Kakskümmend aastat hiljem

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Gustave Le Gray. Alexandre Dumas vene kostüümis (1859)
Illustratsioon 1846. aastast. Kardinal Mazarin
Illustratsioon 1846. aastast. Kuninganna näitab Mazarinile nuga, millega tapeti Buckinghami hertsog.
Illustratsioon 1846. aastast. D'Artagnan Aramise juures kloostris
Illustratsioon 1846. aastast. Hertsog de Beaufort poob vähki.
Illustratsioon 1846. aastast. Athos ja Raoul kuninga haua juures.
Illustratsioon 1846. aastast. D'Artagnan ja Porthos Rueil's

"Kakskümmend aastat hiljem" (Vingt ans après) on järg Alexandre Dumas vanema romaanile "Kolm musketäri". Romaan ilmus 1845. aastal järjejutuna ning kujutab Louis XIV lapsepõlveaastaid ja Inglise kodusõja aega, mis päädib kuningas Charles I hukkamise ja Oliver Cromwelli võiduga. Eesti keeles ilmus romaan esmakordselt 1958. aastal, 2008 avaldas Eesti Ekspressi kirjastus uustrüki.

Kakskümmend aastat hiljem[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem". Tõlkinud Henno Rajandi. Eesti Ekspressi kirjastus, 2008.

Esimene osa[muuda]

  • [Mazarin:] "Lollid! Kas nad siis ei taipa, et nende vaenlane pole sugugi mitte see itaallane, kes kõneleb halvasti prantsuse keelt, et nende vaenlasteks on hoopis nood, kes oskavad öelda nii ilusaid sõnu puhta Pariisi hääldamisega." (lk 6)
  • Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud. (lk 7)
  • "Igaüks armastab oma mundrit, monsenjöör."
"Välja arvatud mina," jätkas Mazarin naerdes, "sest loobusin enda omast ja võtsin teie oma."
"Tont võtku, monsenjöör, see on ainult tagasihoidlikkusest. Mis puutub minusse, siis kinnitan, et kui Teie Eminentsi rüü oleks minu seljas, jääksin sellega rahule." (lk 13)
  • [Rochefort:] "Ma olen nii kaua vangis istunud, monsenjöör, et ma pooldan veel ainult üht parteid - vabaõhuparteid." (lk 38)
  • [Anna ja noor Louis:] "Kuidas te mäletate seda, mis tegi härra de Richelieu? Te ei või seda teada, olite siis liiga noor."
"Ma ei mäletagi seda, aga ma küsisin järele ja mulle öeldi."
"Ja kes teile seda ütles?" päris Austria Anna halvasti varjatud vihaga.
"Ma tean, et ma ei tohi kunagi nimetada inimeste nimesid, kes minu küsimustele vastavad," seletas laps, "muidu ei saa ma kunagi midagi teada." (lk 41)
  • Ta [D'Artagnan] näitas end parimast küljest ja oma kompanii eesotsas rünnakule minnes sai ta kuuli rindu, mis paiskas ta lahinguväljale maha. Ta hobust nähti kukkuvat, teda ennast ei näinud keegi tõusvat, ja ta arvati langenute hulka. Kõik need, kes hellitasid lootust tema kohta ja auastet endale saada, kinnitasid seda igaks juhuks. Me usume meeleldi seda, mida tahame uskuda; sõjaväes soovib alati keegi kellegi surma - alates diviisikindralist, kes ihaldab ülemjuhataja kohta, ja lõpetades reamehega, kes ihub hammast kaprali peale. (lk 59)
  • D'Artagnan ei hakanud end enam lõbustama kirja ülelugemisega - ta teadis, mida see sisaldas, vaid otsis ainult aadressi. See oli "Du Valloni loss". Muud andmed oli Porthos unustanud lisamast. Oma upsakuses uskus ta, et kõik peavad tundma lossi, millele ta oli andnud oma nime. (lk 66-67)
  • [D'Artagnan:] Selle maailma vägevad on tänulikud ainult siis, kui paneme toime midagi võimatut. "Kui see oleks võimalik olnud, oleksime seda isegi teinud," ütlevad nad, ja neil on alati õigus. (lk 67)
  • [D’Artagnan:] "Mõtleme pisut... kas oskad rääkida mingit murrakut?"
"Rohkemgi, härra," ütles Planchet, "ma oskan päris võõrast keelt, nimelt flaami keelt."
"Ja kus pagan sa seda õppisid?"
"Artois’s, kus ma sõdisin kaks aastat. Kuulake: Goeden morgen, mynheer, ith ben begeeray te weeten the ge sond hects omstand."
"Mis see tähendab?"
"Tere hommikust härra, tõttan küsima teie tervise järele."
"Ja seda sa nimetad keeleks?" (lk 72)
  • Ta [d'Artagnan] küsis endalt, miks mõned inimesed saavutavad maailmas kõik, mida ihaldavad, ühed armastuses, teised poliitikas, kuna kolmandad jäävad kas juhuslikult, ebaõnne tõttu või takistuste pärast, mis juba loodus neis endis on püstitanud, kõigi oma lootustega poolele teele. Ta oli sunnitud endale tunnistama, et hoolimata oma mõistusest, hoolimata oma osavusest jääb ta viimaste sekka, kuna Planchet pääseb arvatavasti esimeste hulka. (lk 83)
  • D'Artagnan vaatas toas ringi.
Ta polnud iial varem näinud sõjakama ilmega ja seejuures elegantsemat ruumi. Igas nurgas seisid relvatrofeed, mis pakkusid silmale ja käele igat liiki mõõku, ja neljal suurel maalil olid täies relvastuses kujutatud Lorraine'i kardinal, kardinal de Richelieu, kardinal Lavalette ja Bordeaux' kardinal. Tuleb tunnistada, et see oli ka kõik, mis laskis kuidagi aimata, et on tegemist abee eluruumidega. Seinad olid kaetud damastiga, vaibad pärinesid Alençonist ja voodi näis pigem mõne võluva daami magamisasemena oma pitskaunistuse ja tikitud kattevaibaga, kui kuuluvat mehele, kes on tõotanud kasinuses ja lihasuretamises taevateed käia.
"Te silmitsete minu koobast?" küsis Aramis. "Oo, mu armas sõber, vabandage mind, ärge olge liiga nõudlik, elan nagu kloostrimunk ikka." (lk 91)
  • [D'Artagnan:] "öelge mulle ometi, kust kurat te ometi tulite, kui te Planchet' selja taha hobuse laudjale kukkusite?"
"Kuradi pärast, te ju nägite isegi: taevast."
"Taevast?" kordas d'Artagnan pead vangutades. "Teie ei näe välja, nagu võiksite sinna minna, veel vähem sealt tulla."
"Armas sõber," lausus Aramis edeval ilmel, mida d'Artagnan noil päevil, kui ta veel musketär oli, iialgi polnud näinud, "kui ma ei tulnud taevast, siis vähemalt astusin välja otse paradiisist, mis on peaaegu seesama."
"Noh, nüüd võivad teoloogid rahul olla," sõnas d'Artagnan. "Siiani ei suutnud nad kuidagi paradiisi asukohta lõplikult kindlaks määrata. Ühed paigutasid ta Ararati mäele, teised Tigrise ja Eufrati vahele; teda otsiti kaugelt, aga ta oli hoopis üsna lähedal. Paradiis asub seega Noisy-le-Secis, Pariisi peapiiskopi lossi kohal." (lk 92)
  • [Aramis:] Te mõistate mind - tol ajal kui olin musketär, käisin nii vähe vahtkonnas kui võimalik, ja nüüd, kus olen abee, pean missat nii harva kui võimalik. (lk 94)
  • Bazin astus just sel hetkel sisse ja tõstis käed üles. Kummaski peos oli pudel.
"Noh, kas olete lõpuks valmis?" küsis Aramis.
"Jah, härra, otsekohe. Mul läks aega, et üles tuua kõik need..."
"Kõik tuleb sellest, et kujutate ette, nagu oleks teil ikka veel kirikuteenri rüü seljas ja peaksite aega veetma palvete lugemisega. Aga ma hoiatan teid, kui te unustate kõigi kirikuriistade nühkimise juures minu mõõka puhastada, siis teen kõigist teie pühapiltidest suure lõkke ja praen teid sellel tulel ära!"
Rabatud Bazin tegi pudeliga, mida ta käes hoidis, ristimärgi. (lk 95)
  • [D'Artagnan ja Aramis:] "Teil on siin igat sorti rapiire, kõige erinevamate maitsete jaoks. Kas te vehklete ikka veel hästi?"
"Vehklen nagu teie oma nooruspäevil, võib-olla isegi paremini. Sellega ma päevast päeva ainult tegelengi."
"Kellega siis?"
"Meie suurepärase vehklemisõpetajaga."
"Kuidas? Siin?"
"Jah, siin, selles kloostris. Jesuiitide kloostris leidub kõike." (lk 99)
  • "Ja nüüd, härra," sõnas Mousqueton, olles lõpuks vabanenud Planchet' sülelusest, kes asjata katset tegi oma käsi sõbra selja taga ühendada, "ja nüüd, mu härra, lubage, et ma teist lahkun, sest ma ei taha, et mu isand kuuleks uudist teie saabumisest kellegi teise suust. Ta ei andestaks mulle iialgi, kui keegi minust ette jõuaks." (lk 114)
  • "Me asume jälle sõjateele, läheme otsima igasuguseid seiklusi, ühesõnaga, alustame jälle endist elu."
Viimased sõnad tabasid Mousquetoni nagu pikselöök. See endine oli nii kole ja nüüdne nii magus.
"Oh mu jumal! Mis ma kuulen!" ägas Mousqueton, heites d'Artagnanile veel anuvama pilgu kui oli eelmine.
"Peate leppima, vaene Mouston," sõnas d'Artagnan. "Saatus..."
Kuigi d'Artagnan oli teda teietanud ning andnud ta nimele soovitud kuju, ei pehmendanud see hoobi ränkust. See oli nii kohutav, et mehike väljus täiesti segilööduna, unustades ukse sulgemata.
"Vana hea Mouston! Tema enam rõõmu ei tunne," ütles Porthos toonil, mida arvatavasti tarvitas Don Quijote, kui ta viimasele väljasõidule asudes julgustas Sanchot oma Halli saduldama. (lk 130)
  • Puhvetil seisis imeilus hõbekann; d'Artagnan peatus, et seda silmitseda.
"Milline imeilus töö!"
Jah, vastas Athos, "selle on teinud üks suur Firenze kunstnik, nimega Benvenuto Cellini."
"Ja millist lahingut kujutab see graveering?"
"See on Melegnano lahing. Siin on kujutatud moment, kus üks minu esivanemaid ulatab Francois I-le oma mõõga. Kuninga mõõk oli murdunud. Sel puhul nimetati minu esivanem Enguerrand de la Fère Saint-Micheli ordu rüütliks. Kuningas võitles kolm tundi oma sõbra Enguerrand'i mõõgaga, ilma et see oleks murdunud, ja ta pidas seda meeles. Viisteist aastat hiljem kinkis kuningas Enguerrand'ile selle kannu ja mõõga, mida te olete võib-olla varemgi minu juures märganud, - ka see on üsna kena kullassepatöö. See oli hiiglaste aeg. Meie oleme nende meeste kõrval kääbused." (lk 146)
  • [Athos:] Kuid südame esimesed armastusevajadused on nii võimsad, armastava nooruki kurvameelsusehood nii kibedad, et sel kõigel näib olevat tõelise kire iseloom. Mäletan endastki, et Raouli eas olin armunud kreeka raidkujusse, mille õnnis kuningas Henri IV oli kinkinud minu isale, ja ma pidin hingevalust peaaegu mõistuse kaotama, kui mulle öeldi, et Pygmalioni lugu on vaid muinasjutt. (lk 153)
  • [Mazarin:] "Kannatlikkus tungib läbi kõigist müüridest ja kellavedruga võib raudlati läbi viilida." (lk 164)
  • Kahe nädala pärast leidis härra de Beaufort, et poomimängu platsile on istutatud kaks rida väikese sõrme jämedusi puukesi. Ta küsis, mida see peaks tähendama, ja sai vastuseks, et nende alt võib ta tulevikus varju leida. Ühel hommikul kohtas teda aednik ja, nagu püüdes hertsogile meeldida, teatas talle, et tema jaoks rajatakse sparglipeenar. Nagu igaüks teab, kasvavad sparglid tänapäevalgi neli aastat; sel ajajärgul aga, kui aianduskunst ei olnud veel nii kõrgele arenenud, võttis see viis aastat aega. See viisakus ajas härra de Beaufort'i marru. (lk 174)
  • Prints omalt poolt oli välja mõelnud uue nalja, millest ta lootis palju. Ta oli nõudnud järgmiseks hommikueineks vähke ja kavatses veeta päeva, meisterdades väikest võllast, kuhu ta kavatses kõige ilusama neist loomakestest üles puua. Keedetud vähi punane värv ei võinud jätta mingit kahtlust selles, millele taheti vihjata, ja nii oleks tal lõbu olnud puua kardinal sümboolselt, oodates, kuni ta puuakse tõeliselt. Seejuures aga ei või keegi talle ette heita muud kui vaid vähi ülespoomist. (lk 180)
  • Vahepeal riputas prints vähi nööri otsa. Seejärel pistis ta võlla püsti põrandasse ja pahvatas naerma.
La Ramée naeris kõigest südamest kaasa, ilma et oleks ise täpselt teadnudki, mille üle, ja valvurid ühinesid nendega.
Grimaud ei naernud. Ta astus la Ramée juurde ja ütles, osutades vähile, mis keerles nööri otsas:
"Kardinal."
"Kelle poosid Tema Kõrgus hertsog de Beaufort," lisas prints, naerdes üha kõvemini, "ja isand Jacques Chrysostôme la Ramée, kuninglik politseiohvitser."
La Ramée huulilt pääses hirmukarjatus, ta tormas võlla juurde, kiskus selle põrandast välja, murdis kiiruga katki ja viskas tükid aknast välja. Ta tahtis ka vähi neile järele saata — niivõrd oli ta pea kaotanud -, kuid Grimaud haaras tal selle käest.
"Maitseb hea," ütles ta. (lk 182)
  • Ta istus väikeses buduaaris, mille aken avanes aia poole. Traditsiooni kohaselt, mille proua de Rambouillet oli oma üksikelamut ehitades moodi viinud, kattis buduaari seinu sinine damast, roosade õite ja kuldsete lehtedega. Proua de Chevreuse'i aastates naine peab olema õige julge, et võtta vastu sellises buduaaris, ja eriti poosis, nagu ta sel hetkel oli, - pikutades sohval, pea toetatud vastu seina. Ta hoidis käes poolavatud raamatut, toetades käsivart padjale. (lk 205)
  • Kord, ühel karnevalipäeval, oli ta [abee Scarron] tahtnud enneolematul viisil lõbustada linna, mille hingeks ta oli. Ta laskis end teenril üleni meega kokku määrida ja, lõiganud lõhki sulekoti, püherdas udusulgedes, muutudes sel kombel kõige iseäralikumaks linnuks, keda iial nähtud. Selles veidras kostüümis läks ta oma sõpradele ja sõbrataridele visiite tegema. Algul käis linnarahvas jahmunult ta kannul, siis hakati sõimama, matsid hakkasid teda mõnitama, lapsed loopisid kividega, ja et nende käest pääseda, pidi ta põgenema pistma. Otsemaid tormas rahvahulk talle järele, jõudis ta kannule ja hakkas teda igast küljest piirama. Jälitajast vabanemiseks ei jäänud Scarronil muud üle, kui jõkke hüpata. la ujus nagu kala, kuid vesi oli jäine, Scarron aga üleni higine. Ta kangestus külmast - ja teisele kaldale jõudes oli ta halvatud. (lk 216)
  • "Kas aadlikud siis luuletavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."
"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt kuulsust. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada." (lk 218)
  • Siis tõstis Athos käe ja lausus, osutades kirstule: "Selles ajutises hauas puhkab nõrk ja silmapaistmatu mees, kelle valitsuse ajal oli ometi nii palju tohutu tähtsusega sündmusi. Selle kuninga üle valitses ühe teise mehe mõistus, nagu see lamp, mis selle kirstu kohal ripub ja seda valgustab. See teine oli tõeline kuningas, Raoul, too aga polnud muud kui vaid fantoom, kellele ta oma hinge sisse puhus. Ja ometi on monarhia majesteetlikkus meil nii võimas, et sellele mehele ei osutatud isegi seda au ega antud talle hauda tolle mehe jalge ees, kelle kuulsuseks ta andis kogu oma elu. See mees, Raoul, ärge unustage, tegi kuninga väikeseks, aga kuningavõimu suureks, ja Louvre'is troonivad kaks erinevat jõudu — surelik kuningas ja surematu kuningavõim. See valitsusaeg on möödas, Raoul, see oma isanda poolt nii kardetud ja nii vihatud minister on hauda läinud kiskudes kaasa kuninga, keda ta ei tahtnud üksi elama jätta, kahtlemata hirmust, et see hävitab kogu ta töö. Ja ometi tundus kardinali surm kõigile vabanemisena - nii pimedad on kaasaegsed - ja minagi tegutsesin mõnikord risti vastu selle suure mehe plaanidele, kes hoidis kogu Prantsusmaad peos ja kes selle järgi, kuidas ta oma käe avas või kokku surus, meile õhku andis või meil hinge kinni pigistas. Ja ta jättis minu ja mu sõbrad oma vihas puruks litsumata kahtlemata ainult selleks, et võiksin täna teile öelda:
"Raoul, tehke alati vahet kuninga ja kuningavõimu vahel: kuningas on ainult inimene, kuningavõimus väljendub jumala tahe. Kui kõhklete ega suuda otsustada, keda teenida, hüljake materiaalne näivus nähtamatu printsiibi nimel. Sest nähtamatu printsiip on kõik. Jumal on vaid tahtnud seda printsiipi käegakatsutavaks muuta ja seda seepärast ühes inimeses kehastanud."" (lk 237-238)
  • Prints vaatas Grimaud' poole. Grimaud aga silmitses seinakella. Oli vaevalt veerand seitse - niisiis tuli veel oodata kolmveerand tundi. Et võita veerand tundi, tõi prints ettekäändeks huvitava raamatu ja palus, et tal lubataks peatükk lõpetada. La Ramée astus tema juurde ja heitis pilgu üle ta õla, et näha, milline raamat haaras printsi nii, et ta laudaasumisega viivitas, kuigi õhtusöök oli juba ammu serveeritud. Need olid Caesari kommentaarid, mille ta härra de Chavigny käsu vastaselt ise oli hertsogile kolme päeva eest muretsenud.
La Ramée tõotas endale, et ta enam kunagi kindlusvangla sisekorra vastu ei eksi. Ajaviiteks avas ta pudelid ja nuusutas pirukat. (242-243)
  • "Mõni minut enne kella seitset," jätkas hertsog, toimides vastavalt oma sõnadele, "lõikan pirukal pealmise osa ära, leian sealt kaks pistoda, nöörredeli ja suutropi. Tõstan ühe pistoda la Ramée rinnale ja ütlen: armas sõber, see kurvastab mind küll väga, aga kui sa teed vähimagi liigutuse või karjud, oled surnud mees." Nagu ütlesime, toimis hertsog lõpuks oma sõnadele vastavalt. Hertsog seisis la Ramée kõrval ja hoidis pistoda otsa ta rinnal, nii et vestluskaaslasel ei võinud hertsogi otsusekindluses vähimatki kahtlust olla. Vahepeal tõmbas ikka endiselt vaikiv Grimaud pirukast teise pistoda, nöörredeli ja suutropi. La Ramée põrnitses neid esemeid üha kasvava hirmuga. (lk 247)
  • "Ja nüüd suutropp," ütles vaene la Ramée, "ilma selleta antakse mind kohtu alla, sest ma ei karjunud. Toppige aga suhu, monsenjöör, toppige suhu."
Grimaud valmistus politseiohvitseri soovi täitma, see andis aga märku, et tal on veel midagi öelda.
"Räägi!" ütles hertsog.
"Monsenjöör," ütles la Ramée, "kui mul teie pärast halvasti läheb, siis ärge unustage, et mul on naine ja neli last."
"Ole mureta. Tropp suhu, Grimaud!" (lk 248)
  • "Ja teie?" küsis Porthos. "Kas teie ei kavatsegi ümber riietuda?"
"Ei, lähen, nagu olen."
"Kuid te olete higist läbi imbunud ja tolmuga kaetud, teie saapad on porised."
"See reisiriietus annab tunnistust kiirusest, millega ma kardinali käske täitma tõttan." (lk 254)
  • Nad sõitsid kiires traavis minema ja jõudsid kardinali paleesse kella veerand kaheksa paiku. Tänavail oli rohkesti rahvast, sest oli nelipühade laupäev. Inimesed vaatasid imestunult kaht ratsanikku, kellest üks oli nii värske nagu nõelasilmast tulnud, teine nii tolmune, nagu tuleks otse lahingust. Ka Mousqueton tõmbas endale logelejate pilke ja kuna "Don Quijote" oli sel ajal parajasti väga moes, siis ütlesid mõned, et see on Sancho, kes on kaotanud oma endise isanda ja leidnud kaks uut. (lk 255)
  • "Oh õnnetust!" kaebas d'Artagnan. "Oli üksainus inimene maailmas, kes oleks võinud mind kinni pidada, ja saatus pidi paiskama just tema minu teele. Mis ma ütlen kardinalile?"
"Ütelge talle, härra," vastas hääl, mis kõlas üle kogu võitlusvälja, "et ta saatis minu vastu need kaks ainukest meest, kes suutsid maha paisata neli vastast ja pidada võrdset võitlust krahv de la Fère'iga ja ševaljee d’Herblay’ga ning alistusid alles viiekümnele ratsanikule."
"Prints!" hüüdsid korraga Athos ja Aramis, andes hertsogile teed, kuna dArtagnan ja Porthos astusid sammu tagasi.
"Viiskümmend ratsanikku?" pomisesid dArtagnan ja Porthos.
"Vaadake ümber, härrad, kui kahtlete selles," ütles hertsog.
D'Artagnan ja Porthos vaatasid ringi. Neid ümbritses tõepoolest arvukas ratsasalk.
"Võitluskära kuuldes arvasin, härrad," jätkas hertsog, "et olete kahekümnekesi, ja ma tulin tagasi koos kõigi nendega, kes mu ümber olid, olin tüdinud üha põgenemast ja tahtsin omakorda ka pisut mõõka keerutada. Kuid te olite ainult kahekesi."
"Jah, monsenjöör," vastas Athos, "kuid te ütlesite päris õieti, need kaks väärivad kahtkümmend." (lk 272)
  • [D'Artagnan:] "Ja härra de Beaufort võib ka omakorda meile hammast ihuda."
"Ei usu. Me olime tal ju käes ja ometi laskis ta meid tulema. Pealegi oleme valvel, võtame relvad ja Planchet' karabiiniga kaasa."
"Planchet on frondöör."
"Kuradile kõik kodusõjad!" kirus Porthos. "Ei või enam kindel olla ei sõpradele ega teenritele. Oh, kui ainult vaene Mousqueton siin oleks! Tema ei jäta mind iialgi maha."
"Jah! Nii kaua kui olete rikas. Oh, armas sõber, mitte kodusõjad ei lahuta meid. Asi on selles, et keegi meist pole enam kahekümne aastane, oleme kaotanud noorusliku truudusevaimustuse ja selle asemel kuulame kasuhuvi ja auahnuse sosinat ning enesearmastuse nõuandeid." (lk 289)
  • [Athos:] "D'Artagnan, ma armastasin sind nagu oma poega, Porthos, sinuga magasime kümme aastat külg külje kõrval. Aramis on teie, nagu minugi vend, sest ta armastas teid, nagu mina praegugi teid armastan ja alati armastan. Mis võib meile tähendada kardinal Mazarin, meile, kes me trotsisime sellise mehe kätt ja südant nagu Richelieu? Mis tähendab meile see või teine prints, meile, kes me säilitasime ühele kuningannale tema krooni? D’Artagnan, ma palun teilt andestust, et ristasin eile teiega mõõgad. Aramis vabandab niisamuti Porthose ees. Ja nüüd vihake mind, kui suudate. Mina aga, vannun seda, tunnen teie vihast hoolimata teie vastu ainult lugupidamist ja sõprust." (lk 296-297)
  • "On mõnel teist mingi rist?" küsis Athos.
Porthos ja d'Artagnan vaatasid teineteisele otsa ja raputasid pead nagu inimesed, kes on ootamatult tabatud süüteolt. Aramis naeratas ja tõmbas põuest teemantidest risti, mis rippus tal kaelas pärlnööri otsas.
"Minul on," ütles ta.
"Hüva," lausus Athos, "vannume selle risti juures, mis on vaatamata materjalile ikkagi rist, vannume, et hoiame kokku hoolimata kõigest, ikka ja alati. Sidugu see rist mitte ainult meid, vaid ka meie järeltulijaid. Kas see tõotus sobib teile?"
"Jah!" vastasid kõik ühest suust.
"Ah, reetur!" sosistas d'Artagnan Aramisele kõrva, "te lasksite meil vanduda ühe Fronde'i daami krutsifiksi juures!" (lk 298)
  • Tuttavate asjade nägemine puudutab vahel salapärasel kombel meie mälu ja äratab tihti vastu meie tahtmist mõne mälestuse. Kui see mälunärv on puudutatud, juhib ta meid nagu Ariadne lõng mõttelabürinti, kus eksleme, jälgides mineviku varju, mida nimetatakse mälestuseks. (lk 299)
  • Ilul on alati teatud majesteetlikkus. (lk 301)
  • Kirjad valmis, asetasid mõlemad need kahte ümbrikusse nii, et aadressi võis lugeda ainult välimist ümbrikku lahti rebides. Seejärel astusid nad teineteise juurde ja vahetasid naeratades kirjad.
"Kui minuga juhtub õnnetus," ütles Bragelonne.
"Kui mind tapetakse," ütles de Guiche.
"Ärge muretsege," ütlesid mõlemad korraga.
Siis sülelesid nad teineteist vennalikult, mässisid end mantleisse ja vajusid nooruse võluvasse unne, nagu magavad ainult linnud, lilled ja lapsed. (lk 348)
  • "Kui otsustada minu kogemuste järgi, siis ei tee kardinal kõige vähematki või astub koguni välja meie vastu. Minu ja mu tütre viibimine Prantsusmaal rõhub teda juba niigi. Seda ägedamini on ta kuninga siiatuleku vastu. Milord," lisas Henriette nukralt naeratades, "on kurb ja peaaegu häbistav öelda, et elasime talv läbi Louvre'is ilma rahata, ilma pesuta, peaaegu ilma leivata ja tõusime külma tõttu ainult harva voodist."
"Hirmus!" hüüdis Winter, "Henri IV tütar, kuningas Charlesi abikaasa! Miks te ei pöördunud ometi esimese ettejuhtuva inglase poole?"
"Selline on külalislahkus, mida osutab ühele kuningannale minister, kellelt nüüd ka kuningas tahab peavarju paluda." (lk
  • [Mazarin:] "Usaldage oma asjade ajamine inimeste hoolde, kes teie huvides tegutsedes hoolitsevad ühtlasi ka oma asjade eest."
  • Blaisois oli suure kasvuga lihtsameelne poiss, kes ei teadnud muud, kui et käsk tuli täita, ja oli seepärast otsekohe küsinud abee d'Herblay'd ning hoolimata Bazini kinnitustest, et ta peremees pole kodus, käis ta nii ägedalt peale, et Bazin lõpuks tõsiselt vihastas.
Nähes Bazini kirikuteenri rüüs, ei lasknud Blaisois ennast tema kinnitustest kõigutada ning tahtis temast vägisi mööda minna, arvates, et mees, kellega tal tegemist on, omab kõiki vaimuliku voorusi, see tähendab kannatust ja kristlikku lahkust.
Ent alati kui Bazinile vihast veri pähe tõusis, muutus ta jälle endiseks musketäri kannupoisiks. Seepärast haaras ta luua ja virutas Blaisois'le mööda turja, öeldes talle:
"Te solvasite kirikut, mu sõber, te solvasite kirikut!" (lk 403)
  • Päevavalgel nägid Athos, Aramis ja inglane täie selgusega, millised armetud eluruumid oli kardinali kitsi armulikkus õnnetule kuningannale loovutanud. Suured ruumid olid mööblist täiesti tühjad. Kohati särasid paljastel seintel murenenud kullatised, aknad ei sulgunud korralikult ja osa ruute puudus. Ei olnud vaipu, vahte, teenreid. See hämmastas eeskätt Athost, ning müksates oma kaaslast küünarnukiga, juhtis ta vaikselt tema tähelepanu kogu sellele viletsusele.
"Mazarini eluruumid on paremad," ütles Aramis.
"Mazarin on peaaegu kuningas," vastas Athos, "ja proua Henriette peaaegu polegi enam kuninganna." (lk 405)
  • "Kas see härra polegi rüütel?" küsis kuninganna lord Winterilt.
"See härra on abee d'Herblay," vastas küsitu.
Aramis punastas.
"Madame," ütles ta, "ma olen tõesti abee, kuid mitte omal soovil. Ma pole iial tundnud kutsumust kanda vaimulikurüüd. Minu sutaan käib kinni ainult ühe nööbiga ja ma olen iga hetk valmis uuesti musketäriks hakkama. Kuna ma ei teadnud, et mul on täna hommikul au näha Teie Majesteeti, ehtisin ma end nende riietega. Ent see ei takista mind sugugi olemast mees, kelle Teie Majesteet leiab olevat täiesti andunud enda teenimisele, mida iganes ta ka ei suvatseks käskida." (lk 406)
  • "Madame," küsis Athos, "millal tuleb teele asuda?"
"Te nõustute siis!" hüüdis kuninganna rõõmsalt.
"Jah, madame. Kuid mulle tundub, et Teie Majesteet läheb liiga kaugele, tõotades meid õnnestada sõprusega, mida meie teened kaugeltki ei vääri. Teenides nii õnnetut valitsejat, madame, ja nii vooruslikku kuningannat, teenime me jumalat. Me kuulume tervenisti teile, madame." (lk 408)
  • "Noh, kallis krahv," ütles Aramis. "Mis te sellest asjast arvate?"
"Lugu on halb," vastas Athos. "Väga halb."
"Kuid ometi võtsite pakkumise vaimustusega vastu."
"Nõustusin, nii nagu ma alati nõustun kaitsma suuri põhimõtteid, mu armas d'Herblay. Kuningad võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid aadel on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem monarhiat, sest nii toetame iseennast."
"Me laseme ennast seal tappa," ütles Aramis. "Ma vihkan inglasi. Nad on labased nagu kõik need, kes joovad õlut."
"Kas peate siis paremaks siia jääda," ütles Athos, "ja minna omakorda istuma Bastille'sse või Vincennes'i kindlusvanglasse härra de Beaufort'i põgenemisele kaasaaitamise pärast? Uskuge mind, Aramis, siin pole midagi kahetseda. Pääseme vanglast ja teeme kangelasteo - siin pole raske valida." (lk 409)
  • [Athos:]"Ja mis asjad need siis on?"
[Aramis:] "Esiteks üks väike mõõgapiste koadjuutorile, keda ma kohtasin eile proua de Rambouillet' juures ja kes kasutas minu suhtes väga ebatavalist tooni."
"Minge ikka! Tüli preestrite vahel! Duell kahe liitlase vahel!"
"Mis parata, mu armas. Tema on tülinorija, mina samuti. Tema on naistekütt, mina samuti. Ta sutaan rõhub teda ja ausõna, mina olen enda omast kõrini tüdinud. Mõnikord tundub mulle, et tema on Aramis ja mina olen koadjuutor - nii palju on meil ühiseid jooni." (lk 410)

Teine osa[muuda]

  • "Mis meie sõbral viga on?" küsis Aramis, "ta näeb välja nagu patune Dante põrgus, kellel saatan on näo kuklasse pööranud ja kes vaatab oma kandu. Mis pagana päralt ta kogu aeg niimoodi selja taha vahib?"
Neid märgates kiirustas Winter sammuja ruttas ootajate juurde.
"Mis teil on, milord," küsis Athos, "te hingeldate?"
"Ei midagi," vastas Winter, "mitte midagi. Mulle tundus ainult, et läbi luidete tulles..."
Ja ta vaatas jälle tagasi. Athos vahetas Aramisega pilgu.
"Asume teele," sõnas Winter, "asume teele, paat peaks meid juba ootama ja seal on ankrus meie luup. Kas näete seda? Tahaksin juba pardal olla."
Ja ta vaatas jälle tagasi.
"Kas unustasite ehk midagi maha?" küsis Aramis.
"Ei, olen ainult pisut mures." (lk 423, Winter on kohanud Mordaunti ja on väga närvis.)
  • Friquet oli seega vaba, ja nagu me juba kuulsime, kandis ta oma kõige luksuslikumat tualetti. Ta väljanägemist kaunistas eeskätt üks noid kirjeldamatuid mütsikesi, mis on midagi keskaegse bareti ja Louis XIII aegse kübara vahepealset.
Sellise kummalise peakatte oli talle meisterdanud ta ema ja kas siis lihtsalt tujust või vastava riide puudumise tõttu polnud ta hoolinud värvide kooskõlast, nii et see seitsmeteistkümnenda sajandi mütsitöönduse meistriteos oli ühelt poolt kollane ja roheline, teiselt poolt valge ja punane.
Kuid Friquet, kes oli alati armastanud eredaid värve, tundis end selle mütsiga veel uhkemana ja võidukamana. (lk 429)
  • D'Artagnan kummardas hobuse kaelale.
Noormees tulistas. Kuul lõikas pooleks d'Artagnani kübarasule. Hobune tormas otsa sellele tuisupeale, kes üksipäini püüdis tormihoogu peatada, ning paiskas ta vastu majaseina. D'Artagnan peatas järsult hobuse, ning jättes oma musketärid rünnakut jätkama, pöördus tõstetud mõõgaga oma vastase poole, kelle ta oli maha paisanud.
"Oh, härra," hüüdis Raoul, kes tundis noormehe ära, sest ta oli teda Cocatrixi tänaval näinud. "Jätke talle elu, see on tema poeg!" D'Artagnani käsi, mis oli juba löögiks tõusnud, peatus.
"Ah te olete tema poeg?" ütles ta. "See on teine asi."
"Härra, ma annan alla," ütles Louvières, ulatades ohvitserile laadimata arkebuusi.
"Ei, kuradi päralt, ärge andke alla! Otse vastupidi, laske jalga, ja kiiresti! Kui ma teid kinni võtan, puuakse teid üles!" (lk 440)
  • Kaunis Madeleine teatas d'Artagnanile, et Planchet on tagasi jõudnud, tuues kaasa Mousquetoni, kes olevat kuuli väljavõtmise operatsiooni kangelaslikult välja kannatanud ja tundvat ennast nii hästi kui see tema seisukorras võimalik on. (lk 443)
  • "Siin näete härra de Bragelonne'i, kes aitas kõigest jõust kaasa Brousseli vangistamisele, ja mul oli tegemist, et takistada teda kaitsmast härra de Comminges'i."
"Põrgu!" kirus Porthos. "Ja kui ta hooldaja sellest teada saaks, mis ta siis ütleks?"
"Näete nüüd!" katkestas teda d'Artagnan ja pöördus Raouli poole. "Frondeerige, mu sõber, frondeerige ja pidage meeles, et asendan härra krahvi kõiges."
Ning ta kõlistas oma kukrut.
"Kas tulete, Porthos?" küsis ta siis.
"Kuhu?" küsis Porthos, kallates endale teist klaasi.
"Kardinalile lugupidamist avaldama." (lk 445)
  • "Ja kas ma võin öelda, monsenjöör, mida meid veel sunniti hüüdma?"
"Öelge, öelge."
""Maha Mazarin!" nii inetu, kui see ka ei ole."
Mazarin naeratas, ent muutus väga kahvatuks.
"Ja kas te hüüdsite?"
"Pagan võtaks, ei!" vastas d'Artagnan. "Mul on hääl ära ja härra du Vallonil on nohu ning tema ka ei hüüdnud. Siis, - monsenjöör..."
"Mis siis...?" küsis Mazarin.
"Vaadake mu kübarat ja mantlit." Ja d'Artagnan näitas talle nelja kuuliauku oma mantlis ja kaht oma kübaras.
Mis puutub Porthosesse, siis oli hellebardihoop ta ülikonna külje pealt lõhki lõiganud ja püstolikuul ta kübarasule ära viinud.
"Diavolo!" kirus kardinal mõtlikult, vaadates kaht sõpra naiivse imetlusega. "Mina oleksin küll hüüdnud!" (lk 471)
  • "Madame," hüüdis Mazarin, haarates kuningannal käsivarrest, nagu hoides teda tagasi, "madame, mis te ometi teete!" Siis lisas ta hispaania keeles:
"Anna, kas olete hull! Tülitsete siin nagu mõni kodanikunaine. Kas te ei mõista, et selle preestri isikus seisab teie ees kogu Pariisi rahvas, keda praegusel hetkel on väga ohtlik solvata? Kui see preester tahab, siis pole teil tunni aja pärast enam krooni. Kuulake mind ometi, kunagi hiljem, mõnel sobivamal juhul jääge paindumatuks ja seiske kindlalt, kuid täna ei tohi seda teha. Täna meelitage ja hellitage. Kui te seda ei tee, olete lihtsalt labane naine." Juba esimeste sõnade juures haaras d'Artagnan Porthose käsivarre ja pigistas seda üha kõvemini. Kui Mazarin vaikis, ütles ta tasa: "Porthos, ärge kunagi öelge Mazarini kuuldes, et mõistan hispaania keelt, või ma olen kadunud mees ja teie samuti."
"Olgu nii," vastas Porthos. (lk 481)
  • Äkki tuli tal [kuninganna Annal] uus mõte:
"Olen tänamatu! Kakskümmend aastat olen lasknud unustuses hallitada sellel mehel, kellest ma oleksin pidanud tegema Prantsusmaa marssali. Minu amm külvas kulla, kõrgete kohtade ja hellitustega üle Concini, kes ta hukutas, kuningas tegi Vitry Prantsusmaa marssaliks tänuks ühe mõrva eest ja mina jätsin unustusse selle õilsa d'Artagnani, kes mu päästis!" (lk 492)
  • D'Artagnan magas veel ja nägi unes, et taevasse tõusis kollane pilv, millest hakkas sadama kullavihma, tema, d'Artagnan, aga hoidis oma kübarat vihmaveetoru all.
Ent Porthos nägi und, nagu oleks tema tõllauks olnud liiga kitsas, et mahutada kõiki vappe, mis ta sinna maalida laskis.
Kella seitsme ajal äratas neid livreeta toapoiss, kes tõi d'Artagnanile kirja.
"Kellelt?" küsis gaskoonlane.
"Kuninganna käest," vastas teener. (lk 493)
  • Selle gaskooni aadliku enesesalgamine ja omakasupüüdmatus oli teda [kuningannat] mitu korda alandanud: ta oli end lasknud võita suuremeelsuses. (lk 496)
  • Mazarin tuli tagasi kahvatuna ja ilmselt suures mures. Ta istus jälle kirjutuslaua taha. D'Artagnan uuris teda, nagu ta oli uurinud ümbrikku. Kuid kardinali nägu oli niisama läbipaistmatu kui kirjaümbrik.
"Ahaa!" mõtles gaskoonlane. "Ta näib olevat pahane. Kas minu peale? Ta mõtleb järele. Kas selle üle, kuidas mind Bastille'sse toimetada? Hea küll, monsenjöör. Esimese sõna peale, mis sellele viitab, kägistan teid ära ja hakkan frondööriks. Mulle korraldatakse triumfikäik nagu härra Brousselile ja Athos kuulutab mind prantsuse Brutuseks. See oleks vast nali!" (lk 498-499)
  • "Teie Eminentsi võidakse ära tunda."
"Isegi sellises riietuses?" küsis Mazarin.
Ta tõstis mantli, mis lamas tugitoolil. Selle all oli täielik helehall ja granaatpunane aadlikuülikond hõbedaste tikandustega.
"Kui Teie Eminents end maskeerib, muutub kõik lihtsamaks."
"Arvate?" hüüatas Mazarin, kergendatult hinge tõmmates.
"Kuid sel juhul tuleks ehk teha seda, mille kohta Teie Eminents hiljuti ütles, et ka tema oleks seda meie asemel teinud."
"Mida tuleb teha?"
"Karjuda: "Maha Mazarin!""
"Ma karjun."
"Prantsuse keeles, heas prantsuse keeles, monsenjöör. Ärge unustage oma aktsenti. Sitsiilias tapeti kuus tuhat anžuulast, sest nad oskasid halvasti itaalia keelt. Vaadake ette, et prantslased teile sitsiillaste pähe kätte ei maksa." (lk 502)
  • "Jah, mul on omad plaanid," jätkas kardinal. "Koos kuningannaga sõites viin ta kahekordsesse hädaohtu, kui aga tema lahkub enne mind, satun jälle mina seeläbi suurde ohtu. Pealegi, kui õukond on kord õnnelikult põgenenud, võidakse mind kergesti unustada. Valitsejad on tänamatud."
"See on õige," ütles d'Artagnan, heites tahtmatult pilgu kuninganna teemandile, mida Mazarin sõrmes kandis.
Kardinal tabas ta pilgu ja pööras sõrmuse kivi vaikselt sissepoole. (lk 503)
  • "Kuid te mõistate ju," jätkas Mazarin, "et kui ma palun teilt teenet, siis teen seda kavatsusega teile tänu avaldada."
"Kas monsenjöör ei ole ikka veel kavatsustest kaugemale jõudnud?" küsis d'Artagnan.
"Võtke," ütles Mazarin, tõmmates sõrmuse sõrmest, "võtke, mu armas härra d'Artagnan, see ilus teemant kuulus juba kord teile, ja õiglus nõuab, et te ta jälle tagasi saaksite. Võtke ta, ma palun." D'Artagnan ei lasknud Mazarinil pealekäimisega vaeva näha, ta võttis sõrmuse vastu, vaatas, kas kivi on ikka sama, ja veendudes, et teemandi sära on endiselt puhas, pistis ta sõrmuse kirjeldamatu rõõmuga sõrme. (lk 504)
  • "Peate kogu ettevõtte juhtimise minu kätte usaldama."
"Kuid..."
"Või andma selle ülesande mõnele teisele."
"Kardan, et ta kaob koos teemandiga!" pomises Mazarin endamisi. "Härra d'Artagnan, armas härra d'Artagnan!" ütles ta hellitaval toonil.
"Monsenjöör?"
"Kas vastutate kõige eest?"
"Ma ei vastuta millegi eest. Teen, mis suudan." (lk 505)
  • "Minge nüüd, härra," ütles kuninganna oma kõige võluvama naeratusega, "minge ja tulge tagasi kell kaksteist."
Ta viipas talle jumalagajätuks käega ning d'Artagnan lahkus, kuid enne jõudis ta hetkeks silmitseda portjääre, millede vahelt kuninganna oli sisse astunud; ja nende ääre all märkas ta sametkinga nina.
"Hüva," mõtles ta, "Mazarin kuulas pealt, et kindel olla, kas ma teda ei reeda. Tõepoolest, see itaalia kloun pole väärt, et üks aus mees teda teeniks."(lk 507)
  • Noor Louis oli juba riides, ainult kingi polnud tal veel jalas ja kuube seljas. Ta laskis üllatunud ilmel enda ümber toimetada ja külvas küsimustega üle Laporte'i, kes ei vastanud talle muud kui: "Sire, see on kuninganna käsk."
Voodilt oli tekk ära tõmmatud ja võis näha kuninga linu, mis olid nii peetud, et olid kohati päris auklikuks kulunud. See oli jällegi üks Mazarini ihnsuse avaldusi. (lk 517)
  • "Kas Teie Majesteet mäletab, et mõnikord, kui ta mängis Fontainebleau pargis või Versailles' lossi õues, kattus taevas pilvedega ja kõlas piksemürin?"
"Jah, muidugi."
"Ja kuigi Teie Majesteedil oli ehk suur tahtmine mängu jätkata, ütles talle see piksemürin: "Peab tuppa minema, sire.""
"Nii see on, härra, kuid mulle on ka öeldud, et piksemürinas kõlab jumala hääl."
"Sire," ütles d'Artagnan, "kuulatage hoolega käratsevat rahvahulka ja te näete, et see sarnaneb väga piksemürinaga."
Ja õhtutuul kandiski nendeni hirmsa kõmina.
See vaikis järsku.
"Näete, sire," ütles d'Artagnan, "rahvale öeldi, et te magate. Tähendab, olete ikkagi kuningas." (lk 521)
  • ... seejärel läks d’Artagnan heinakaupmehe juurde ja ostis temalt sada viiskümmend kubu õlgi - kõik, mis tal oli -, makstes nende eest kokku kolm pistooli. Siis läks ta kõrtsmiku juurde, kus leidis eest Porthose, kes oli just ostnud kakssada kubu umbes sama hinna eest. Tublist Talupojast said nad lõpuks veel sada kaheksakümmend kubu õlgi. Kokku oli neil seega nelisada kolmkümmend kubu.
Rohkem Saint-Germainis õlgi ei olnud.
Kogu see retk ei nõudnud neilt rohkem kui pool tundi. Mousqueton, kes oli sel alal asjatundja, sai improviseeritud äriettevõtte juhatajaks.
Talle anti korraldus mitte loovutada kõrtki madalama hinnaga kui üks luidoor kubu pealt. - Kaupa usaldati talle neljasaja kolmekümne luidoori eest. (lk 532)
  • Kui d'Artagnan suurde saali astus, puhkes üldine naerulagin. Kuid d'Artagnan ei näinud temale osaks langenud üldist tähelepanu märkavatki ja hakkas nii osavasti, kärmelt ja lõbusalt oma õlgset magamisaset korraldama, et kõigile neile vaestele tukkujatele, kes siiski õieti uinuda ei saanud, vesi suhu tuli.
"Õlgi!" hüüti, "õlgi! Kust saab õlgi?"
"Viin teid sinna," ütles Porthos.
Ja ta viis asjasthuvitatud Mousquetoni juurde, kes jagas suuremeelselt õlekubusid, üks luidoor tükk. (lk 533)
  • [Athos:] "Au on ilus asi, sire, kuid nad on tüdinenud ainuüksi selle pärast võitlemast ja täna öösel müüsid nad teid kahesaja tuhande naela eest ära - see on pool summast, mis neil teilt saada on."
"Võimatu!" hüüdis kuningas. "Šotlased peaksid oma kuninga kahesaja tuhande naela eest ära müüma!"
"Juudid müüsid oma jumala kolmekümne hõbeseekli eest!"
"Ja kes on see juudas, kes selle vääritu tehingu sooritas?"
"Krahv Lewen."
"Kas olete selles kindel, härra?"
"Kuulsin seda oma kõrvaga." (lk 554)
  • "Härrad," ütles ta, "oodake üks hetk, tahan ka teile kummalegi ühe ordenipaela anda."
Seejärel astus ta kapi juurde, kus seisid ta enda aumärgid, ja võttis kaks Sukapaela Ordenit.
"Neid ordeneid ei või me vastu võtta," ütles Athos.
"Miks mitte?" küsis Charles.
"Need on peaaegu kuninglikud ordenid, ja meie oleme ainult lihtsad aadlikud."
"Lugege mulle üles kõik maailma kroonikandjad," ütles kuningas, "ja leidke mulle nende hulgast mõni õilsam süda kui teil. Ei, ei, te pole enda vastu õiglased, härrad. Kuid mina olen seda. Põlvili, krahv!"
Athos põlvitas ja kuningas pani talle ordenipaela ümber - vasakult paremale, nagu tava nõuab, - ning hariliku vormeli asemel "Löön teid rüütliks, olge vapper, ustav ja truu!" ütles ta:
"Te olete vapper, ustav ja truu ning ma löön teid rüütliks, härra krahv."
Seejärel pöördus ta Aramise poole:
"Teie kord, härra ševaljee."
Ja samade sõnadega kordus seesama tseremoonia. (lk 561)
"Nad pidasid sõna ega liikunud paigast," ütles Mordaunt.
"Viletsad!" pomises Cromwell.
"Nende ohvitserid soovivad teid näha, härra."
"Mul pole aega. Kas neile on makstud?"
"Täna öösel."
"Lahkugu nad siis ja pöördugu tagasi oma mägedesse, peitku sinna oma häbi, kui need mäed on küllalt kõrged, et seda varjata." (lk 572)
  • "Asjad on küll päris sassis," sõnas Porthos, "ja ma mõistan nüüd, miks Aramis mulle nii tungivalt soovitas seda jubedat Mordaunti ära kägistada."
"Tasa!" ütles d'Artagnan, "ärge seda nime suhu võtke."
"Aga ma räägin ju ometi prantsuse keelt, nemad aga on inglased!" vastas Porthos.
D'Artagnan vaatas Porthost imetlusega, mida taibukas mees ei suuda vältida, nähes teiste uskumatut lollust. (lk 577)
  • "Oh," hüüdis d'Artagnan, "mis on mul lõpuks tegemist härra Cromwelliga, kes on inglane ja mässab oma kuninga vastu, kes on pealegi šotlane. Mina olen prantslane ja kõik need asjad ei lähe mulle korda. Miks te tahate mind nende eest vastutavaks teha?"
"Tõepoolest, mispärast?" küsis Porthos.
"Sellepärast, et kõik aadlikud on vennad, sellepärast, et teie olete aadlikud ja et kõigi maade kuningad on esimesed oma aadlike hulgas, pime, tänamatu ja rumal pööbel aga tunneb alati rõõmu nende alandamisest, kes temast kõrgemal seisavad. Teie, d’Artagnan, kes te pärinete vanast aadlist ja kannate ilusat nime, teie, kes te olete nii hea sõjamees, teie aitasite kaasa ühe kuninga sahkerdamisele õllekaupmeeste, rätsepate ja voorimeeste kätte! Ah, d'Artagnan, sõdurina te võib-olla täitsite oma kohust, kuid aadlikuna olete süüdlane, ja ma ei karda seda teile öelda." (lk 579)
  • "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma kodu, oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud dünastiale, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud." (lk 580)
  • [Athos?:] "Ja milline karistus teie arvates kuningale määratakse?"
[D'Artagnan:] "Ma kardan väga, et surmanuhtlus. Nad on tema vastu liiga nalju patustanud, et talle armu anda. Nende ainus võimalus on ta tappa. Kas te ei ole siis kuulnud, mis ütles härra Oliver Cromwell, kui ta Pariisis käis ja talle näidati Vincennes'i kindlusvanglat, kus peeti kinni härra de Vendôme'i?"
"Mis ta siis ütles?" küsis Porthos.
"Valitsejaid võib haavata ainult kaelast."
"Olen seda kuulnud," vastas Athos.
"Ja kas te arvate, et ta nüüd, kus kuningas tal peos on, oma maksiimi ellu ei rakenda?" (lk 593)
  • "Hea küll!" hüüdis d'Artagnan lõpuks maruvihaselt. "Hea küll! Kuna te seda nii kangesti tahate, jätame siis oma kondid sellele armetule maale, kus on alati külm, kus ilus ilm tahendab udu, udu vihma ja vihm uputust; kus päike sarnaneb kuuga ja kuu koorejuustu kettaga. Olgu, surra tuleb niikuinii, ja on lõpuks ükskõik, kas siin või mujal." (lk 595)
  • "Pagana päralt, seda on ennegi nähtud, sõber Porthos, ja mulle tundub, et me osutasime kord Austria Annale teene, mis kuigi palju maha ei jää sellest, mis me tahame nüüd teha Charles I heaks, kuid see ei takistanud kuninganna Annal meid kahekümneks aastaks unustusse jätmast."
"Aga kas te sellest hoolima ta kahetsete, d'Artagnan, et talle selle teene osutasite?" küsis Athos.
"Ei, tõesõna, ei kahetse," vastas d'Artagnan, "ja ma tunnistan kogum, et oma kõige kibedamatel hetkedel leian ma sellest mälestusest lohutust."
"Sellest näete, d'Artagnan, et valitsejad on sageli tänamatud, kuid jumal ei iialgi."
"Kuulge, Athos," sõnas d'Artagnan, "ma usun, et kui kohtaksite siin maa peal kuradit ennast, oskaksite teda ümber pöörata ja viiksite ta endaga taevasse." (lk 596)
  • "Noh, nüüd, kus kõik on otsustatud," ütles Porthos käsi hõõrudes, võiksime ehk mõelda einele. Ma nagu mäletan, et me einetasime alati ka oma elu kõige kriitilisematel silmapilkudel." (lk 596)
  • "Mis pagan teil selle buldogiga tegemist oli?" küsis Porthos.
"Armas sõber, ärge rääkige nõnda härra Groslow'st. Ta on üks minu parimaid sõpru."
"Üks teie sõpru!" imestas Porthos. "See mõrtsukas!" "Tasa-tasa, mu armas Porthos. Noh, mis siis sellest? Härra Groslow on, tõsi küll, pisut äge, aga teda põhjalikumalt tundma õppides leidsin temas häid omadusi. Ta on nimelt loll ja upsakas." (lk 616)
  • "Porthos, mu sõber, te teate ju, et isa poolt põlvnen ma prohvetitest ja ema poolt sibüllidest, ja seepärast räägin ma vaid tähendamissõnu ja mõistukõnesid. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu, kel silmad on näha, see nähku, rohkem ma ei või praegu öelda."
"Tegutsege, mu sõber," ütles Athos, "olen kindel, et kõik, mis te teete, on hästi tehtud."
"Ja kas teie, Aramis, olete samal arvamusel?"
"Täiesti, mu armas d'Artagnan."
"Tore," ütles d'Artagnan, "teie olete tõsised usklikud ja teie silma all on lausa lõbu imesid teha. Teie pole nagu see uskmatu Porthos, kes tahab alati kõike näha, ja enne kui uskuma hakkab, käega katsuda."
"See on tõsi," ütles Porthos kavala naeratusega, "olen tõepoolest väga umbusklik." (lk 617-618)
  • Athos valis musta ülikonna, mis andis talle ausa kodanlase väljanägemise.
Aramis, kes ei tahtnud oma mõõgast lahkuda, valis tumerohelise sõjaväelise lõikega kuue.
Porthos laskis end võluda punasest kuuest ja rohelistest pükstest.
D'Artagnanil, kes oli oma värvi juba ette ära määranud, tuli valida vaid toonivarjundite vahel, ja oma kastanpruuni kuuega, mille juurde ta lõpuks peatuma jäi, kujutas ta üsna tõepäraselt ärielust tagasi tõmbunud suhkrukaupmeest. (lk 634)
"Me näeme hirmsad välja," leidis Athos.
"Minu arvates lõhname me nii puritaanlikult, et ajab lausa judinad peale."
"Minu pea külmetab!" hüüdis Porthos.
"Minul on kiusatus hakata jutlust pidama," lisas d'Artagnan. (lk 634)
"Ma küsisin," jätkas Athos samas keeles, "et kas on siis kaks parlamenti - puhas ja ebapuhas?"
"Küll see on aga imelik!" sõnas Porthos, tõstes aeglaselt pea ja vaadates sõpradele üllatunult otsa, "nüüd ma järsku mõistan inglise keelt! Ma sain täpselt aru, mis te ütlesite."
'Seda sellepärast, et kõneleme hispaania keelt, armas sõber," vastas Athos oma tavalise külma rahuga.
"Kurat võtaks, see kurvastab mind," kahetses Porthos. "Muidu oleks mul ju olnud üks keel juures!"
"Kui ma ütlesin puhas parlament, senjoor," jätkas peremees, "siis kõnelesin sellest parlamendist, mida härra kolonel Pridge on puhastanud." (lk 636)
  • [D'Artagnan:] "Teeme nüüd linnas väikese tiiru. Praeguse uduga ei tunneks isegi Mordaunt meid nelja sammu pealt ära. Lähme neelame pisut seda udu."
"Jah," arvas ka Porthos, "see on meil õlle kõrval väikeseks vahelduseks."
Ja neli sõpra väljusid, et, nagu ütleb kulunud väljend, hingata pisut selle maa õhku. (lk 638)
  • Äkki pöördus d'Artagnan ümber ja astus otseteed lihunikuselli juurde, kes jäi samuti seisma. Puudutades nimetissõrmega ta rinda, ütles ta Athosele:
"Öelge talle: sa olid nurjatu, sa solvasid kaitsetut inimest, teotasid oma kuninga nägu... sa pead surema!"
Kahvatu nagu vaim, tõlkis Athos, keda d'Artagnan randmest kinni hoidis, need sõnad mehele ära. Nähes neid kurjakuulutavaid ettevalmistusi ja d'Artagnani hirmsat pilku, valmistus mees end kaitsma.
Aramis pani käe mõõgapärale.
"Ei mitte mõõgaga!" ütles d'Artagnan, "mõõk on aadlike jaoks!"
Ja haarates mehel kõrist, hüüdis ta:
"Porthos, lööge see mees rusikaga surnuks!"
Porthos tõstis oma hirmuäratava käsivarre, keerutas seda õhus nagu lingu ja laskis siis tumeda mütsuga lurjuse kolbale langeda, mille ta purustas. (lk 649)
  • [Aramis:] "Aga kuidas teil õnnestus seda meest veenda, et ta kaoks?"
[D'Artagnan:] "Nii nagu veendakse kõiki selles maailmas. Rahaga. See läks mul kalliks maksma, kuid ta nõustus."
"Ja palju see teil siis maksis, sõber?" küsis Athos. "Sest te mõistate ju, et nüüd, kus me pole enam verivaesed musketärid, kel pole krossigi taskus, peavad kõik meie kulutused olema ühised."
"See maksis mul kaksteist tuhat naela," ütles d'Artagnan.
"Ja kust te selle raha saite? Kas teil oli siis tõesti selline summa olemas?"
"Aga kuninganna kuulus teemant?" ütles d'Artagnan ohates.
"Ah jaa! Ma ju märkasin seda teie sõrmes."
"Tähendab, te ostsite selle siis härra des Essarts'i käest tagasi?"
"Jumal hoidku, muidugi," ütles d'Artagnan. "Kuid kirjutatud on, et ma ei tohi seda kaua enda käes hoida. Mis parata, tuleb välja, et teemantidel on nagu inimestelgi oma sümpaatiad ja antipaatiad. Ja näib, et see kivi jälestab mind." (lk 658)
  • "Aga kes on siis see vilets, kes tõstis käe oma kuninga vastu?" küsis Athos.
"Isehakanud timukas, kes muide käsitseb kirvest väga osavalt, sest nagu ta lootis, oli tal vaja lüüa ainult üks kord."
"Kas te ei näinud tema nägu?" küsis Athos.
"Ta kandis maski," seletas d'Artagnan.
"Kuid teie seisite ju tema kõrval, Aramis?"
"Nägin ainult hallikat habet, mis paistis maski alt."
"Tähendab, see on siis juba aastates mees," arvas Athos.
"Oh, see ei tähenda veel midagi," ütles d'Artagnan. "Kui juba mask ette pannakse, siis võib ka habeme külge riputada."
"Miks pagan ma teda ometi ei jälitanud," ütles Porthos.
"Noh, armas Porthos," vastas d’Artagnan. "Mulle tuli see mõte õnneks siiski pähe."
Athos mõistis kõik.
Ta tõusis.
"Anna mulle andeks, d'Artagnan," ütles ta. "Ma kahtlesin jumalaski, ning seepärast võisin ka sinus kahelda. Anna mulle andeks, sõber." (lk 680)

Kolmas osa[muuda]

  • "Palun teid, Aramis," sõnas d'Artagnan, "kirjutage meie nimed üles oma ilusa väikese käekirjaga, millega te kunagi kirjutasite Marie Michonile, hoiatades teda, et selle härra ema kavatseb lasta lord Buckinghami mõrvata."
Mordaunt kannatas selle järjekordse torke silmagi pilgutamata välja. Ta seisis käed risti rinnal ja näis olevat nii rahulik, nagu inimene sellises olukorras üldse olla võib. Kui see polnud julgus, oli see vähemalt uhkus. Ja viimane omadus on esimesele väga lähedane. (lk 706)
  • [D'Artagnan Athosele:] "Selles mängus on seaduseks, et kes ei tapa, see, tapetakse. Öelge nüüd, mu armas, kas teie patukahetsuslikud nutulaulud näevad ette sedagi, et härra Mordaunt peab meid ohvriks tooma oma pojalikule pieteedile? Kui see on teie arvamine, öelge julgesti." (lk 710)
  • "Kuidas nii, härra Mouston, kas inglased ei armasta siis veini?"
"Nad jälestavad seda."
"Aga ma olen ometi näinud neid seda joomas."
"Ainult karistuseks," jätkas Mousqueton rinda ette ajades, "seda tõendab see, et üks inglise prints uppus Malvaasia veini vaati, kuhu ta oli pistetud. Kuulsin ise, kuidas härra abee d'Herblay sellest jutustas."
"Vaat kus tobe!" leidis Blaisois. "Mina oleksin hea meelega tema asemel olnud!" (lk 726)
  • "Võtta!" ütles Blaisois. "Himustada ligimese vara! See on keelatud, niipalju kui mina tean."
"Kus see keelatud on?" küsis Mousqueton.
"Jumala või kiriku kümnes käsus, ma ei mäleta enam, kelle käsud need just olid. Aga ma tean, et on öeldud: "Ära himusta oma ligimese vara ega tema naist.""
"Küll on teil aga lapse aru, härra Blaisois," ütles Mousqueton õpetlikul toonil, "jah, lapse aru, ma kordan seda. Kus on pühakirjas öeldud, et inglased on teie ligimesed, vastake mulle?"
"Niisugust asja pole küll kuskil öeldud, see on tõsi," vastas Blaisois, "vähemalt ei mäleta ma midagi seesugust." (lk 727)
  • "Kuid miks peaks meid ähvardama suurem hädaoht kui Athost ja Aramist?" küsis Porthos.
"Sellepärast, et nemad ei teinud muud, kui vaid püüdsid täita ülesannet, mille olid saanud kuninganna Henriette'ilt. Meie aga reetsime Mazarini. Meid lähetati kulleritena Cromwelli juurde, meie aga muutusime kuningas Charles'i toetajateks. Ja selle asemel, et kaasa aidata tema kuningliku pea maharaiumisele, nagu olid otsustanud need lurjused härrad Mazarin, Cromwell, Joyce, Pridge, Fairfax jne jne, oleksime ta peaaegu ära päästnud." (lk 757)
  • "Jumalaga siis, kapten," sõnas Aramis oma nokkival toonil. "Kui meile peaks midagi juhtuma, pöördume teie poole."
"Härra," vastas Planchet, "nii selles asjas kui kõiges muus jään ikka teie teenriks."
"Sel vennikesel on nuppu!" ütles Aramis sadulasse hüpates, "ja üsna rohkesti."
"Ja miks tal ei peakski seda olema," vastas Athos, istudes omakorda sadulasse, "ta on ju nii kaua harjanud oma isanda kübaraid." (lk 767)
  • Athos suudles õnnetu lese kleidipalistust, ajas end sirgu majesteetlikkusega, mis kõigile juuresolijaile sügavat mõju avaldas, ja ütles:
"Mina, krahv de la Fère, aadlik, kes pole iial valetanud, vannun kõigepealt jumala ja seejärel selle õnnetu kuninganna ees, et kõik, mida oli võimalik kuninga päästmiseks teha, seda me Inglismaa pinnal viibides ka tegime... Ja nüüd lahkume, ševaljee," lisas ta, pöördudes d’Herblay poole. "Meie oleme oma ülesande täitnud." (lk 772)
  • "Pagana päralt, laseme Mazarini kinni võtta."
Athos ajas alumise huule põlglikult ette.
"Te teate ju, Aramis, et sellised ettevõtted mulle ei meeldi." "Miks mitte?"
"Sest nad sarnanevad väga sulitempudele."
"Tõesti, Athos, teist saaks üpris imelik väepealik. Te peaksite võitlust ainult heledal päevavalgel. Te teataksite oma vastasele, millisel tunnil kavatsete teda rünnata, ja hoiduksite piinlikult öösel tema vastu midagi ette võtmast, kartuses, et ta hakkab teid süüdistama, nagu oleksite kasutanud pimedust." (lk 775)
  • Kõrtsi joogilett oli nagu tavaliselt kaetud tinaplaadiga. Sellele tinaplaadile oli jämeda nõelaga kirjutatud:
"Rueil, D."
"Nad viidi Rueil'sse," ütles Aramis, kes esimesena märkas seda kirjutust.
"Eks lähme siis Rueil'sse," sõnas Athos.
"See on ju niisama hea kui minna lõvikoopasse," lausus Aramis.
"Kui ma oleksin olnud Joonase sõber, nagu ma olen d'Artagnani sõber," sõnas Athos, "läheksin talle ka valaskala kõhtu järele, ja teie teeksite ju sedasama, Aramis."
"Härra krahv, mulle näib, et te hindate mind kõrgemalt, kui ma väärt olen. Kui oleksin üksi, siis ma ei tea tõesti, kas läheksin sel kombel ilma ettevaatusabinõusid tarvitusele võtmata Rueil'sse." (lk 808)
  • "Te arvate siis, Aramis, et ta armastab seda itaallast nii pööraselt, nagu räägitakse?"
"Ta armastas ju pööraselt üht inglast."
"Noh, mu armas, ta on lõpuks naine."
"Ei, te eksite, Athos, ta on kuninganna."
"Armas sõber, ma ohverdan end ja palun Annalt audientsi."
"Jumalaga, Athos, mina lähen siis nüüd sõjaväge koguma."
"Milleks?"
"Et tulla sellega Rueil'd piirama."
"Kus me kohtume?"
"Kardinali võlla juures." (lk 811)
  • Athosel oli õilis süda ja järelikult oli ta vilets õukondlane. (lk 813)
  • Grimaud, kelle ta isand oli jätnud lossi värava juurde, oli kuulnud tema vangistamisest, kui Athos sellest Aramisele oli hõiganud, ning sõnagi lausumata asus ta Aramise kõrvale, nagu poleks midagi juhtunud. Grimaud oli teeninud oma isandat juba kakskümmend kaks aastat, ja oli näinud teda nii paljudest seiklustest terve nahaga välja tulevat, et miski ei röövinud enam ta rahu. (lk 823)
  • "Teie - ja frondöör! Krahv de la Fère, kellegi Brousseli, kellegi Blancmesnili, kellegi Viole'i parteis! On see võimalik! Otsekui oleks teie proua ema olnud mõni väike ametnikunaine. Teie olete frondöör!"
"Jah, mu armas härra," vastas Athos. "Tuli valida, kas Mazarin või Fronde. Kaalusin kaua neid kahte võimalust ja otsustasin lõpuks viimase kasuks. See on vähemalt prantsuskeelne sõna. Ja pealegi pole ma frondöör koos härra Brousseli, härra Blancmesnili ja härra Viole'iga, vaid koos härra de Beaufort'iga, härra de Bouilloniga ja härra d'Elbeufiga, koos printsidega, mitte aga parlamendieesistujatega, nõunikega ja kohtunikega. Ja muide, kas on siis nii väga meeldiv teenida härra kardinali? Vaadake seda akendeta seina, härra de Comminges. See kõneleb teile Mazarini tänulikkusest ilusaid asju." (lk 828)
  • "Teie käsivarred on ikka endiselt tugevad, eks ole, Porthos."
Porthos tegi mansetinööbi lahti, keeras särgikäise üles ja vaatas rahulolevalt oma soonilist käsivart, mis oli jäme nagu tavalise mehe reis.
"Jah," ütles ta, "üsna tugevad."
"Nii et te keeraksite ilma suurema vaevata need tuletangid rõngasse ja teeksite sellest söelabida varrest korgitõmbaja?"
"Kindlasti," ütles Porthos.
"Eks vaatame."
Hiiglane võttis mõlemad esemed ja kujundas need suurima kergusega ja ilma nähtava pingutuseta oma kaaslase soovi järgi ümber.
"Palun väga," sõnas ta.
"Suurepärane!" kiitis d'Artagnan. "Te olete tõepoolest andekas, Porthos."
"Olen kuulnud," ütles Porthos, "et keegi Milon Krotonist olevat teinud ennekuulmatuid asju, ta olevat sidunud köie ümber pea ja keerutanud seda niikaua, kuni köis katkenud, olevat tapnud ühe rusikahoobiga härja ja tassinud selle seljas koju, olevat hobust tagumisi jalgu pidi kinni hoidnud ja nii edasi. Lasksin endale Pierrefonds'is kõigist neist vägitegudest jutustada ja tegin kõik järele, ainult köit ei suutnud ma ümber pea katki rebida."
"See näitab, et jõud ei asu teil mitte peas, Porthos," sõnas d'Artagnan.
"Ei, see on mul käsivartes ja õlgades," vastas Porthos lihtsameelselt. (lk 841)
  • Porthos toetas oma võimsa õla vastu uksetahvlit, see andis pisut järele, d'Artagnan pistis oma mõõgatera ukse ja piida vahele ning kangutas lukukeele tagasi. Lukukeel andis järele ja uks avanes.
"Uskuge mind, sõber Porthos, naised ja uksed annavad alati järele, kui neid õrnalt kohelda."
"Te olete suur mõttetark," sõnas Porthos. (lk 850)
  • Ta kutsus Porthose käeviipega kohale ning näitas talle avaust ja treppi. Mõlemad mehed vaatasid teineteisele kohkunult otsa.
"Kui me ihkaksime ainult kulda," sosistas d'Artagnan tasakesi, "siis oleksime nüüd eesmärgile jõudnud ning võiksime surmani rikkust nautida."
"Kuidas nii?"
"Kas te ei mõista siis, Porthos, et kõigi oletuste kohaselt viib see trepp kardinali kuulsasse varakambrisse, millest nii palju kõneldakse, ja meil poleks vaja muud teha, kui trepist alla minna, mõni varakast tühjaks teha, kardinal luku taha panna ja kaduda, viies kaasa nii palju kulda kui jõuame. Lükkaksime selle apelsinipuu oma kohale tagasi ja keegi ei tuleks meilt iial küsima, kust me oma varanduse oleme saanud. Isegi mitte kardinal."
"See oleks ilus saak sulidele," ütles Porthos, "kuid kahe aadliku poolt oleks see minu arvates vääritu tegu."
"See on ka minu arvamine," ütles d'Artagnan, "seepärast ma ütlesingi: "Kui me ihkaksime ainult kulda." Kuid me ihkame siiski midagi muud." (lk 851)
  • "Tühja ka!" sõnas d'Artagnan hooletult, "küllap ma juba korraldan kõik nii, et mind kahel käel vastu võetakse. Mul on üks hea vahend."
"Milline?"
"Viin Tema Majesteedile kirja, milles monsenjöör talle teatab, et riigikassa on tühi."
"Ja edasi?" küsis Mazarin kahvatades.
"Edasi? Kui ma näen, et Tema Majesteet on suurimas kitsikuses, juhatan ta kasvuhoonesse ja näitan talle teatud vedru, mis paneb ühe kasti liikuma." ׳
"Küllalt, härra," sosistas kardinal, "küllalt! Kus on leping?"
"Siin," vastas Aramis.
"Te näete, et oleme suuremeelsed," sõnas d'Artagnan, "sest selle saladusega võiksime palju korda saata."
"Kirjutage parem alla," ütles Aramis, ulatades kardinalile sule.
Mazarin tõusis, jalutas mõni hetk edasi-tagasi, olles pigem rabatud kui masendatud.
Siis peatus ta äkki.
"Ja kui ma kirjutan alla, härrad, milline on teie tagatis minule?"
"Minu ausõna, härra," vastas Athos. (lk 870)
  • D'Artagnan tundis hästi mütoloogiat. Ta teadis, et juhusel on peas vaid üksainus juuksesalk, millest seda haarata, ja ta polnud mees, kes laseb sellel mööda minna, ilma sellel tutist kinni krahmamata. (lk 872)
  • Hertsoginna ohkas.
"Krahv," ütles ta, "Bragelonne'i loss on vist väga meeldiv koht. Teil on hea maitse. Kindlasti on teil seal vett, metsi ja lilli."
Hertsoginna ohkas jälle ja toetas oma võluva pea koketselt tagasipainutatud käele, mis oli ikka veel kaunikujuline ja valge.
"Proua," vastas krahv, "mis te ometi äsja ütlesite! Ma pole teid veel iial näinud nii noorena, ma pole teid iial näinud nii ilusana."
Hertsoginna raputas pead.
"Kas härra de Bragelonne jääb Pariisi?" küsis ta.
"Mis te sellega mõtlete?" küsis Athos.
"Jätke ta mulle," sõnas hertsoginna.
"Ei, proua. Teie olete võib-olla unustanud Oidipuse loo, kuid minul on see meeles."
"Te olete tõesti väga armas, härra krahv, ja ma veedaksin meelsasti ühe kuu Bragelonne'is."
"Kas te ei karda, hertsoginna, et mulle tekib palju kadestajaid?" vastas Athos galantselt.
"Ei, tuleksin inkognito, krahv, Marie Michoni nime all."
"Proua, te olete imetlusväärne." (lk 889)
  • "Tulge, d'Artagnan," ütles Porthos. "Jätke oma mõõk ja tulge koos minuga Pierrefonds'i, Bracieux'sse või Valloni. Veedame koos vanaduspäevad ja tuletame meelde oma seltsimehi."
"Ei," ütles d’Artagnan. "Tont võtaks, ees seisab sõjakäik, ja ma tahan sellest osa võtta. Loodan seal tublisti edasi jõuda."
"Kelleks te loodate siis saada?"
"Prantsusmaa marssaliks, pagana pihta!"
"Ohoo!" imestas Porthos, vaadates d'Artagnani, kelle gaskooni naljadega ta iialgi päris harjuda ei suutnud.
"Tulge koos minuga, Porthos," ütles d'Artagnan. "Ma teen teid hertsogiks."
"Ei," vastas Porthos. "Mouston ei taha enam sõda pidada. Ja pealegi on mulle kodus korraldatud pidulik vastuvõtt, mida nähes kõik mu naabrid kadedusest kärvavad."
"Selle peale pole mul enam midagi öelda," sõnas d'Artagnan, kes värske paruni edevust hästi tundis. "Nägemiseni siis, armas sõber." (lk 902)

Välislingid[muuda]