Kask

Kask (Betula) on kaseliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude perekond.

Proosa

Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja oksi. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
- Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

Ja kaskedel, mis väikeste salkadena siin-seal põldudel kasvasid, neil oli üsna kindlasti paradiis tema mõisas. Nad olid leidnud nii palju erinevaid kasvamisviise, nagu oleksid nad otsustanud kõiki teisi puid jäljendada. Üks oli nagu pärn, tihe, leherikas ja kahara krooniga, teine seisis sirgena ja püramiidikujulisena nagu pappel, kolmas aga longutas oksi nagu halapaju. Ükski neist ei sarnanenud teisega, ja toredad olid nad kõik.
- Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 199

Polnud midagi parata. Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis ainult veel pussiga meisterdades unistada. Unistusena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui orav nende latva, viskas jalad puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 31. peatükk

Siis algab sünnipäevapidu kaskede otsas. Nad söövad ning joovad ema terviseks õlut ja limonaadi ning laulavad "Ta elagu", nii et pullid puude all jahmuvad. Isa viipab neile singivõileivaga. "Rohelises salongis pakutakse karastusjooke," teatab ta.
- Astrid Lindgren, "Madlike ja Jaanikingu põnn"

Inglane armastab oma aias seda, mis ei kasva. See on vist üldse aednike haigus. Ta istutab kase. Põhjamaa puu, mis armastab talve, mida siin pole.
- Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 216

Üks mu mälestusi vanaisast - Minni isast - ongi see, kuidas ta kraavipervel võsa maha võttes korraga peatus, ühe vitsarao kasvama jättis ja mulle, haokubu korjajale, ütles:

"Vaata, selle jätame kasvama. Sellest tuleb ilus puu."

Kuna mina ei osanud selles raagus raokeses midagi erilist näha, siis oli vanaisa ettenägemisvõimes minu jaoks midagi salapärast, lausa võlurlikkust, ning muidugi läkski vanaisa ennustus täide. Puust kasvas - ja veel kuidagi väga kiiresti - eriti helendavalt sirge tüvega kask.

Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud", 2018, lk 41-42

Luule

All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...

Kersti Merilaas "Öö" (1936)

Õhtu tulekul suleti uksed
ja tuled surmati lees.
Raagus kase all viiulit mängis
külarahvale mängumees.

Kalju Lepik, "Mängumees" kogust "Mängumees" (1948)

Maalisin kahvatukollast kaske
lehtede lennuga tuules.
Tundsin, et iga pintslitõmbega
kaugenen kasest,
ja kurbuse kannul käis rahutus.

Siis maalisin kurbust ...
Maalisin seni,
kuni lõuendil hakkas kohama kask
kahvatukollaste lehtede lennuga tuules.

Aleksander Suuman, "* Kahvatukollane kask" [1958], rmt: "Kaunis on kummaline" (1988), lk 27

Ülaste rätikud leppade all,
puhtad ning rohekasvalged.
Kaskede haljusse surutud
tohiku kahvatud palged.

Bernard Kangro, "Varakevadisi värelusi" 2 kogus "Varjumaa" (1966), lk 32

Kask - mahla ja kevadet täis,
ja lapsepõlve mälestusi,
kaunis ja tõeline.

Kuhu mind küll peideti,
kuhu peidetigi
kõige alla.

Eha Lättemäe, "Kask - mahla ja kevadet täis" [1969] kogus "Pääsuke päevalind" (1971), lk 49

Sain hetke ma heleda kasepuu all,
kui hääletult langesid lehed.
Klaas-sinisel päeval kasepuu all.
Kerged, kollased lehed.

Milvi Seping, "Kaks kingitust möödunud päevalt ma sain", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 26

kased kummardusid sügavalt

arvasin et mulle ma ei märganud
et samal päeval ümberringi kahvatasid puud

keegi mu selja taga seisma jäi
mõtles veidi ja kummargil päi

ütles ise endale head teed
pöördus otsides tagasiteed

lilli pidi ta läkski siis
ärganud liblikad ühes viis

Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37

Kased kummarduvad peatsis
ehatäht on jalutsis

Mööda jõge, mööda rohtu
mööda valget kasetohtu
sammub öö kui pehme kass

Paul-Eerik Rummo, "Kassikangas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48

toa võiks soojaks kütta ja siis
õue minna, metsa suure kase juurde.
juuksed vabaks lasta ja tasakesi
hingata. ütle, kask siis, mida peaksin
tegema, et mulle unenäo tagasi annaksid?

Kirsti Oidekivi, "millega sa ostad ennast välja" kogust "Akvaariumis". Tuum, 2000, lk 40

see aeg on käes
kui maailm lõheneb
kui mahl voolab kasetüve pidi
ja kõik mida sa teadsid
kukub aeglaselt pooleks

Kristiina Ehin, "* see aeg on käes". Looming nr 9 (2002)

Ürgema patsutab neli korda kasetüvele.
Ta teab, et maailmapuu on endasse kogunud
aegade mahla.
Nelja ilmakaare poole paneb Ürgema ämbrid
ja lööb neli korda käsi kokku.
Mahl purskub jugadena.

Lea Mändmets, "*Ürgema teeb neli tiiru ümber maailmapuu...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 14

Vanasõnad

Ega leib ole võsast võetud ega kase oksist katkutud.
Kasu leitakse kase okstest, vilja metsa vitstest.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929