Sulg

Sulg on lindudel esinev epidermi ehk marrasknaha moodustis, linnu keha katvad suled moodustavad sulestiku. Inimesed on sulgi kasutanud kirjutusvahendina, padjatäidisena ning edevuse tõttu ka enese ehtimiseks.

Proosa

Ta kübar oli küll natuke kulunud, sulg veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need pisiasjad ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 297
Kord, ühel karnevalipäeval, oli ta [abee Scarron] tahtnud enneolematul viisil lõbustada linna, mille hingeks ta oli. Ta laskis end teenril üleni meega kokku määrida ja, lõiganud lõhki sulekoti, püherdas udusulgedes, muutudes sel kombel kõige iseäralikumaks linnuks, keda iial nähtud. Selles veidras kostüümis läks ta oma sõpradele ja sõbrataridele visiite tegema. Algul käis linnarahvas jahmunult ta kannul, siis hakati sõimama, matsid hakkasid teda mõnitama, lapsed loopisid kividega, ja et nende käest pääseda, pidi ta põgenema pistma. Otsemaid tormas rahvahulk talle järele, jõudis ta kannule ja hakkas teda igast küljest piirama. Jälitajast vabanemiseks ei jäänud Scarronil muud üle, kui jõkke hüpata. Ta ujus nagu kala, kuid vesi oli jäine, Scarron aga üleni higine. Ta kangestus külmast - ja teisele kaldale jõudes oli ta halvatud.
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 216

Kasutage ornitoloogide kogemusi. Et kirjanikud võiksid tiibu sirutada, peavad neil suled kärpimata olema.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 6

Sulg on tugevam kui mõõk, kuid ainult siis, kui mõõk on väike ja sulg väga terav.
- Terry Pratchett, "Fantastiline valgus", tlk Krista Kaer

Tanja tõmbas kotist välja kaks plekktotsikut, millele oli kirjutatud "Puusepaliim", ja seadis need tähendusrikkalt lauale.

"Liim?!" jahmus Dunja.

"Cecilial on õigus. Peame olema kiired ja tõhusad. Ja pealegi, alandamine mõjub talle raskemini kui mistahes füüsiline karistus," selgitas Tanja purke avades.

Siis tõmbas ta kotist välja laste õhupalli ja viskas selle Dunjale.

"Nii, sina puhu õhupall täis... Meie samal ajal," teatas ta Ceciliale, "valame selle m onstrum i liimiga üle."

Tanja ja Cecilia katsid paksu liimiga alasti kriitikut, kes samal ajal abitult ning õudusega toim uvat jälgis.

"Selle," teatas Tanja salvrätikuga kriitiku meheau haarates, "jätame välja."

Sel hetkel kaotas kirjanduskriitik suurest hirmust teadvuse.

"Minestas ära," ütles Cecilia murelikult.

"Küll ta pildi ette võtab," teatas Tanja rahulikult ja pani tühja liimipurgi käest. Ta tõmbas kilekotist välja noa ning suundus sellega patjade poole. Ettevaatlikult lõikas ta kõik padjad lõhki ja suled paiskusid välja...

"Monstrum ! Tõeline monstrum!" pahvatas Dunja naerma.

"Hm ... Tanja vaatas kriitiku sulgedega ehitud keha ja raputas pead. Seejärel tõmbas ta kotist välja nööri, sidus ühe otsa õhupalli külge, teise aga ulatas neidudele: "Kes teist selle ära teeb?"

"Mina võin teha," tuli Cecilia vastu ja sidus nööri teise otsa oskuslikult kriitiku longus riista külge. Sel hetkel avas kriitik silmad ja lalises valuliselt.

"Ja nüüd - puhume!" hüüatas Dunja lõbusalt. Kõik kolm puhusid hoogsalt ja õhupall tõusis nööri pingule tõmmates õhku. Sulgedest kerkis esile kriitiku riist. Neiud plaksutasid. Kriitik Ljuština punastas, sulges silmas ja oigas.

"Kogu lugu! Ülesanne täidetud! Nüüd aga teeme vehkat!" ütles Tanja, noppides riietelt udusulgi.

Dubravka Ugrešić, "Romaanijõe forsseerimine", tlk Madis Vainomaa, LR 6-9 2021, lk 117-118

Luule

Toed varisevad kantsides,
kui algab kivipild,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild.

Betti Alver, "Maailma saatust alati" kogus "Tolm ja tuli" (1936)

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?

Heiti Talvik, "Õhtulaul" kogus "Kohtupäev" (1937)

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Artur Alliksaar, "Lahkühtimine", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 219

Ärevalt tuiklevast hommikust
hämaralt puiklevasse õhtusse
lendas suikele valguse luik.
Algab sulgede sadu, mis matab kärsitute kirgede lohutamatud
leetseljakud.

Artur Alliksaar, "Nostalgia", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 332

nõtkun üle halja jõe
taga sulgi sajab
läbi peo mul voolab puu
ajapinde ajab

läbi peo mul voolab puu
maarjaheina kõrreke
lõdiseb mu huulel

Paul-Eerik Rummo, "Maarjaheina kõrreke" kogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", lk 180

Tunded - need varjavad alati püünist.
Tunded, need kardavad alati tuld.
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu luigekostüümist.

Doris Kareva, "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"

Me kirjutame kergeks ennast,
vaim jääb avatuks,
käsi suletuks.
Sulg meeles hoiab kõrgust — linnu —,
me all, ennäe, on näha uhkeid linnu,
kuid laskuda on vara veel,
nii väga kergust — vaimu —
ihkab meel.
Kui maandume,
siis ikka linnas ses, mis viimne.
/---/
Me armastame tähti
ja sulgedesse sulet armastust
ning teame, et aja jooksul
kolletuda võivad
ka hästi hoitud kirjaread,
kuid suled mitte —
neid tänaseni imetleme
linnutiibadel.

Livia Viitol, "Suur suleaeg" samanimelises kogus (2020), lk 6

Vanasõnad

Ära sulgi enne nopi, kui lind käes!
Rumalal ei kasva niipalju sulgi selga, et lennata võib.
Head sõbrad häda-ajal nagu suled tuule käes.
- Eesti vanasõnad

Välislingid