Mine sisu juurde

Sulg

Allikas: Vikitsitaadid
Mitmesuguse kujuga sulgi
Caroline Conyers (1768-1848), "Etüüd nelja sule ja valgete sõstardega", s.d.
Christina Robertson, "Keisrinna Aleksandra Fjodorovna portree" (1840)
Mary Elizabeth Tripe (1870–1939), Sheba, s.d.
Jeylina Ever, "Sulgede kaaluja" (2009)

Sulg on lindudel esinev epidermi ehk marrasknaha moodustis, linnu keha katvad suled moodustavad sulestiku. Inimesed on sulgi kasutanud kirjutusvahendina, padjatäidisena ning edevuse tõttu ka enese ehtimiseks.

Proosa[muuda]

  • Ta kübar oli küll natuke kulunud, sulg veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need pisiasjad ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos.
  • Kord, ühel karnevalipäeval, oli ta [abee Scarron] tahtnud enneolematul viisil lõbustada linna, mille hingeks ta oli. Ta laskis end teenril üleni meega kokku määrida ja, lõiganud lõhki sulekoti, püherdas udusulgedes, muutudes sel kombel kõige iseäralikumaks linnuks, keda iial nähtud. Selles veidras kostüümis läks ta oma sõpradele ja sõbrataridele visiite tegema. Algul käis linnarahvas jahmunult ta kannul, siis hakati sõimama, matsid hakkasid teda mõnitama, lapsed loopisid kividega, ja et nende käest pääseda, pidi ta põgenema pistma. Otsemaid tormas rahvahulk talle järele, jõudis ta kannule ja hakkas teda igast küljest piirama. Jälitajast vabanemiseks ei jäänud Scarronil muud üle, kui jõkke hüpata. Ta ujus nagu kala, kuid vesi oli jäine, Scarron aga üleni higine. Ta kangestus külmast - ja teisele kaldale jõudes oli ta halvatud.



Luule[muuda]

Toed varisevad kantsides,
kui algab kivipild,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild.


Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?


Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

  • Artur Alliksaar, "Lahkühtimine", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 219


Ärevalt tuiklevast hommikust
hämaralt puiklevasse õhtusse
lendas suikele valguse luik.
Algab sulgede sadu, mis matab kärsitute kirgede lohutamatud
                                                leetseljakud.

  • Artur Alliksaar, "Nostalgia", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 332


nõtkun üle halja jõe
taga sulgi sajab
läbi peo mul voolab puu
ajapinde ajab

läbi peo mul voolab puu
maarjaheina kõrreke
lõdiseb mu huulel

  • Paul-Eerik Rummo, "Maarjaheina kõrreke" kogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", lk 180


Tunded - need varjavad alati püünist.
Tunded, need kardavad alati tuld.
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu luigekostüümist.

  • Doris Kareva, "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"

Vanasõnad[muuda]

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel