Hispaania

Proosa

Pole oluline, et päikene mõnes impeeriumis kunagi looja ei lähe, nagu Hispaania omal ajal hooples, vaid see, mida päikene oma teekonnal neis maades näha saab.
- Georg Lichtenberg, rmt: G. C. Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 26

See oli siis Hispaania, kuulsate linnade, võimsate kirikute ja uhkete rüütlite maa, kus pidi olema rohkem kulda kui kõigis teistes kristlikes maades kokku. Maa, kus kasvasid palmid ja apelsinipuud, kus õitsesid roosid aasta läbi. Isegi ohakad olid suvekuumuses kuivanud ja alasti mäekülgedel kasvasid ainult üksikud jändrikud männid. Ei olnud need tõesti oodatud viinamäed. Ja need vaesed onnid, kus pidid elama inimesed, need olid armetumad kui Flandria loomalaudad. Ainult päike oli kohal, päike oli peakohal ja kõrvetas, tuletades kogu aeg meele, et kaasavõetud õllevaadid olid juba laeval tühjaks joodud. (lk 22)
"Ka kahe sõja vahel oli siin veel palju rohkem ruumi. Nüüd on jäänud ainult väike sillapea — Prantsusmaa. Või kui veel täpsem olla, siis ainult Pariis, piiratud linn. Inglismaa on alati seisnud eraldi ja pole kunagi võõrastest hoolinud. Saksamaa lamab purustatult ja löödult, samuti ka Itaalia. Hispaaniat ei taha ma üldse nimetada." (lk 120)
- Karl Ristikivi, "Lohe hambad", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970

Me sumame aina sügavamas selges vaikusemeres. Nüüd ulatub see meile juba kaelast saati, peagi puudutab huuli, ja me ei jõuagi enam küsida, kuidas see siis õieti on — olla Ávilas, kuid mitte nii nagu mujal? Kuidas saada selle suure vaikuse vääriliseks? Aga küsida ka ei kõlba, Ávilas peab vastuse leidma igaüks ise. (lk 49)
Väljume linna müüride vahelt põhja suunas. All orus asub klooster, kus kasvas püha Teresa. Piki müüri edasi liikudes kohtame kühmuvajunud karjust koera ja valge lambakarjaga. Ávila hea karjus võiks olla kaheksakümne- või kolmesaja-aastane. Mitte miski temas ei viita ajastule, milles ta elab. Ettevaatlikul sammul viib ta oma karja alla orgu. (lk 49)
Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. De profundis a te clamavi. (lk 51)
Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus päike veereb maakera pinnal! (lk 64)
Andalucías tekib täiesti ootamatult kindel veendumus, et sa pead uskuma elu. Sa pead jälle usaldama elu. Sest kõik pöörab heaks. Ja kui ongi halb, siis on ikkagi hea. Sa pead uskuma, et kõik, mis elus juhtub, on hea. Sa pead sukelduma ajavoolu ilma vastu puiklemata. Kõik on hea. Kõik on. Kõik. (lk 64)
- Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996

Me teame Suurbritannia kuningakojast palju rohkem kui Eesti Vabariigi presidendist ning Hispaania monarhile on avalik arvamus koos kehtiva põhiseadusega märksa siduvam kui Eesti Vabariigi valitsusele ja peaministrile, kelle iseseisvus on üsna näiline.
- Peeter Olesk, "Kuidas sinu poole pöörduda?", Tartu Postimees, 4. september 2020, lk 2

Raja valikus olen veendunud: ookeaniäärne Põhjatee lausa kutsub mind. See on üks vanimatest palverännuteedest Hispaanias. Kuuldu järgi jäävad teele erakordsed paigad, võrratu loodus ja palju igivanu kirikuid. Alates 8. sajandist on sel teel kõndinud sadu tuhandeid palverändureid — kuningatest lihtinimesteni välja. Siin peab vanajumal seljataga olema, loodan endamisi. (lk 12)
Päevatee kulgeb maalilistel radadel, kus igivanad kirikud ja kabelid ühel ja teisel pool teed. Milline rikkus siin Hispaania riigis! Vaevalt nad ise seda hinnata oskavad, kui igal nurgal sajandeid vana kirik. (lk 86)
Joon kirjutamise kõrvale kohvi ja rohkelt vett, et vedelikupuuduse käes vaevlevat keha eilsest patust turgutada. Hispaania ja vein käivad kokku, aga otsustan, et kirglikkusega tuleb tagasi tõmmata. Muidu on see hävitav sõltuvus, mitte kirglikkus. (lk 176)
Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et Astuuria on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas metsas. (lk 192)
- Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

Kirjandus

Friedebert Tuglas, "Teekond Hispaania". Tartu: Siuru, 1918
Jüri Talvet, "Teekond Hispaaniasse: päevikud, reisipildid, mõtted". Tallinn : Perioodika, 1985 (Loomingu Raamatukogu nr 49/50)
Jaan Undusk, "Teekond Hispaania: üks luhtunud reisikiri". Tallinn: Kultuurileht, 2016 (LR nr 6-8)
Karel Čapek, "Retk Hispaaniasse", tlk Aleksander Raid, Tallinn: Perioodika, 1976, LR nr 40/41

Välislingid