Sünesteesia

Proosa

• Mul ei ole midagi selle vastu, kui usutaks koguni, et värvus on kombatav... Ta on ka maitstav. Sinine on leeliselise, oranž hapu maitsega. Olemise kõik manifestatsioonid on suguluses.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Hint. Loomingu Raamatukogu 33/1974, lk 55

• Strontsiumkollane on väga hapu värv, kõige hapum värv.
• Sinisel ei ole maitset. Ta on sügava sisuga.
  • Lola Liivat, intervjuu: Kaire Nurk, "Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus", Kunst.ee, 1/2000

• Ent ma armastan kõiki kuid, nende erinevaid hääli, erinevaid värve. Kas sa näed seda ratast silmade ees? Jaanuar on näiteks siravsinine ja valge - kirkad, kõlavad trompetihelid. Veebruar on peaaegu samasugune, vaid päike paistab pisut kollasemalt, siis kuulen kornetit. Märts - halli-valgesegune, ja kuulen vioolat, mille tumedas kõlas peitub imehabras lootus. Aprill - kollane ja valge. Viiulid ja allasurutud ahastus. Mai - kollane ja roheline. Meeskoor lipuvarda juures. Juuni - taevassinine ning õhuline, mängib lõõtspill. Suur leegitsev lõke, sädemed lendlevad öös. Juuli — küps ja liivkollane — transistorraadio hääl. August - suvi mõõnab, kuulen õrna kitarriheli. Siis saabub sinu kuu, september. See on mullakarva ja ma kuulen tšellot. Oktoober — roostepunane ja vägev. Mängitakse oboed. November, nagu sulle juba rääkisin, on alasti. Metsik. Novembris kuulen ma timpaneid ja kaeblikku trombooni. Siis saabub viimaks detsember oma tõrvikute ja karraga.
  • Karin Fossum, "Murdekoht". Tõlkinud Sigrid Tooming. Eesti Raamat 2008, lk 166

• Olen mõelnud, et võib-olla oli ka Lao-zi lihtsalt üks erksa vaimuga sünesteet. "Daodejingi" üks imeline fenomen on minu meelest kehalise liikumise kogemus, mis on köidetud elegantse filosoofilise aasaga maailmaasjade külge. Lao-zi lihtsalt kirjeldas maailma nii, nagu ta seda koges, ta kirjeldas oma mitmiktaju. Ta ei pannud sinna midagi juurde ega võtnud ära. Just selle kognitiivse hälbe tõttu näib "Daodejing" ehmatavalt tõeline. See on täpne. (lk 30)
• Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum - püha kiri, milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, mitmiktaju kiirendi. Meie vana kultuur on puust ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna. (lk 35)
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013

• Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil värve ja tekstuure inimeste kõnega. Mu õe hääl, kui ta jutustab oma armulugusid, omandab okseleajava sametpunase värvingu, sedavõrd nõretab see hormoonidest. Ema on nagu mingi lilla nahk, mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana käekott. Peaarst on tuhm ja kalk nagu teraslatt ehitusplatsil. (lk 102)
  • Clélie Avit, "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 157