
Köögist ent kantakse kümnel kandikul
kogukaid keedisepurke.

  • Maimu Linnamägi, "Sügise sünnipäev", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 43

Vanasõnad[muuda]

  • Kehv suvi, lahja sügis.
  • Kevadine muda enam kui sügisene sööm.
  • Kevadine päev, sügisene nädal.
  • Kevadine vesi tark, sügisene loll.
  • Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab.
  • Kui karusepäev kuiv, tuleb tahe sügis.
  • Kõik sügised ei ole salvetäidjad.
  • Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis sügisel.
  • Suvel hauguvad suured koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
  • Sügis söödab, kevad kurnab.
  • Sügisel maksetakse liha eest raha, kevadel luude eest.
  • Sügisel näed orast küll, aga vili ei ole veel salves.
  • Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
  • Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad.
  • Ära kiida suve enne sügist!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel