Mine sisu juurde

Kinnas

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kindad)
Valik kindaid värvitahvlil teosest "Древности Российского государства", 1846—1853. 4. kd. Illustraator Fjodor Grigorjevitš Solntsev
Joos van Cleve, Joris Vezeleeri portree (pärast 1518)
Tizian, "Mees kindaga" (1520)
Cornelia toe Boecop, "Ott van Bronckhorsti portree" (1606)
David von Krafft, "Poola kuningas Stanisław I Leszczyński" (1706)
Sophie Liénard, "Kuninganna Victoria teatris" (portselanimaal Edmund Thomas Parrise 1837. aasta maali järgi).
George Dunlop Leslie, "Rooside aeg" (u 1880)
Jenny Nyström, "Autoportree" (Pariis, 1884)
Carl Strathmann, "Kaotatud kinnas" (u 1897)
Emmy Paungarten, "Pariisitar kübaraga" (1912)

Kindad on käekatted, mis kaitsevad käsi külma, määrdumise jm ebasoodsate tingimuste eest.

Rahvaluule

[muuda]

Mis tuled kinnas kiuslemaie
Vai tuled talluk taplemaie?
Kinnas viiässe kezäle,
Talluk viidi tapuaida,
Vana viisku vainuelle.

  • "Mis tuled kinnas kiuslemaie?" Eesti rahvalaul, "Vana kannel" II, 9. osa

Proosa

[muuda]
  • "Andke mulle tema kinnas," ütles Beaumanoir. "See on," jätkas ta peent kudet ja saledaid sõrmi vaadates, "õrn ja habras pant nii surmlikuks otstarbeks. Näed sa, Rebekka, nagu sinu õhuke ja kerge sõrmkinnas meie raske teraskinda kõrval, niisama seisad sina ise oma asjaga tempelordu vastas, sest just meie ordu oled sa oma tegudega välja kutsunud."
"Heitke mu süütus kaalule," vastas Rebekka, "ja mu siidkinnas kaalub teie raudkinda üles."


  • Miski ei mõjuta daami väljanägemise elegantsi ja peenust rohkem kui õrnad käed, ja on hämmastav, kuivõrd suurel määral saab igaüks kohase hoole ja tähelepanuga neid parandada. Igal võimalusel tuleks kanda kindaid ja need peaksid kindlasti olema tallenahast. Siidkindad ja käpikud võivad olla küll kenad ja maitsekad, kuid ei täida kaugeltki sama eesmärki. Käsi tuleks korrapäraselt pesta leiges vees, kuna külm vesi muudab nad kõvaks ja paneb nad pragunema, kuum vesi aga ajab nad kortsu. Kõigi tindi jms plekid tuleks eemaldada otsekohe sidrunimahla ja soolaga; iga daami tualettlaual peaks olema selleks otstarbeks valmis pudel selle seguga. ("Tualett", 4. ptk, "Käed")


  • Edasi otsides leidis d'Artagnan lõpuks müüri äärest rebenenud naisekinda. Sealt, kus kinnas ei olnud vastu mudast maad puutunud, oli ta säravalt puhas. See oli üks neid lõhnastatud kindaid, mida armastajad nii meelsasti tõmbavad kaunilt naisekäelt.


  • "Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."



  • Võttes kindad käest, näib naine kohe avaldavat oma südamesaladuse, kuid ta ei avalda seda. (lk 21)
  • Suur avastus sünnib päeval, kui vasaku käe kinnas sobib ka paremasse. (lk 25)
  • Miski ei külmeta käsi rohkem kui teadmine, et oleme kindad koju jätnud. (lk 28)
  • Datlites ulatab meile oma sulni ja kleepuva, kindast vabastatud käe loodus. (lk 47)


  • Kinnas kui peenem ballitualeti atribuut ei tohtinud mitte puududa. Ja tingimata valge glassee ning ilmtingimata puhas. Igal rohinoorel jungel ja kehvemate vanemate tütrel polnud alati võimalik uusi kindaid osta, - siis puhastati neid enne balli bensiini ja ahastusega. /---/
Kinnas naise käes mängis kaunistuse osa, mehe käes - kaitsevahendi rolli: daami valge või gaas- ning tüllkleidi piht nõudis säästlikku ümbervõtmist, et mingi higikäe jälg kleidile ei jääks. Daami selga kaitses särk, korsett, alustalje, siis kleit ning lõpuks kavaleri kinnas. Niisuguses lahases peitunes naise nahk ja niisugust pantsrit kandis ta selg. Sellest hoolimata armuti temasse, võeti ära ka, ja lapsi sündis ka rohkem maailma kui nüüdsel saunaõhkkonna tualettide ajastul. Kui keegi siis oleks kujutlenud, et mees võib panna oma palja kämbla otse naise alasti seljanahale, pealegi avalikus kohas ning isegi peosaalis, siis - jätkem parem lause lõpetamata...
  • Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 263


  • Teised kinnitavad, et Konradin, solvunud Montefeltro hoolimatusest, olevat saatnud talle oma kinda ja sellega uhke roomlase hoopis ära vihastanud. See legend on ilmsesti palju hiljem tekkinud, sest sel ajal ei tähendanud kinnas mitte kõrvakiilu, vaid tervituseks sirutatud kätt ja oli toojale tunnuseks, kelle poolt ta on saadetud. (lk 248-249)
  • [Konradin:] Kui te aga tahate midagi mu heaks teha, siis hoolitsege selle eest, et mu viimne palve täitmist leiaks. Ja nimelt, et see kinnas mu tervitustega Aragoonia kuninga Pedro kätte viidaks." /---/ Samal ajal kui protonotar jätkas otsuse ettelugemist, tõmbus Guillaume ettevaatlikult tagasi ja kadus rahvahulka. Ta oli kohe tundnud, et kinnas ei olnud tühi, ja kui ta lähemalt järele vaatas, leidis ta sellest Staufenite sõrmuse kolme vapilõviga. (lk 261)
    • Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961


  • "Kallis," ütles noormees "l" tähte võimalikult pehmendades, "linnas ma ostan sulle kindad."
"Jah?"
"Siis läheme loomaaeda."
"Jah!"
"Siis sa viskad kinda lõvi ette."
"Ei viska. Misjaoks ma viskan?" küsis tüdruk imestunult.
"Mina, sinu rüütel, toon ta tagasi lõvi puurist ja panen su jalgade ette!"
Tüdruk hakkas heledasti naerma. Noormees, kelle rüütellikkuses kaheldi, vaatas maha. Tüdruk küsis:
"Mäletad, kuidas sa kolhoosis oina eest jooksid?"
  • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", 1963, lk 17


  • Sõrmkinnas teeskleb, nagu jätaks ta meile rohkesti valikuvõimalusi.

Luule

[muuda]

Seal ülalt, kus kaardub rõdukarniis,
õrn kinnas libiseb alla siis
ja liivale jääb – seda näeb igamees –
just kiskjate ees.
Ja pilges on sõnade toon ja tuum,
kui lausub preili Kunigund:
"Noh, rüütel Delorges, kui te arm on nii kuum,
nagu vannute mulle te iga tund,
eks tõstke mu kinnas siis üles sealt!"
Mees alla tõttabki kannapealt
ja miskiks ohtu ei hinda,
vaid otse koleda sõõri seest,
just kiskjate eest, julge käega ta tõstab kinda.
Ja kogu härraste imetlev summ
silmapilguks on hirmust tumm.
Siis ta kinda toob üles, ja terve hoov
teda kiidab täis kiha ja kaha,
ning tõeks on minemas rüütli soov,
sest nüüd, kus on täidetud armuproov,
tõrkuda kuum Kunigund ei taha.
Kuid kinnas lendab ta näkku seal:
"Te tänu, daam, ma ei ihka eal!"
Ja samas rüütel ta jätab maha.


Ylermi, ülbe'e isanda,
tundis põrmanda pudevat,
nägi leegi lõõtsatavat,
vedasi verise mõõga,
paiskas kindasa kivije,
ühes käega otsast löödu,
sadadeski veel sajatas:
"Enne see kirik pudeneb,
kui kukub kivista kinnas!
Enne müürid murdunevad,
kui sõrm seinasta mureneb.


Saaniga sõitsin ma sohinal
külast läbi kiiruga;
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.

Talusse sisse ma sammusin;
vastu tuli neiuke.
"Neiu, kas nägid üht kinnast maas?
Ütle mulle, hellake!"

"Ei ole näinud," ta kostis mull',
"tahan teistelt küsida."
Neiu mult häbendes ära läks,
pea tuli jälle ta.

"Külamees, keegi su kinnast ei näind,
palun võta vastu see!"
Kinda ma võtsin ja sõitsin säält,
sinna jätsin südame.

  • Mihkel Veske, "Kadunud kinnas", rmt: "Kas tunned maad", 1996, lk 165-166


Nii abitult jahtus rind,
kuid mu sammud olid kerged.
Ja ma tõmbasin paremasse kätte
kinda vasakust käest.


Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält heita ööle
raudne kinnas näkku.


Olen võimas, olen visa
valla ees ja vaarikus.
Võimsam on ehk jumal-isa
oma piksekaarikus.

Tema käes on hõlp ja tülin,
idulemmed linnastes,
aga oma kaera külin
kas või siidikinnastes

mina ise!


Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.


Ära koo mu käpikuisse päikest,
külmi helbeid püüda siis ei saa.
Ära koo mu käpikuisse päikest,
lumepall võib peos sulada.

  • Aino Saadik, tekst Tiit Lehto laulule "Ära koo mu käpikuisse päikest"


Näpukene, ära rutta,
kas siis veel ei ole tuttav
sulle oma tuba?
Kiirustada ma ei luba,
seniks, kui ma üks-kaks loen,
sina oma tuppa poe!

  • Erika Esop, "Oma tuba", "Kümme keerusaia", 1982, lk 23

Vanasõnad

[muuda]
  • Vesi laulab möldrile: kinnas kotti, pöial matti.
  • Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
  • Kiivit toob kindatäie, koovit koormatäie, kurg kuhja lagedalt.
  • Külm kisub kindad karmanist välja.
  • Mis kindel kinda sees, see seisab meeste ees.
  • Talv kisub kindad taskust.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel