Mets

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Põlismets Valgesoo maastikukaitsealal. Foto: Külli Kolina
Henriette Geertruida Knip, "Metsamaastik figuuridega" (1839)
Rosa Brett, "Farnhurst" (1853)
Ivan Šiškin, "Metsamaastik haigrutega" (1870)
Constance Gordon-Cumming, "Metsaisa" (California, Calavera sekvoiasalu, 1878)
Olga Wisinger-Florian, "Tüdruk metsavälul lilli korjamas" (1881)
Elizabeth Forbes, "Keskaegne metsastseen" (1880ndad)
Anshelm Schultzberg, "Sügismeeleolu metsateel" (1885)
Anna Boberg (1864-1935), "Varjuline lagendik", s.d.
Aage Bertelsen, "Päikesevalgus metsas" (1905)
Emily Carr, "Mets. Briti Columbia" (1931-1932)

Mets on ökosüsteem, mis koosneb kasvavate puudega maast ja selle elustikust (taimestikust, loomastikust, seenestikust).


Luule[muuda]

Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust
Mets nagu roheline tempel tõuseb üles
Ja peene helin liigub wilu pehmes süles,
Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust.

Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad,
Nad unustawad päikse, oma kodumaa,
Ning üksi rada metsa hinge poole loowad.

Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja
Neil juured mulla jooki terwituseks toowad —
Ning lugemata neid peab toiduks kustuma.


Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


Ladvad lageda laotuse all, laulge, laulge oma äiutavate väidete hällilaulu!
Lähen ja panen oma punaleva südame selle rohelise kuuse alla käbide vahele.
Metsadel on oma iluavardused.
Metsadel on oma eluavaldused.
Metsadel on oma meeleolude rebenematu resonants.
Metsad hõljuvad oma hingeseisundite fantastilises tantsus.
Metsad on täis metsaleide.
Metsad on täis metsaneide.
Metsad mõjuvad rahustavalt.
Metsad mõjuvad hingepiinu lahustavalt.
Metsas katkeb kasvõi viivuks meeleheite kett.
Metsad on täis metsiseid ja helekollast mett.

  • Artur Alliksaar, "Metsade romantikat" 2, rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 277


Ära aja metsa eemale
oma kodu juurest,
ära pagenda salusid
küladest ja linnadest.
Sest männik on meie rukkipõld parim,
kuusik — meie lopsakaim vainu.
Sina, isa või ema,
kasvata oma järelpõlv
seda loodust,
neid metsi,
neid randu,
neid järvi armastama.
Sest need elatavad
sind ja su lapsi.
Nendes on minevik,
nendes on olevik,
nendes on tulevik.
/---/
Ära langeta viimast puud,
viimast salu,
viimast metsa.
Ära röövi oma lapselt rohelist varju.
Jäta linnule laulupuu.

Proosa[muuda]

  • Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
"Kui seda metsa ees ei oleks!..."


  • Pidagem alati meeles, et soomeugrilased ei ole ei mere ega mäe, ei rohtlaane ega kõrbe, ei kiltmaa ega tundra, vaid Põhjala metsade lapsed. Mets ja põhjavaim — need on vormind läbi aastatuhandete soomeugrilaste olemust, nendes ep kätkebki mitte ainult meie omapära, vaid ka sisejõud.


  • Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)
  • Sellepärast tundiski Martine metsi ja põlde niisama hästi, nagu neid võivad tunda mutt, orav ja siil. Muidugi, mutil pole vajadust tunda huvi puulatvade vastu, lind ei huvitu maa-alusest, aga Martine'i huvitas metsas peamiselt see, mis kasvas samblal — marjad ja lilled. Ta läks metsa ka selleks, et seal päeval välja magada pärast unetut ööd hurtsikus; et seal süüa seda, mis seal on söödavat, sest ema keedetud leem ei läinud tal suust alla; ta läks sinna korjama maikellukesi, metsikult kasvavaid hüatsinte ja nartsisse ning metsmaasikaid, sest ta oli üks neid väikseid lapsi, kes seisavad suurte magistraalteede ääres, käes ümmargused lillekimbukesed või enda punutud pisikesed pajukoortest korvikesed. (lk 22-23)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Kes on kord metsas, tunneb end turvaliselt; ta pole metsa harjal, ladvastikus, kus toimub kasv ja tihedus on kõige suurem. See tihedus kaitseb teda ülalt. Nii on mets saanud harduse õpetajaks. Ta sunnib inimest üles vaatama ja olema tänulik tema vägeva kaitse eest. Pilku tüvesid pidi üles libistades pöörame ennast taeva poole. Maailm ennetab pühakojatunnet, Jumala ees seismist sammaste ja piilarite keskel. Ladvastiku kontingentseim ja seetõttu täiuslikem võrdkuju on toomkiriku võlv, kõik tüved ülimaks ja lahutamatuks ühtsuseks põimunud.
    • Elias Canetti, "Massid ja võim". Tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund 2000, lk 109–110


  • [Gustav Suitsust:] Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene lill kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema saladus. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde – ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine kirjutuslaud. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
    • Aino Suits, "Päevaraamat 1901–1964", tlk Piret Saluri, 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424


  • Metsas on juba kord nii, et see, mis ühest jääb vedelema, on teistele toiduks, aga nende ülejääkidest saavad omakorda söönuks kolmandad. Ja nõnda edasi, kuni saab ära kasutatud viimne kui toiduraas.


  • Narr vahtis pimedusse. Talle hakkas koitma, et kuigi metsad talle meeldivad, meeldivad need talle tegelikult pisut kaugemalt vaadatuna; oli hea teada, et nad on olemas, kuid tema ettekujutuses ei olnud metsad niisugused nagu pärismetsad, niisugused, milles võis näiteks ära eksida; neis oli rohkem võimsaid tammehiiglasi ja vähem põldmarjapõõsaid. Samuti silmitseti neid enamasti päevavalguses, ning puudel ei olnud pahatahtlikke nägusid ja pikki kriipivaid oksi. Tema fantaasiapuud olid üllad metsahiiglased. Enamik siinsetest puudest aga tundus talle ajusurmas päkapikkudena, nad polnud midagi enamat kui toestik, mille peal kasvasid seened ja metsviinapuu.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 178


  • Me ei saa teha eksperimente, selgitamaks välja, mitu liiki me võime kaotada, enne, kui mets lakkab olemast mets, nii nagu me ei saa küsida, mitu karva me võime välja tõmmata jumala habemest, enne kui ta vihastub.
  • Kahjuks tunneb suur osa neist inimestest, kes metsi raiuvad, märksa paremini mootorsaage, traktoreid, harvestere ja maastureid ning nende kepse, kolbe ja määrdeõlisid, kui metsas elavaid liike ja nende vajadusi. Ometi on metsamehed harjunud usuga, et hooldatud mets ongi õige mets ning et loodust tuleb kaitsta, aga mets tahab raiumist.
  • Tõsiasi on see, et Skandinaavia saepuruvabrikud, mis on sealsed valgeselg-kirjurähnide pesitsusmetsad juba ammu peeneks jahvatanud, tahavad igal kuul tselluloosi toorainet ning Saksa rohelised ootavad iga päev seitungit, et lugeda kasvõi seda, kui halb on olukord Eesti metsades.


  • Võib öelda, et mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. See on ka üks põhjus, miks eestlastest sai animistlik ristirahvas – usk kui üks väga suur kultuuriinnovatsioon takerdus samuti metsa. Ajalugu on näidanud, et need maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu vastu palju kiiremini. Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.
    • Valdur Mikita, "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 26
  • Kui jagada metsa funktsioonid kolmeks – majanduslikuks, ökoloogiliseks ja kultuuriliseks –, siis paistab Eestis silma üks omapärane anomaalia: metsa ökoloogiline ja kultuuriline funktsioon on ajalooliste tegurite tõttu ebaharilikult suur. Nii metsausk kui ka metsarohkus on Euroopa kontekstis erandlik. "Õnnetuseks" on Eesti üks väheseid riike, kus inimeste identiteet on sedavõrd suurel määral metsalist päritolu. Meie eestlus on suuresti metsaeestlus. Lühidalt öeldes on Eesti metsa funktsioonid mõne teise riigiga võrreldes pööratud tagurpidi. Intensiivne metsamajandus seab kahtluse alla metsa kultuurilise ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse, mis on meile iseäranis kallid, kuna need on tugevasti seotud meie rahvusliku identiteediga. Lihtsalt öeldes ootavad inimesed, et riik toetaks ja teostaks sellist metsapoliitikat, mis annaks suurema elujõu metsa kultuurilisele ja ökoloogilisele poolele. Just selline peaks olema ideaalne Eesti tulevikumets.
  • Väikeriigil pole kuigi palju asju, mille poolest ta on tõesti eriline. Eesti mets on oma ökoloogilise mitmekesisuse ja võimsa pärimusliku kihistusega just üks selliseid imelisi asju. Eesti kui loodusriigi kuvand tugineb samuti neile kahele. Eesti muusika ja Eesti mets on meie suur hingevara.
  • Mets on Eesti esimene loodusvara, mis hakkab reaalselt otsa saama, kuna seda lihtsalt ei jätku enam kõigile soovijatele.
  • Metsast on saanud justkui omalaadne puhvertsoon riigi ja rahva vahel, siin on eesti rahva Sinimäed, kus käib visa võitlus iga jalatäie maa pärast. Senine looduspoliitika on süvendanud rahva võõrandumist oma riigist ja riigivõimust. Täna tuleks meelde tuletada kõige põhilisemalt: Eesti mets kuulub eesti rahvale. Kui hävib Eesti mets, siis hävib ka osa eestlase rahvustundest.


  • Palju on seeni, samblikke, putukaid ja linde, kes ei saa ilma metsata, kus on puid, millel lastakse oma kahesaja- või viiesaja-aastane elu lõpuni elada. Metsaelanikest hoolimine tähendab ühtlasi meile endile vajaliku ökosüsteemide stabiilsuse hoidmist.
  • Eelmise sajandi alguses moodustasid Rootsis 150-aastased ja vanemad metsad 44 protsenti kõigist metsadest, praegu on see osakaal vaid seitse protsenti. Soomes on viimaste kümnendite jooksul toimunud nii suur vana metsa häving, et lähiajal arvatakse seal välja surevat umbes tuhat liiki. Mida nende liikide kadu inimesele kaasa toob, ei oska keegi täpselt öelda.


  • Mõtsa saa-i istutada, kasuma panda. Mõts piät esi kasuma. Mõtsu jääs iks veedümbäs, puupõllu, puuistanduse tuleva asemale, inemine pitsitas luudusest vällä mis pitsita and. Mõtsast, puiest, eläjist, tüütegijist. Mõts võetas maaha, mõtsa iist saa rahha, raha iist saa mõtsa maahavõtmise massinit. Raha iist saa sõita koheki, koh mõtsa viil alale om.


  • Metsa enese eesmärgiks ei ole puidu tootmine: mets on elav ja muutuv kooslus, kus iga liik ja isend otsib oma kohta või säilitab seda, võitleb ja teeb teistega koostööd ellujäämise nimel. (lk 16)
  • Looduslikust metsast tootliku puistu kujundamine on suhteliselt kiire protsess, kuid raiesmikule, põllule või niidule uue põlismetsa kasvamine vajab aastasadu. (lk 17)
  • Mets ei tähenda sama mis "puu" või "puit", elusad puud ja kõdunev puit moodustavad küll metsa põhistruktuuri, kuid mets ei saaks eksisteerida ilma puid ja puitu asustava elustikuta. Tähendussõna "mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama" sobib metsas toimuva aineringe kirjeldamiseks võrratult hästi: puu tärkamisest kuni kõdunemiseni ühineb tema eksistents tuhandete teiste liikidega. (lk 219)
  • Kuni eestlane suudab oma vajadused sobitada metsa kui ökosüsteemi kande- ja taastumisvõimega, seni säilib suur osa meie rahvuskultuurist ja seeläbi rahvusest. Liigirohke ja vaheldusrikas, isereguleeruv mets on nii looduse kui ka esivanemate pärand meile. Maailm muutub ja seda eitada pole mõtet, kuid loodusseaduste vastu inimene ei saa ning sedagi tuleb kiirete maakasutusmuutuste puhul silmas pidada. (lk 219-220)


  • Eesti maastiku olustikku kujundav mets pehmendab pakast ja põuda, tasandab tuisku ja tormi, õgvendab õhku tolmust ja haisust ning kaitseb ja kaunistab koda. Mets annab lilleilu ja linnulaulu, marja-, seene- ja jahisaagi, toasooja ja tare sõrestiku. Nende elu olekut võimaldavate sotsiaalsete ja ökoloogiliste väärtuste kõrval on üha kasvanud metsal ka puiduvaru suur majanduslik väärtus, mistõttu metsa raiutakse rohkem kui toasoojaks ja seinapalgiks. Ja me kõik märkame, ja peame taluma, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.
  • Õppejõuna ütlen nii, et metsaks saab lugeda sellist puude kogumikku, kus ühe keskmise puu kõrgusega (20 meetrit) võrdse raadiusega maapind on täidetud puutaimedega. Need ei pea olema üksnes suured puud ja sama vanad, võib lisanduda ka väiksemaid ja erivanuselisi, samuti põõsaid ja rohttaimi ning muid organisme. Metsaks saab teda lugeda siis, kui tema lehe- või ka okkapind on küllalt suur, et oma sisekliimat tekitada – varjates enam kui 50 protsenti maapinnast. Kui puuvõrade katvus on väiksem, on tegemist juba harvikuga. Ja kui see on lausa tühine, siis on tegemist raiesmiku või metsata metsamaaga. Ametkondlikus kasutuses on metsaseadusele tuginev määrang, mille järgi on mets maakatastris metsamaana registreeritud maatükk pindalaga vähemalt  0,1 hektarit, vähemalt 1,37 meetri kõrguste puistaimedega ja vähemalt 30% katvusega maapinnast. Peamine metsa juures on, et see koosneb paljudest päikeselt pärinevat energiavoogu kasutavatest organismidest, mis asuvad üksteise suhtes toiduahelas.
  • Enamik metsi ongi sellised, et ega nad enam ideaalsed ökosüsteemid pole, suur osa neist on istutatud ja hooldusraietega läbitud. Nad kõik on juba inimesest tugevalt mõjustatud, sest valikraiet on ju peaaegu alati tehtud. Päris ideaalne pole ökosüsteem kusagil, aga põhijoontes tuleb see ilmsiks siis, kui okaspuumets on saanud rahus olla vähemalt 200 aastat, väärislehtpuu puhul märksa kauem.
  • Eesti metsa pindala on suurem kui kunagi varem, üle kahe miljoni hektari, mõne arvutuse järgi koguni 2,3 miljonit hektarit. Teiselt poolt aga on tähtis see, mis selle pindala peal leidub. Kui palju on seal vana metsa, keskmise vanusega metsa ja noort metsa. Normaalne metsamajandus näeb ette, et igal puul on raievanus, männil praegu näiteks veel 100 aastat. Seega võib igal aastal raiuda sajandiku männi kasvupindalast, et oleks kogu aeg ühtlaselt võtta ja jääks ka lastelastele. Aga meil toimub praegu raie märksa suuremal pindalal.
  • Meil on maaülikooli metsateadlaste teadmisel ja keskkonnaministeeriumi toetusel avalikkusele teada antud, et meie mets kasvab palju kiiremini, kui seni teadsime, ja sellega õigustatakse, et peame ka rohkem raiuma. [---] Aga asi on ju selles, et metsamaa hulka arvestatakse ka metsata metsamaa, kus midagi ei kasva. Me tohiks tegelikult raiuda aastas kuus miljonit tihumeetrit, mitte 14–16 miljonit, nagu seisab metsanduse arengukavas. See on teadlik vale, mitte kogemata eksitus.
  • Metsanduses on olukord niisugune, et puidutööstuse peadirektor sai keskkonnaministeeriumi kantsleriks. Tema näeb metsas vaid puitu ja panustab selle turustamisse. Põhiseaduse järgi on loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik omand, mida tuleb kasutada säästlikult. Aga 2005. aastal tuli võimule Reformierakond ja nemad otsustasid, et raiepiiranguid kriitiliste varude abil ei kehtesta ja andsid kogu riigimetsa RMK omandisse. Ja see RMK on niisugune imelik asutus, et avalikustamisele ei kuulu selle kaadri- ega ka palgapoliitika ja neil pole kindlaksmääratud rahalisi kohustusi riigi ees. Juhatuse otsusega võib raha suunata ka projektitoetusteks ja kingitusteks. Paaril viimasel aastal on RMK eraldanud raha ka riigieelarvesse. Nüüd tuleb välja niimoodi, et rahva käest on mets ära võetud, rahval pole õigust sellele metsale ja RMK otsustab, mida sellega teha.


  • Metsa ei saa võtta kui iseenesestmõistetavat asja. Sellega on seotud omaniku õigused ja kohustused. Kui elamute lähedast metsa soovitakse kasutada avalikes huvides vabaaja veetmise ja loodusliku mitmekesisuse säilitamise kohana, siis tuleb seda vaadata kui metsamaa omaniku poolt ökosüsteemi teenuse osutamist ning see ei pea toimuma tasuta.


  • Kevadine raierahu meie metsas on ikka alles habras unistus. Oksad ei tilgu seal ammugi magusat mett, vaid vastkoorunud linnupoegade verist sulepudi. Eesti mets on tapamaja, see on Auschwitzi laager, Gaza sektor – kui seal mõnd puudki veel püsti on. Kuni lageraiet pole Eestis lõpetatud, on selle maa tulevik lukus: me jääme ilma oma elusast ümbrusest, viimsestki hingepidemest, mille asemele antakse surnud maastik, lõputud raiesmikud ja läbitungimatu võsa. Tagane, RMK! Häbene, Graanul Invest! Te olete võtnud palju rohkem, kui õigus on võtta; kord tuleb selle eest ka maksta. Aga maksame meie. Teie eest maksab kogu rahvas.

Vanasõnad[muuda]

Alutaguse mets
  • Hea laps hända vaja, muidu läheb metsa hundiks.
  • Kasu leitakse kase okstest, vilja metsa vitstest.
  • Kuidas metsa hõigatakse, nõnda mets vastu kostab.
  • Kütt läheb metsa, pane (pange) pada kummuli, kalamees läheb kalale, pane (pange) pada tulele.
  • Madal mets saab enne maasika kui kõrge.
  • Merel silmad, metsal kõrvad.
  • Mets vaese mehe kasukas.
  • Metsal silmad, seinal kõrvad.
  • Metsas talupoja õigus.
  • Nõnda kui mina metsale, nõnda mets minule.
  • Parem lahja laudas kui lihav metsas.
  • Varane vasikas läheb metsa (paska).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel