Mets

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Põlismets Valgesoo maastikukaitsealal. Foto: Külli Kolina
Henriette Geertruida Knip, "Metsamaastik figuuridega" (1839)
Constance Gordon-Cumming, "Metsaisa" (California, Calavera sekvoiasalu, 1878)
Olga Wisinger-Florian, "Tüdruk metsavälul lilli korjamas" (1881)
Elizabeth Forbes, "Keskaegne metsastseen" (1880ndad)
Anna Boberg, "Varjuline lagendik"
Aage Bertelsen, "Päikesevalgus metsas" (1905)

Mets on ökosüsteem, mis koosneb kasvavate puudega maast ja selle elustikust (taimestikust, loomastikust, seenestikust).


Luule[muuda]

Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust
Mets nagu roheline tempel tõuseb üles
Ja peene helin liigub wilu pehmes süles,
Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust.

Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad,
Nad unustawad päikse, oma kodumaa,
Ning üksi rada metsa hinge poole loowad.

Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja
Neil juured mulla jooki terwituseks toowad —
Ning lugemata neid peab toiduks kustuma.


Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334

Proosa[muuda]

  • Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
"Kui seda metsa ees ei oleks!..."


  • Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)
  • Sellepärast tundiski Martine metsi ja põlde niisama hästi, nagu neid võivad tunda mutt, orav ja siil. Muidugi, mutil pole vajadust tunda huvi puulatvade vastu, lind ei huvitu maa-alusest, aga Martine'i huvitas metsas peamiselt see, mis kasvas samblal — marjad ja lilled. Ta läks metsa ka selleks, et seal päeval välja magada pärast unetut ööd hurtsikus; et seal süüa seda, mis seal on söödavat, sest ema keedetud leem ei läinud tal suust alla; ta läks sinna korjama maikellukesi, metsikult kasvavaid hüatsinte ja nartsisse ning metsmaasikaid, sest ta oli üks neid väikseid lapsi, kes seisavad suurte magistraalteede ääres, käes ümmargused lillekimbukesed või enda punutud pisikesed pajukoortest korvikesed. (lk 22-23)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Kes on kord metsas, tunneb end turvaliselt; ta pole metsa harjal, ladvastikus, kus toimub kasv ja tihedus on kõige suurem. See tihedus kaitseb teda ülalt. Nii on mets saanud harduse õpetajaks. Ta sunnib inimest üles vaatama ja olema tänulik tema vägeva kaitse eest. Pilku tüvesid pidi üles libistades pöörame ennast taeva poole. Maailm ennetab pühakojatunnet, Jumala ees seismist sammaste ja piilarite keskel. Ladvastiku kontingentseim ja seetõttu täiuslikem võrdkuju on toomkiriku võlv, kõik tüved ülimaks ja lahutamatuks ühtsuseks põimunud.
    • Elias Canetti, "Massid ja võim". Tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund 2000, lk 109–110


  • [Gustav Suitsust:] Aga Gu- oskas kohe metsa kaduda. Ta läks nii märkamatult, et keegi kunagi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Tema eelisõigus oli teha kohe alguses uurimisretk ümbruskonda. See esimene tuuleõhk, esimene lill kuuerevääril, esimene kukeseen, esimene linnuvidin Lilly metsas, need kuulusid alati Gu-le. Kuidas ta oli alati nende esimene saaja, see oli tema saladus. Ta jättis mu reisikohvrite, vihmamantlite, kööginõude ja toitude juurde – ja ennekõike perenaisega asju klaarima. Armas Gu-, mets oli tema teine kirjutuslaud. Ta tahtis olla seal, kus tahtis, ja minna sinna, kuhu tahtis.
    • Aino Suits, "Päevaraamat 1901–1964", tlk Piret Saluri, 2014; sissekanne eraldi märkmevihikus, milles on juttu G. Suitsu tervisest viimastel eluaastatel, raamatus lk 424


  • Metsas on juba kord nii, et see, mis ühest jääb vedelema, on teistele toiduks, aga nende ülejääkidest saavad omakorda söönuks kolmandad. Ja nõnda edasi, kuni saab ära kasutatud viimne kui toiduraas.


  • Narr vahtis pimedusse. Talle hakkas koitma, et kuigi metsad talle meeldivad, meeldivad need talle tegelikult pisut kaugemalt vaadatuna; oli hea teada, et nad on olemas, kuid tema ettekujutuses ei olnud metsad niisugused nagu pärismetsad, niisugused, milles võis näiteks ära eksida; neis oli rohkem võimsaid tammehiiglasi ja vähem põldmarjapõõsaid. Samuti silmitseti neid enamasti päevavalguses, ning puudel ei olnud pahatahtlikke nägusid ja pikki kriipivaid oksi. Tema fantaasiapuud olid üllad metsahiiglased. Enamik siinsetest puudest aga tundus talle ajusurmas päkapikkudena, nad polnud midagi enamat kui toestik, mille peal kasvasid seened ja metsviinapuu.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 178


  • Võib öelda, et mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. See on ka üks põhjus, miks eestlastest sai animistlik ristirahvas – usk kui üks väga suur kultuuriinnovatsioon takerdus samuti metsa. Ajalugu on näidanud, et need maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu vastu palju kiiremini. Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.
    • Valdur Mikita, "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 26


  • Kui jagada metsa funktsioonid kolmeks – majanduslikuks, ökoloogiliseks ja kultuuriliseks –, siis paistab Eestis silma üks omapärane anomaalia: metsa ökoloogiline ja kultuuriline funktsioon on ajalooliste tegurite tõttu ebaharilikult suur. Nii metsausk kui ka metsarohkus on Euroopa kontekstis erandlik. "Õnnetuseks" on Eesti üks väheseid riike, kus inimeste identiteet on sedavõrd suurel määral metsalist päritolu. Meie eestlus on suuresti metsaeestlus. Lühidalt öeldes on Eesti metsa funktsioonid mõne teise riigiga võrreldes pööratud tagurpidi. Intensiivne metsamajandus seab kahtluse alla metsa kultuurilise ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse, mis on meile iseäranis kallid, kuna need on tugevasti seotud meie rahvusliku identiteediga. Lihtsalt öeldes ootavad inimesed, et riik toetaks ja teostaks sellist metsapoliitikat, mis annaks suurema elujõu metsa kultuurilisele ja ökoloogilisele poolele. Just selline peaks olema ideaalne Eesti tulevikumets.
  • Väikeriigil pole kuigi palju asju, mille poolest ta on tõesti eriline. Eesti mets on oma ökoloogilise mitmekesisuse ja võimsa pärimusliku kihistusega just üks selliseid imelisi asju. Eesti kui loodusriigi kuvand tugineb samuti neile kahele. Eesti muusika ja Eesti mets on meie suur hingevara.
  • Mets on Eesti esimene loodusvara, mis hakkab reaalselt otsa saama, kuna seda lihtsalt ei jätku enam kõigile soovijatele.
  • Metsast on saanud justkui omalaadne puhvertsoon riigi ja rahva vahel, siin on eesti rahva Sinimäed, kus käib visa võitlus iga jalatäie maa pärast. Senine looduspoliitika on süvendanud rahva võõrandumist oma riigist ja riigivõimust. Täna tuleks meelde tuletada kõige põhilisemalt: Eesti mets kuulub eesti rahvale. Kui hävib Eesti mets, siis hävib ka osa eestlase rahvustundest.


  • Õppejõuna ütlen nii, et metsaks saab lugeda sellist puude kogumikku, kus ühe keskmise puu kõrgusega (20 meetrit) võrdse raadiusega maapind on täidetud puutaimedega. Need ei pea olema üksnes suured puud ja sama vanad, võib lisanduda ka väiksemaid ja erivanuselisi, samuti põõsaid ja rohttaimi ning muid organisme. Metsaks saab teda lugeda siis, kui tema lehe- või ka okkapind on küllalt suur, et oma sisekliimat tekitada – varjates enam kui 50 protsenti maapinnast. Kui puuvõrade katvus on väiksem, on tegemist juba harvikuga. Ja kui see on lausa tühine, siis on tegemist raiesmiku või metsata metsamaaga. Ametkondlikus kasutuses on metsaseadusele tuginev määrang, mille järgi on mets maakatastris metsamaana registreeritud maatükk pindalaga vähemalt  0,1 hektarit, vähemalt 1,37 meetri kõrguste puistaimedega ja vähemalt 30% katvusega maapinnast. Peamine metsa juures on, et see koosneb paljudest päikeselt pärinevat energiavoogu kasutavatest organismidest, mis asuvad üksteise suhtes toiduahelas.
  • Enamik metsi ongi sellised, et ega nad enam ideaalsed ökosüsteemid pole, suur osa neist on istutatud ja hooldusraietega läbitud. Nad kõik on juba inimesest tugevalt mõjustatud, sest valikraiet on ju peaaegu alati tehtud. Päris ideaalne pole ökosüsteem kusagil, aga põhijoontes tuleb see ilmsiks siis, kui okaspuumets on saanud rahus olla vähemalt 200 aastat, väärislehtpuu puhul märksa kauem.
  • Eesti metsa pindala on suurem kui kunagi varem, üle kahe miljoni hektari, mõne arvutuse järgi koguni 2,3 miljonit hektarit. Teiselt poolt aga on tähtis see, mis selle pindala peal leidub. Kui palju on seal vana metsa, keskmise vanusega metsa ja noort metsa. Normaalne metsamajandus näeb ette, et igal puul on raievanus, männil praegu näiteks veel 100 aastat. Seega võib igal aastal raiuda sajandiku männi kasvupindalast, et oleks kogu aeg ühtlaselt võtta ja jääks ka lastelastele. Aga meil toimub praegu raie märksa suuremal pindalal.
  • Meil on maaülikooli metsateadlaste teadmisel ja keskkonnaministeeriumi toetusel avalikkusele teada antud, et meie mets kasvab palju kiiremini, kui seni teadsime, ja sellega õigustatakse, et peame ka rohkem raiuma. [---] Aga asi on ju selles, et metsamaa hulka arvestatakse ka metsata metsamaa, kus midagi ei kasva. Me tohiks tegelikult raiuda aastas kuus miljonit tihumeetrit, mitte 14–16 miljonit, nagu seisab metsanduse arengukavas. See on teadlik vale, mitte kogemata eksitus.
  • Metsanduses on olukord niisugune, et puidutööstuse peadirektor sai keskkonnaministeeriumi kantsleriks. Tema näeb metsas vaid puitu ja panustab selle turustamisse. Põhiseaduse järgi on loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik omand, mida tuleb kasutada säästlikult. Aga 2005. aastal tuli võimule Reformierakond ja nemad otsustasid, et raiepiiranguid kriitiliste varude abil ei kehtesta ja andsid kogu riigimetsa RMK omandisse. Ja see RMK on niisugune imelik asutus, et avalikustamisele ei kuulu selle kaadri- ega ka palgapoliitika ja neil pole kindlaksmääratud rahalisi kohustusi riigi ees. Juhatuse otsusega võib raha suunata ka projektitoetusteks ja kingitusteks. Paaril viimasel aastal on RMK eraldanud raha ka riigieelarvesse. Nüüd tuleb välja niimoodi, et rahva käest on mets ära võetud, rahval pole õigust sellele metsale ja RMK otsustab, mida sellega teha.



  • Eesti maastiku olustikku kujundav mets pehmendab pakast ja põuda, tasandab tuisku ja tormi, õgvendab õhku tolmust ja haisust ning kaitseb ja kaunistab koda. Mets annab lilleilu ja linnulaulu, marja-, seene- ja jahisaagi, toasooja ja tare sõrestiku. Nende elu olekut võimaldavate sotsiaalsete ja ökoloogiliste väärtuste kõrval on üha kasvanud metsal ka puiduvaru suur majanduslik väärtus, mistõttu metsa raiutakse rohkem kui toasoojaks ja seinapalgiks. Ja me kõik märkame, ja peame taluma, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.


  • Metsa ei saa võtta kui iseenesestmõistetavat asja. Sellega on seotud omaniku õigused ja kohustused. Kui elamute lähedast metsa soovitakse kasutada avalikes huvides vabaaja veetmise ja loodusliku mitmekesisuse säilitamise kohana, siis tuleb seda vaadata kui metsamaa omaniku poolt ökosüsteemi teenuse osutamist ning see ei pea toimuma tasuta.

Vanasõnad[muuda]

Alutaguse mets
  • Hea laps hända vaja, muidu läheb metsa hundiks.
  • Kasu leitakse kase okstest, vilja metsa vitstest.
  • Kuidas metsa hõigatakse, nõnda mets vastu kostab.
  • Kütt läheb metsa, pane (pange) pada kummuli, kalamees läheb kalale, pane (pange) pada tulele.
  • Madal mets saab enne maasika kui kõrge.
  • Merel silmad, metsal kõrvad.
  • Mets vaese mehe kasukas.
  • Metsal silmad, seinal kõrvad.
  • Metsas talupoja õigus.
  • Nõnda kui mina metsale, nõnda mets minule.
  • Parem lahja laudas kui lihav metsas.
  • Varane vasikas läheb metsa (paska).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel