Tint

See artikkel räägib kirjamaterjalist; kodumaise kala kohta loe artiklist Peipsi tint, tindikala kohta loe artiklist Kalmaar.

Tindipotte

Tint on värvipigmente sisaldav vedelik, mida kasutatakse kirjutamiseks.

Proosa

• Ja ta naeris väsinult, - imelikke asju sunnib kaupmees teda kirjutama. Urbak ootas leti taga, Reet ikka mõtles.

"Kirjutage: pea on tühi."

Ah, parem mõte tuleb kohe! Nüüd vaatas isegi Urbak hajameelselt välja ega mõistnud enam midagi ütelda. Ent nüüd võpatas Reet: nüüd tuli mõte, hea mõte. Kummardus leti kohale ja kirjutas:

"Suur reheahi."

Oli küll hea tint, hea sulg ja sulepea, rullis asjad paberisse, maksis raha ja lahkus kauplusest.

• Peet Vallak, "Maanaine"

• Kirjanik kirjutas punase, sinise ja rohelise tindiga. Pärast seisis ikka kõik must valgel. (lk 119)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

Luule

Sääl õpilasi juhib sama vaist,
mis Zoroastrit, Fausti, Gobi nõidu,
ning ahnelt saatanaiga kõigist maist
Mefisto teadusisse süüvib võidu.

Ent viimses pingis, otse vastu ust,
laup kipras, kulmudes veel mõni hagan,
veab lehele, mis tindist täitsa must,
poolunisena tähti Vanapagan.

• Betti Alver, "Kool" kogus "Tolm ja tuli", lk 28

Olümbi harjal armetumat looma
ei elutsend kui Eesti Pegasus,
kes kõlbluskünast pidi tinti jooma
ja luule kohimehi üles tooma.
Sa vaene Eesti Pegasus!

• August Alle, "Ruunat Pegasus", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 99

Tindirindele
tinasõduriks
polnud hakata
mingi au,
seda elamist,
seda suremist
nüüd ei ülista
ükski laul.

• Hando Runnel, "Kuulsuseta lugu". kogus ´"Lauluraamat ehk mõõganeelaja ehk kurbade kaitseks", 1972

Hall-umbne kantselei. Massiivne laud,
mis nõtkub sajast dokumendimapist.
See maailm koosneb paberist ja papist,
siin troonib tindipott ja auguraud.

• Kalju Kangur, "Kantseleikärbes" (1979) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 67