Orden

Proosa

"Härrad," ütles ta, "oodake üks hetk, tahan ka teile kummalegi ühe ordenipaela anda."

Seejärel astus ta kapi juurde, kus seisid ta enda aumärgid, ja võttis kaks Sukapaela Ordenit.

"Neid ordeneid ei või me vastu võtta," ütles Athos.

"Miks mitte?" küsis Charles.

"Need on peaaegu kuninglikud ordenid, ja meie oleme ainult lihtsad aadlikud."

"Lugege mulle üles kõik maailma kroonikandjad," ütles kuningas, "ja leidke mulle nende hulgast mõni õilsam süda kui teil. Ei, ei, te pole enda vastu õiglased, härrad. Kuid mina olen seda. Põlvili, krahv!"

Athos põlvitas ja kuningas pani talle ordenipaela ümber - vasakult paremale, nagu tava nõuab, - ning hariliku vormeli asemel "Löön teid rüütliks, olge vapper, ustav ja truu!" ütles ta:

"Te olete vapper, ustav ja truu ning ma löön teid rüütliks, härra krahv."

Seejärel pöördus ta Aramise poole:

"Teie kord, härra ševaljee."

Ja samade sõnadega kordus seesama tseremoonia.

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 561

Pärast Beriat haaras Venemaal ohjad Nikita Hruštšov. Tema oli vaikne, rumal inimene. Ehtne talupoeg. Pidas Kremlis sigu ja kitsi, hoovi külvas aga lillede asemele maisi. Ja elas samuti talumehe kombel, käis paljajalu, nuuskas varrukasse ja võttis kõvasti viina. Riigiasjad Hruštšovi ei huvitanud, see-eest loomade eest hoolitses ta hästi. Ja ka inimestest meeldisid talle niisugused, kes mingi loomaga sarnanesid. Näiteks marssal Vorošilov oli väga lehma nägu. Hruštšovile oli ta kangesti sümpaatne.

"Kliment Jefremovitš on nii tore inimene," kiitis ta ühtelugu. "Lausa vissi! Talle peaks kindlasti veel ühe aukirja või ordeni andma." (lk 90)

Puges Brežnev ühel hommikul kahe kasuka vahelt välja, vohmis natuke võid ja mett, siis ülistas keha - noh, te ju teate, et tal oli kogu kere ordeneid ja medaleid täis nagu lohel soomuseid. Ta nägi välja nagu raudrüütel. Niisiis - tilistas end nagu aisakellake, pühkis põse pealt võirandi ja siis korraga kukkus pikali ning suri. Punase väljaku seest tõusis taevasse hiilgav fööniks, templi eesriie kärises kaheks ja Moskva jõe vesi muutus kummiks. Kuulus vene kloun Popov nägi seda ja läks sinna peale karglema, hüppas nagu madratsil. Moskvalased nägid ja imestasid, mõeldi, et nüüd on küll midagi veidrat lahti. (lk 144)
Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008

Minu arvates võtab ugrilase olemuse kõige paremini kokku üks lugu akadeemik Harri Moorast. Kui professor 1968. aastal suri, tulnuks kombe kohaselt sarga juurde välja panna ka tema aumärgid. Kuid see osutus võimatuks ühel kaunis ebaharilikul põhjusel - nimelt selgus, et kirgliku kalamehena oli Harri Moora kõik oma aurahad aja jooksul lihtsalt lantideks tagunud.

Keerulise elusaatusega inimene, kes püüab sumedas jõekäärus Lenini ordeniga kala - selline võiks olla kokkuvõte ühe rahva saatusest.

Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 136

Ilja Petrovitši avatud peopesal oli õhuke tükike hommikul saadud leiba.

"Veel!" ütles ta ja liigutas kannatamatult sõrmi.

Tema silmad olid kellegi särgiga kõvasti kinni seotud nagu lapsel, kes mängis peitust. Isabella pani kunstniku pihku uue tüki.

"Veel!" nõudis ta. "Ega teil ometigi kunsti jaoks kahju ei ole!"

Konstantin Arnoldovitš andis ka oma tüki ära. Ikonnikov mõmises rahulolevalt ja hakkas leiba pikkade sõrmedega mudima. Zuleihha vaatas seda pealt kahetsustundega, pahakspaneval pilgul. Tema poleks oma tükki miski hinna eest ära andnud. Oleks siis asja ette, aga niimoodi, lolluste tegemiseks. Raasukesed pudenesid maha - ei neid üles korja.

Ilja Petrovitši painduvate sõrmede vahel läks leib pehmeks, järelandlikuks halliks massiks, ta mudis ja mudis - ja säh sulle! - see muutus aegapidi... mänguasjaks? Kellegi peaks! Isabella ja Konstantin Arnoldovitš jälgisid pilku pööramata, kuidas juuksepuhma alt tulid nähtavale tihedad eri suunda vaatavad kulmud, kasvas välja kotkaprofiil, tõmbusid keerdu uhked vuntsid, paisus etteulatuv lõug...

"Mon Dieux," ütles Isabella vaikselt ja kaalukalt.

"Uskumatu," sosistas Konstantin Arnoldovitš. "See on lihtsalt uskumatu..."

"Noh?!" hüüatas Ilja Petrovitš võidukalt ja tõmbas silmadelt sideme ära.

Käes oli tal väike, absoluutselt elus pea: vaatas teraselt, tähelepanelikult, huultel põgus tark naeratus.

"Sain hiljuti Tööpunalipu ordeni," ohkas kunstnik. "Üheksateist pead pronksis. Seitse marmoris. Kaks malahhiidis."

"Ja üks - leivas," lisas Konstantin Arnoldovitš.

Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2017, lk 176-177

Luule

Mefistofeles: Inkognitost küll muidu lugu pean,
kuid ordenid peo puhul välja sean.
Ei kanna sukapaela rinnas,
kuid hobu jalg on siinpool kõrges hinnas.

Johann Wolfgang Goethe, "Faust", tlk August Sang, 1972, I osa, lk 109-110