Mine sisu juurde

Käekott

Allikas: Vikitsitaadid
Susan Watkins, "1830ndate tüdruk" (1900)

Proosa

[muuda]
  • Olin pealaest jalatallani valgesse riietatud: kleit ja tärgeldatud alusseelik, kingad, mis nägid välja nagu kaks lonksu piima, kõrvarõngad kui valgest jahust küpsised, käe ümber kolm võru, mis sobisid kõrvarõngastega, ja kuldse teokarbikujulise kinnitusega valge käekott, mille kohta Julieta teadis öelda, et see on kunstnahast.


  • Alt laieneva kleidi sleppi elustas ererohelisest taftist maani ulatuvate otstega lehv. Muidu oli kleit lihtsa tegumoega, dekolteeritud ja ilma käisteta. Mul olid pikad valgest seemisnahast kindad, mis jätsid sõrmed paljaks. Õuedaamina tuli mul kanda ka asjakohaseid ehteid, nii olid mul kõrvus smaragdid ja kaelas emalt saadud smaragdkee. Juuksed olid üles kammitud ja laubal oli pärlite ning smaragdidega diadeem. Randme küljes rippus kleidikangast tehtud väike kotike mõnede pisiesemete tarvis.
    • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996, lk 37


  • Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil värve ja tekstuure inimeste kõnega. Mu õe hääl, kui ta jutustab oma armulugusid, omandab okseleajava sametpunase värvingu, sedavõrd nõretab see hormoonidest. Ema on nagu mingi lilla nahk, mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana käekott. Peaarst on tuhm ja kalk nagu teraslatt ehitusplatsil.


  • Minuga otse kõneldes kutsusid salateenistuse agendid mind pea alati "prouaks". Nagu näiteks, "Siitkaudu, proua. Palun astuge tahapoole, proua." Ja "Proua, teie auto on kohe siin."
"Kes on proua?" tahtsin ma alguses küsida. Proua oli minu arvates vanem naine, kel on korralik käekott, hea rüht ja praktilised kingid, kes võib-olla istus kusagil meie lähedal.
Kuid mina olin proua. Proua olin mina. See oli osa sellest suuremast nihkest, hullumeelsest üleminekust, mille keskel me asusime.
  • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 294

Luule

[muuda]

Kuidas teha nii et unenägu tuleks kaasa
Pakin ta siidpaberisse
ja surun käekotti
ettevaatlikult õuna ja raamatu vahele
et lõunatunnil salaja silitada ja meenutada

  • Krista Ojasaar, "Aina lükkan edasi ärkamist" kogus "Õhuookean. 2009-2012", 2015, lk 40


kontserdi eelmäng
käekott süles vibreerib kas tõesti jäi telefon sisse
aga ei helilained hoopis
kõhus lendavad liblikad
nagu enne kohtamist