Arvo Valton

Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi; 14. detsember 1935, Märjamaa – 26. juuli 2024, Märjamaa) oli eesti proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, stsenarist, tõlkija ning publitsist.

Proosa

"Vernanda leib"

Arvo Valton, "Vernanda leib", Looming 10/1968, lk 1447-1455.

Ramon tõusis pingilt ja läks tagasi võõra linna peatänava poole. Vastu tuli naine, kellel paistis kandekotist leivapäts.

"Vabandage, ma tahaksin teile vahetuskaupa pakkuda."

Naine vaatas imestunult teda peatanud võõrast. Ramon kohmitses portfelliluku kallal.

"Mul on siin üks aegreleega miin. Kas te ei tahaks seda vahetada leivapätsi vastu?"

Naine vaatas miini huviga.

"Ega lapsed seda ei söö," arvas ta.

"Täiskasvanud ka mitte," tunnistas Ramon, kuid püüdis edasi veenda:

"Arvestades asjaolu, et siin sees on kellamehhanism, poleks see paha kaup."

"See on õige küll," nõustus naine. "Aga lapsed ootavad leiba ja..."

Naine ruttas minema.

Ramon mõtles, et eraisikutega pommi vahetamine võib koguni seadusevastane olla. (lk 1449)

Komisjonikaupluses tuli tal tükk aega järjekorras seista.

"Kui palju küsite?"

Hindaja tuhnis oma paberites ega vaadanud pommi poole.

"Ühe leivapätsi hinna," kostis Ramon. Ta ei olnud ahnitseja ega spekulant — pakkus omahinnaga.

"Nalja teete või!"

Hindaja vaatas nüüd pommi.

"Misasi see on?"

"Pomm. Aegrelee ja kellamehhanismiga."

Hindaja hakkas lappama hinnakirja. Vedas sõrmega järge ja pomises:

"Pomm... pomm..."

"Vaadake — miin!" soovitas Ramon.

Hindaja lappas tagasi.

"Ei ole," teatas ta. "Hinnakirjas ei ole, ei saa võtta. Järgmine!"

Ramon peitis pommi portfelli ja kõndis edasi. (lk 1450-1451)

Aga enne kui Ramon jõudis ära minna, tuli ostja.

"Mis teil oli?" küsis salakauba soovija sosinal.

Ramon tegi portfelli uuesti lahti, kiskus sahtlihõlmad laiali ja näitas pommi.

"Mis see on?"

"Pomm. Aegrelee ja kellamehhanismiga."

"Palju küsite?"

"Ühe leivapätsi hinna."

"Ja palju eest ära annate?"

"Sellesama eest annangi!"

Ostja tegi pettunud näo:

"Turul peab ikka maha tingida ka saama!" (lk 1452)

Vinguse näoga vanaeit tänitas:

"Hulluks lähevad tänapäeval. Terve leiva hind tühipalja pommi eest!"

"Juhin teie tähelepanu asjaolule, et pommi on keerukas valmistada," vaidles Ramon rõhutatud viisakusega.

"Päh!" ütles eit. "Tea kas leivapätsid kasvavad puu otsas või?" Ta keeras kaubale demonstratiivselt selja.

"Inimesed on vaeva näinud ja teda teinud," kaitses Ramon end nõrgalt.

"Kes neil käskis," tähendas keskealine väsinud naine. (lk 1452)

"Teadagi, petukraam, see pole mingi pomm, kui sa teda nii odavalt müüd!"

Ramon oli kimbatuses, ta ei osanud nende inimestega kõnelda.

"Saage aru, mulle anti ta leiva pähe ja mulle on see põhimõtte asi!"

"Turule tulge kaubaga, aga mitte põhimõtetega!" tegi üks ostjatest kokkuvõtte ja kobar lagunes laiali. (lk 1452)

Uksel oli silt: "Teaduse Teadusliku Uurimise Instituut". Ramon koputas. Uks avanes iseenesest. Suure kabineti ainsa laua taga istus mees, kellel oli seljas Ramonile tundmatute eraldusmärkidega munder. Ta tõusis ja sirutas käe. Ramon arvas, et teretamiseks, kuid mundrimees tegi kärsitu liigutuse ning lausus:

"Pomm!"

Ramon oli sellisest informeeritusest üllatunud. Portfellilukk ei tahtnud lahti tulla. Kui ta pommi lõpuks naerataja kätte andis, keeras see nupu teatud asendisse ja plastmasskarbi kaas kargas lahti. Karbis olid šokolaadikompvekid. Naerataja torkas karbi Ramonile nina alla. Ramon vaatas talle otsa ja võttis otsekui hüpnotiseerituna ühe kompveki.

Mundrimees lõi kaane klõpsti kinni, tõmbas tohutu suure kapi ukse lahti ja pani pommi teiste omataoliste kõrvale riiulis.

"Sööge ära!" käskis morn naerataja.

Ramon pani kompveki suhu, sel oli mõrkjas maitse.

"Sooh," ütles munder, nagu oleks mingi tähtis töö lõpetatud.

"Ma mõtlesin, et see on pomm," ütles Ramon tobedalt naeratades.

"Liigne põhimõttelisus ei tule teile kasuks, pidage seda meeles," õpetas asjamees hirmuäratavalt ilmetu naeratusega.

Ramon sai oma hämmeldusest üle. Ta vidutas jonnakalt silma ja ütles:

"Kuidas jääb leivapätsiga? Ma maksin ta eest."

"Kompvek, mille te ära sõite, maksab just leivapätsi hinna."

Ramon liigutas sõnni moodi kaela.

"Ma tahan musta leiba, mitte mõrkjat kompvekki, mis mulle peale sunnitakse!"

"Vernandas viibides tuleb arvestada kohalikke kombeid, mitte oma tahtmisi." (lk 1454)

"Kõik said aru"

Arvo Valton, "Kõik said aru", Looming 10/1968, lk 1455-1462.

Kui Kärn oma laua juurde läks, selgus talle, et ta on sektori juhataja, et ta vastutab ja kõik sektori silmad vaatavad kahjurõõmsa huviga tema poole. Teda vaevas ebameeldiv kohustus reageerida. (lk 1456)
Hiljaaegu võttis instituudi juhtkond individuaalmoraali mudelleerimise sektori töötajal Altaial käest ära teema, mille kallal ta juba seitse aastat töötanud oli ning teist sama palju veel töötada oleks suutnud. Seda tehti puhtvälistel põhjustel, hoolimata töö teoreetilisest tähendusest. Töö käsitles katoliku pühaku Bonifatiuse elu ja käitumise mudelleeritavaid aspekte ning selle nimetus oli puutunud kõrgete organite kõrvu, kus Bonifatiuse nimes leiti õigusega kallaletungi ateismist riigiusule. Instituudi juhtkond ei üritanudki välja selgitada töö üldistavat väärtust, vaid andis Altaiale tellitud teema "Pavlik Morozov ja väärarengu päritavus" ning hoiatas, et Oidipuse kompleksi ja muu ebateaduse kasutamine on keelatud. (lk 1458)
"Mõtle korra meie instituudi nime üle järele: Moraali Matemaatiliste ja Küberneetiliste Aluste Teadusliku Uurimise Instituut! Kas selles pole isegi midagi mõnitavat? . .. Aga teisest küljest võtta — teadus on teadus, mille poolest ta teistest halvem on. Tegelikkuse süstematiseerimine tunnetuse jaoks ja nii edasi. Nii et mõtle järele," mees patsutas Jeekelit õlale, "kas tasub tühja asja südamesse võtta." Jeekel lamas liikumatult, nagu poleks rääkijat olnudki. Mees naeratas põlglikult ning läks vaikselt minema. (lk 1458-1459)
Instituudi juhtkond polnud Bonifatiuse loo pisilainetusele reageerinud. Ta teadis, et las räägivad end tühjaks teaduse autonoomiast, siis on südamed rahul ja igapäevast tööd tehakse edasi. Teaduslik intelligents on igati mugav rahvas. (lk 1459)
"Kuidas see juhtus, Kärn, et teie osakonna töötaja magab laua peal?" küsis direktori asetäitja, kellele meeldisid ta enese hääl ja aktiivsus ellu sekkumisel.

Kärn kehitas õlgu ja ütles kõheldes:

"Ordinaarne interpolatsioon. Pealegi ei ole meil sektoris diivanit. Verba voolab."

Ülemuste juuresolekul ja kergelt pabinas olles tulid võõrsõnad Kärnale kogemata suhu ja ta ei teadnud, et tänu nendele ta oligi saanud sektori juhatajaks. Sest instituudi juhtkond mõtles, et kui mees juba nii palju tähenduseta termineid kasutab, siis võiks väga huvitav teaduslik töö välja tulla, kui ta neid organiseerida prooviks. (lk 1459)

"Me peaksime ta siia kutsuma ja temaga vestlema," arvas mees, kes seisis samuti ringnomenklatuuris, kuid kelle kõikejuhtiv amet ja tülikus igaühele teada olid ja keda oleks isegi sel juhul ignoreeritud, kui ta midagi asjalikku oleks öelnud. Ta sai oma ettepanekust õhutust ning huvitavaid ideesid tuli järjest.

"Moodustame delegatsiooni ja esindajad."

Tavaliselt tegi mees viis erinevat ettepanekut väikeste vaheaegade järel ning vaikis siis õnnelikuna kuni nõupidamise lõpuni. Seepärast anti talle aega, et olla selle asjaga ühel pool. (lk 1460)

Välislingid