Salong

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Madeleine Lemaire, "Eine kunstniku salongis"

Proosa[muuda]

  • Vollard'i juures ei sõelunud küll ülearu palju rahvast, ent kord kuulis Gertrude Stein seal pealt ühte jutuajamist, mis talle tohutult meeldis. Duret oli Pariisis tuntud kuju. Nüüd oli ta väga vana mees ja väga ilus mees. Ta oli olnud Whistleri sõber, Whistler oli teda maalinud õhturiietuses, valge keep käe peal. Ta vestles Vollard'i juures pundi nooremate meestega ja üks neist Roussel, üks tollest Vuillard'i-Bonnard'i impressionismijärgsest pundist, kaebas, et teda ja tema sõpru ei tunnustata, et neil ei lubata isegi salongis esineda. Duret vaatas talle lahkelt otsa, mu sõber, ütles ta, kunsti on kahesugust, ärge seda unustage, on kunst ja on ametlik kunst. Kuidas loodate teie, mu vaene noor sõber, pääseda ametliku kunsti hulka. Vaadake ometi ennast. Oletame, et mõni tähtis tegelane saabub Prantsusmaale ja soovib tutvuda esinduskunstnikega ja lasta endast portree maalida. Mu kulla noor sõber, ainult vaadake ennast, ta kohkuks ainuüksi teid nähes. Te olete kena noormees, tark ja meeldiv, kuid tähtsale tegelasele te niisugune ei paistaks, te oleksite kohutav. Ei esinduskunstnikuks vajavad nad keskmist kasvu, tüsedapoolset meest, mitte ülearu hästi riides, kuid riides oma klassi moe järgi, ka mitte kiilaspead või mõne moeka soenguga, ning selle juurde aupaklikke kummardusi. Näete isegi, et te ei kõlba. Nii et ametliku tunnustuse koha pealt ärge rohkem suud pruukige, või kui suud pruugite, vaadake peeglisse ja mõelge tähtsate tegelaste peale. Ei, mu kulla noor sõber, on kunst ja on ametlik kunst, on ikka olnud ning jääb ikka olema. (lk 34-35)
    • Gertrude Stein, "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008



  • Ühe viiesendise eest kuus tegi proua Jones seda, mida valged pidasid tarbetuks, vaata et seadusevastasekski: täitis oma väikese salongi mustanahaliste lastega, kellel oli aega ja tahtmist raamatutarkust omandada. (lk 96)
    • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997


  • Salongidest osavõtt pidi olema nii hariv kui ka meeldiv, ning kui 17. sajandil oli salongide mõte eelkõige kujundada viisakat ja teravmeelset, etiketti hästi tundvat espriid, siis 18. sajandil jäi see akadeemiliste ja poliitiliste vestluste ning debattide kõrval teisejärguliseks. Seega hägustasid salongid nii revolutsiooni eel kui ka selle käigus intensiivselt avaliku ja privaatse sfääri piire, sest nad olid ühtaegu segu mõlemast. Salongidest osavõtt oli naistele 18. sajandil üks väheseid võimalusi enda vaimu harida, saada osa ühiskonda muutvatest diskussioonidest ja vaidlustest. Naiste kohustus oli salongides mängida peaasjalikult vahendaja rolli, juhtida sõnavõttu mõnel teemal, lastes rääkida ühel või teisel salongikülastajal. Säärastest salongidest osavõtt võimaldas haritud ja uudishimulikul naisel arendada kõneosavust, panna kõrva taha aktuaalsete probleemidega seotud poleemikat, jätta meelde erinevaid argumente, laiendada silmaringi, huvituda intelligentsest mõttevahetusest. Loomulikult ei olnud võimalik igaühel salongi pääseda – selleks pidi salongipidaja ise kutse saatma ning aitas ka, kui keegi salongis osalejatest uut liiget käendas või soovitas. Valgustusaja salongidel oli kahtlemata suur teene keskustelu ja informatsiooni edasiandmisel. Lisaks võimaldasid salongid just 18. sajandil sotsiaalset hierarhiat lõhkuda, sest omakeskis said kokku nii aadlikud kui ka kolmandast seisusest pärit filosoofid, ajakirjanikud, luuletajad, advokaadid jne. (lk 108-109)
    • Tiina Veikat, "Prantsuse revolutsiooni küüsis – feminismi õitseng ja häving: Olympe de Gouges'i (1748–1893) näide – poliitilise feminismi häälekandja", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 106-119


  • Salongi pidamise pool mõtet - kuulda, panna tähele, saada teada.
Kui sa aga juba kuulad, eks siis peab ju kuhugi vaatama ka, sealjuures pigem mitte nende inimeste suhu, kelle vestlust sa parasjagu hoolikalt meelde jätad ja vaimus teiste vestluste sekka taustsüsteemi paned.
Kes saaks noorele naisele halvaks panna, kui ta vaatab kõige pikemat ja naeratavamat meest ruumis, eriti kui tollel on hurmav hääl ning tirsal käsivarrega küljel hoitud nagu armsam?
Jah, kes saaks seda pahaks panna? Ja kui see veetlev noorepoolne mees seda märkab ning vastu naeratab - kes sellegi üle pead murraks? (lk 103)


  • Hull Maasu lõi sarvega auto paremasse külge mõlgi, aga Žiguli salongi ta end murda ei suutnud. (lk 185)


  • Salongi kõrgete akende ees olid rasked tumepunased portjäärid, nende vahel valge pitskardin. Põrandat kattis punarohelilleline vaip, mida ääristasid lillornamendid. Siin-seal leidus punase sametpolstriga, kullatud puust sohvasid. Igas nurgas seisis lopsakas, lae poole pürgiv palm. Raskeis kristallkroonlühtreis põles juba tuli ja lisaks oli lauakestel rohkesti küünlajalgu. Laudade ümber olid kerged käetugedeta toolid, millele daamidel oli hõlpus istuda — laiu seelikuid-sleppe sai paremini ära mahutada. Seintel oli maale kolmes ülestikku reas ja ma märkasin suurvürst Konstantin Konstantinovitši neid vaatamas, pea kuklas. Igal laual oli lilli, peamiselt suuri orhideesid. (lk 38)
    • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996