Mine sisu juurde

Prantsusmaa

Allikas: Vikitsitaadid
Henri Rousseau, "Prantsuse Vabariik", u 1904.
Gabrielle D. Clements, "Saint Michele kirik ja kindlus, Normandia" (1885)

Prantsusmaa on Lääne-Euroopas paiknev riik, kus Charles de Gaulle'i teatel on kakssada nelikümmend kuus sorti juustu.

Proosa

[muuda]
  • Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.


  • Prantsusmaal on tänapäeval vähem sõpru, liiga vähe lapsi, liiga vähe relvi ja liiga vähe liitlasi. Võtkem õpetust kaotatud lahingust. Nüüd on meid tabanud õnnetus. Ma olin teie juures kuulsuspäevadel, kuid ka praegustel süngetel päevadel jään ma teie juurde


  • "Ka kahe sõja vahel oli siin veel palju rohkem ruumi. Nüüd on jäänud ainult väike sillapea — Prantsusmaa. Või kui veel täpsem olla, siis ainult Pariis, piiratud linn. Inglismaa on alati seisnud eraldi ja pole kunagi võõrastest hoolinud. Saksamaa lamab purustatult ja löödult, samuti ka Itaalia. Hispaaniat ei taha ma üldse nimetada."
    • Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 120


  • Prantsusmaa ei saa olla Prantsusmaa ilma suuruseta.
  • La France ne peut être la France sans la grandeur.


  • See on montaažiprobleem. Kuidas monteeritakse suurtesse masinatesse töötavateks osadeks niisuguseid, mile sügavaim olemus on masinavärgi, kõikide masinavärkide vastane. See oli tuntud probleem juba Prantsusmaal. Siin on tegemist vägivalla kui montaažimeetodiga. Nimetagem seda terroriks. Ja see on üsnagi toores tööriist.


  • Kuidas te suvatseksite valitseda maad, mil on kakssada nelikümmend kuus sorti juustu?
  • Comment voulez-vous gouverner un pays qui a deux cent quarante-six variétés de fromage?



  • Hommikuti nägin vaeva paari-kolme kirjandiga mu üha voolavamaks muutuvas prantsuse keeles, et need postiga kooli saata. Mul on üks neist senini alles. Selle lahtivoltimisel meenub mulle kirjeldamatu Prantsusmaa maikuu, värske rohu — ainult et rohi polnud rohi, vaid l'herbe - lõhn, mis kutsus lausa sööma, nagu oleks kõik Prantsusmaal kasvav fantastiliselt kulinaarsete omadustega ja kõlbaks salatisse hakkida või juustulisandiks serveerida.

Draama

[muuda]
  • [Herzen:] Ma ei ole Prantsusmaasse pimedalt armunud. Istuda kohvikus koos Louis Blanci, Leroux', Ledru-Rolliniga... osta trükisoe La Réforme ning jalutada Place de la Concorde'il... see mõte ajab mu elevile nagu lapse, ma tunnistan seda, kuid Aksakovil on õigus - ma ei tea, mis on järgmine samm. Kuhu me läheme? Kelle käes on kaart? Me uurime ideaalseid ühiskondi... võim ekspertidele, töölistele, filosoofidele... omandiõigused, omandikeelud, konkurentsi kurjus, monopoli kurjus... keskne planeerimine, tasuta majutus, vabaarmastus... piiratud kaheksasaja perekonnaga või riigipiiridest talitsemata... ja kõik need on ainulaadselt harmoonilised, õiglased ja tõhusad. Kuid Proudhon on ainuke, kes mõistab, milles seisneb küsimus: miks peaks keegi kuulama kellegi teise käske?

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel