Guzel Jahhina

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Guzel Jahhina 2018. aastal

Guzel Jahhina (vene keeles Гузель Шамилевна Яхина, tatari keeles Гүзәл Яхина; sündinud 1. juunil 1977 Kaasanis) on vene keeles kirjutav tatari kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema esikromaan "Zuleihha avab silmad".


"Zuleihha avab silmad"[muuda]

Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2017.


  • Zuleihha avas silmad. Oli pime nagu keldris. Kerge kardina taga ohkisid uniselt haned. Kuuvanune varss matsutas huuli, otsides ema nisa. Peatsis väikese akna taga oigas kumedalt jaanuarikuu tuisk. (lk 9, romaani algus)
  • Sel päeval, kui neljakümne viie aastane Murtaza tõi majja viieteistkümnese Zuleihha, tassis Upõrihha ise, märtri ilme näol, kõik oma arvukad kirstud, kompsud ja nõud külalistemajja ning võttis selle tervikuna enda alla.
"Ära puutu!" hüüdis ta ähvardavalt pojale, kui too püüdis ema kolimisel aidata. Ega rääkinud temaga kaks kuud. Selsamal aastal hakkas ämm kiiresti ja lootusetult pimedaks jääma ning peagi kippus tal ka kuulmine kaduma. Mõne aasta pärast oli ta pime ja kurt nagu kivi. See-eest rääkis ta nüüd palju, vahetpidamata. (lk 10-11)
  • Upõrihha ärkas tavaliselt enne teisi ja tõi esikusse välja oma hoolikalt hoitud varanduse - piimvalgest portselanist elegantse ööpoti. Sellel oli isevärki kaas ja külgedele olid joonistatud kahvatusinised rukkililled (Murtaza oli selle kunagi Kaasanist emale kingituseks toonud). Zuleihha kohustuseks oli hüpata ämma kutse peale üles, kallata kallis anum tühjaks ja pesta ettevaatlikult puhtaks - see oli esimene töö, seda tuli teha enne ahju küdema panemist, taigna tegemist ja lehma karjaviimist. (lk 11)
  • Õunapastilaa. Ahjus hoolikalt läbi keedetud, laiadel laudadel korralikult rullitud, katusel hästi kuivatatud, nii oli see endasse imenud palava augustikuu päikese ja septembrikuu jahedad tuuled. Sealt võis hammustada pisikese tükikese ja seda pikalt lutsida, keerutada koredat haput pala suulaes, aga võis ka suu täis toppida ja närida, närida vintsket massi, sülitades pihku vahel harva ettejuhtuvaid seemneid ... Suu valgus korrapealt sülge täis. (lk 12)
  • Mets Julbaši lähedal oli hea ja rikas. Suvel toitis külaelanikke suurte maasikate ja magusate krobeliste vaarikatega, sügisel hästi lõhnavate seentega. Metsas oli palju linde. Laanesügavusest voolas välja Tsišme - tavaliselt malbe, madal, täis kiireid kalu ja kohmakaid vähke, aga kevaditi kiirevooluline, torisev, kallasteni täis sulalund ja pori. Suure nälja ajal päästsidki ainult nemad, mets ja jõgi. Allahi armulikkus muidugi ka. (lk 16)
  • Räägiti, et läbi põlismetsa võis jõuda maride maale - kui minna mitu päeva, nii et päike püsib selja taga. Missugune täie aruga inimene julgeks seda teha?! Isegi suure nälja ajal ei söandanud külarahvas minna üle Äärmise välu piiri; sõid puukoort, jahvatasid tammetõrusid, kaevasid hiireurgusid lahti, et leida sealt viljateri, kuid laande ei läinud keegi. Kes läks, see enam tagasi ei tulnud. (lk 16-17)
  • Vaimule pole lihtne meele järgi olla. Peab teadma, mis missugusele vaimule meeldib. Näiteks esikus elav bitšura on leplik. Paned talle paar pesemata pudru- või supitaldrikut - lakub öösel puhtaks ja on rahul. Sauna-bitšura oli tujukam, talle anna pähkleid või seemneid. Laudavaim armastas jahukraami, väravavaim purustatud munakoori. Aga külavainuvaim armastas magusat. Nii oli ema õpetanud. (lk 22)
  • Siin see Upõrihha oli, kohe päris lähedal: ulatus seinast seinani nagu lai põld. Vanainimese kondikühmud vahtisid üles, saja-aastane keha oli pudenenud nende vahele laiali kummaliste küngastena, nahk rippus nagu tardunud maalihe. Ja üle kogu selle ebaühtlase, kord orgudega läbi lõigatud, siis jälle uhkelt üles kerkinud tasandiku voolasid keereldes higi sätendavad ojad... (lk 30)
  • ... "Va-aikid," ütles vanamutt etteheitvalt, lastes panna endale selga puhta alussärgi ja pikad püksid. "Muudkui vaikid, oled tumm... Kui minuga keegi nii teeks, lööksin ma ta maha."
Zuleihha jättis ämma riietamise pooleli.
"Aga sina ei suuda. Ei lüüa, ei tappa ega armastada. Sinu tigedus magab sügaval ega ärka enam, kuid mis elu see ilma tigeduseta on? Ei sina tõelist elu tunda saa. Ühesõnaga: kana..." (lk 32)
  • Abielunaise kohustuste täitmise ajal võrdles Zuleihha end tavaliselt mõttes võikirnuga, milles perenaine peksab tugevate käte ning jämeda ja paksu petkeliga võid kokku. Kuid täna ei tunginud see tavaline mõte läbi väsimuse raske teki. Uneuimas ta vaevu kuulis mehe tagasihoitud korsatusi. Murtaza keha katkematud tõuked uinutasid nagu ühtlaselt õõtsuv vanker... (lk 36)
  • Mingit häiret ei olnud juba ammu olnud ning paljud olid hakanud hoidma toidukraami nagu vanasti keldrites ja aitades, midagi peitmata. Tuli välja, et asjata. (lk 41)
  • Nendel nägudel oli palju nimesid, üks arusaamatum ja hirmsam kui teine; leivavilja monopol, toiduainete andmise kohustus, rekvireerimine, toitlusmaks, bolševikud, toitlussalgad, Punaarmee, nõukogude võim, kubermangu erakorraline komisjon, komnoored, riiklik poliitvalitsus, kommunistid, volinikud.
Pikad venekeelsed sõnad, mille tähendusest ta aru ei saanud, olid Zuleihha jaoks keerulised, sellepärast kutsus ta endamisi kõiki neid inimesi Punahordiks. Isa oli talle palju jutustanud Kuldhordist, mille julmad pilusilmsed emissarid siinkandis mitu sajandit andamit korjasid ning saagi oma halastamatule juhile Tsingis-khaanile, tema lastele, lastelastele ja lastelastelastele viisid. Punahordi mehed kogusid samuti andamit. Aga kellele nemad kogutu viisid, seda Zuleihha ei teadnud. (lk 44)
  • See oli plakat: hiigelsuur must traktor muljumas suurehambuliste rataste alla igale poole laiali roomavaid väikeseid vastikuid inimesi nagu tarakane. Üks neist oli kangesti Murtaza moodi: ehmunult seismas ja sirutamas traktori teraskerele vastu kõverikke puust hangusid. Ülalt alla kukkusid rasked nurgelised tähed: "Hävitame kulakluse kui klassi!" Zuleihha ei osanud lugeda, ammugi vene keelt. Kuid ta sai aru, et kohe litsub must traktor tillukese Murtaza koos tema naljakate hangudega puruks. (lk 54)
  • Kaevata peidik külakalmistule oli Murtaza väljamõeldis. Zuleihha kohkus alguses ära: kas surnuid häirida ei ole mitte patt? Kas ei oleks parem küsida luba mulla-hazref'ilt? Äkki vihastab see kalmistuvaimu? Aga pärast jäi nõusse - las tütred aitavad majapidamises kaasa. Tütred aitasid laitmatult, see ei olnud esimene aasta, mil nad kevadeni vanemate varusid valvasid. (lk 60)
  • Taevas põles koidik.
Keset õue oli suur hunnik majakraami: kirstud, korvid, nõud, tööriistad... Mustaverd mees puhkis pingutusest ja vedas kuurist välja rasket katkist hälli.
"Seltsimees Ignatov! Vaadake, kas võtta kaasa?"
"Sa oled loll."
"Ma mõtlesin, et nimekirja järgi..." solvus too, siis aga otsustas ja viskas hälli kohe päris kuhja otsa. "Küll on aga varanduse kokku ajanud - tule taevas appi!"
"See-eest on nüüd kõik kolhoosi oma." Mansurka tõstis kuhjast välja vajunud korvi hoolikalt üles ja pani korralikult tagasi.
"Just. Meie oma. Rahva oma," naeratas mustaverd mees laialt ja pistis märkamatult taskusse väikese linase kaplau. (lk 75)
  • Künkatipust vaadates tundus all laiuv tasandik tohutu suure valge laudlinana, millele kõigekõrgema käsi oli laiali pildunud puude helmed ja teede lindid. Kulakuks kuulutatute karavan venis peene siidniidina silmapiiri poole, mille kohale kerkis pidulikult punane päikeseketas. (lk 78)
  • Ignatov ei mõistnud, kuidas saab naist armastada. Armastada võis midagi suurt: revolutsiooni, parteid, oma kodumaad. Aga naist? Kuidas üldse on võimalik väljendada ühe ja sama sõnaga oma suhtumist nii erineva tähtsusega asjadesse - otsekui panna kahele kaalukausile mingi eit ja revolutsioon? See on ju lausa totter. Isegi Nastasja - võluv, helisev, kuid ikkagi vaid eit. Olla temaga koos öö või kaks, äärmisel juhul pool aastat, rahuldada oma mehelikkust - aga mitte rohkem, sellest oli küll. Mis seal armastusest rääkida. Nojah, tunded, emotsioonide lõke. Kui põleb, on meeldiv, kui on ära põlenud - puhud tuha laiali ja elad edasi. (lk 84)
  • Hobune hirnus kaeblikult, näidates viltuseid kollaseid hambaid, lõi kabjaga. Varss imes tõtakalt, kõõritades Ignatovit tumedate silmaploomidega. lgnatov võttis hoogu ja virutas märale pihuga kogu jõust vastu keha: mine nüüd! Hobune hirnus valjemini, vehkis peaga, aga ei liikunud paigast. Veel kord vastu keha: mine nüüd, ütlen ma sulle, mine nüüd, et kurat sind võtaks! Sealsamas kõrval seisvad hobused olid erutatud, tegid ärevalt häält, ajasid end tagajalgadele püsti.
"Ei ta lähe," kordas Slavutski visalt. "Löö või surnuks. See on säherdune asi - ema..."
Mis ta heietab, ohvitserilõust. Kümne aasta eest tuli Punaarmeesse üle, aga mõtteviis ei ole tal ikka veel meie oma, nõukogulik. (lk 87)
  • Prokopenko istus nurka kolihunniku juurde, kaevas sealt välja raamatu ning kraapis küünega ilusat punasest riidest köidet, mida kaunistas metallist muster - pürgis teadmiste poole.
"Raamatuid palun mitte võtta," tähendas esimees. "Need on tule süütamiseks kangesti head." (lk 89)
  • "Kuhu sa meid viid, komissar?" kõlas pimedas mulla kõlav, laulev hääl.
"Kuhu partei käsib, sinna viingi," vastas Ignatov niisama valjusti. "Kuhu see sinu partei meid siis saadab?"
"Küsi kõiketeadvalt Allahilt, las sosistab sulle kõrva."
"Kõik ei pea seda teekonda vastu. Viid surma, komissar."
"Aga sina katsu ellu jääda. Või palu Allahilt kiiret lõppu, et mitte piinelda." (lk 92)
  • "Kuule, Ignatov," kortsutas esimees mõnevõrra häbelikult kulmu ja madaldas häält. "Mis sa arvad, kas panna mošeele punane lipp üles?"
Ignatov heitis pilgu minareti kõrgele tornile, selle terav tipp tumeda plekist poolkuuga vahtis taevasse.
"See paistab kaugele ära," kiitis ta heaks. "Täitsa ilus!"
"Ikkagi kultusehoone. Kukub välja nagu mingi vinegrett."
"Sul on peas vinegrett," patsutas Ignatov tantsisklevat hobust kannatamatult kaelale. "Aga see on tõeline kolhoosi laut. Said aru, lööktööline?" (lk 95)
  • Denissov esines novaatorliku algatusega: nimetada paganlik pidupäev saban-tui - adra pidupäev, mida Tatari külades tähistati kevade lõpus - ümber traktor-tui'ks. Tema initsiatiivi toetati keskuses; pidupäeva tähistamisele saabus otse Kaasanist kesktäitevkomitee delegatsioon ja ajalehtede korrespondentide dessant. Kuid pidupäev läks luhta traktori enda rikke tõttu. Hiljem selgus, et kohalikust vanamutist abõstai oli headest kavatsustest lähtudes otsustanud traktori hingele meelehead teha ja söötnud mootorit salaja mõningase koguse munade ja leivaga, mis oligi rikke põhjuseks. Rahulolematud seltsimehed kesktäitevkomiteest ja korrespondendid sõitsid tühjade kätega Kaasanisse tagasi ning Denissovi karjäär veeres kiiresti allamäge. (lk 95-96)
  • Kolmandat põlve Kaasani ülikooli professor Wolf Karlovitš Leibe oli praktiseeriv kirurg. Tema praksis oli ulatuslik, inimesed ootasid operatsioonijärjekorda kuude kaupa. Iga kord, kui ta tõstis skalpelli patsiendi kahvatu keha kohale, tundis ta jahedat värelust kõhu viimases sopis: on mul õigus seda teha? Nuga puudutas nahka ning jahedus muutus soojuseks ja valgus üle kogu keha laiali: mul ei ole õigust proovimata jätta. Ja ta proovis: pidas mõttelist dialoogi nahaga, lihas- ja sidekudedega, läbi mille ta tungis sihtmärgini, tervitas lugupidavalt siseorganeid, vestles sosinal soontega. Ta rääkis haigete kehadega skalpelli vahendusel. Ja kehad vastasid talle. Oma dialoogidest ei kõnelnud ta kellelegi - kõrvaltvaatajad oleksid võinud pidada seda vaimuhaiguseks. (lk 98)
  • 1930. aasta veebruari keskel võtsid Tatari ANSV Kesktäitevkomiteeja Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Kulakluse kui klassi likvideerimisest Tatarimaal". Juba nädal hiljem selgus kesktäitevkomitees toimunud operatiivnõupidamisel, et kollektiviseerimise ja kulakluse likvideerimise tempo on vabariigis kohutavalt aeglane. Ja kuidagi isevoolu teed, parteiliste juhtide ja GPU kõrgete ametnike teadmata kukkus nii välja, et mõned juurdlusele mitte eriti vajalikud oblastivalitsuse külalised viidi üle kulakute kategooriasse. Nende toimikud läksid kaotsi, tolmusid kappides ja seifides, põlesid tulekahjudes. Aga nad ise viidi üksikkambritest ja eeluurimisisolaatoritest üle tapivangla kasemattidesse, mis olid ülerahvastatud kulakuks kuulutatud talupoegadega. Ning Punane Tatarimaa jõudis juba märtsi keskpaigaks kollektiviseerimise tempolt riigis kolmandale kohale. (lk 115-116)
  • Surm oli kõikjal. Zuleihha mõistis seda juba lapsepõlves. Värelevalt pehmed tibud, kaetud üliõrnade päikesekollaste udusulgedega, heinte ja sooja piima järele lõhnavad tallede karvapuntrad ning esimesed kevadised liblikad ja punapõsksed õunad, tulvil rasket suhkrust mahla - kõigis neis olid peidus tulevase surma eosed. Pruukis midagi juhtuda - mõnikord midagi ilmset, mõnikord silmale täiesti märkamatut, juhuslikku, hetkelist - ja elu tuksumine elavas peatus, loovutades oma koha lagunemisele ja pehkimisele: kanahaigusest tabatud tibud vedelesid elutute kehadena õue ererohelisel murul; kurban'iks tapetud talled paljastasid oma kahvaturoosa sisemuse; ühepäevaliblikad langesid taevast tiheda sooja lumena, mattes enda alla maapinnale kukkunud õunad, mille küljed olid juba märgistatud lillakale plekkidega. (lk 122-123)
  • See koht siin, vastik ja kitsas, rõskusest märgade seintega, sügaval maa all, ainsagi päikesekiireta - kas see on siis midagi muud kui hauakamber? Ainult siis, kui Zuleihha trügis nurka kempsupoti poole, mis oli tehtud suurest ja kõmisevast plekkämbrist, ning tundis, et tema põsed õhetavad häbist, veendus ta, et ei, veel oli ta elus. Surnud häbi ei tunne. (lk 124)
  • Kaasani tapivangla oli teenekas koht, legendaarne, siit oli läbi käinud palju helgeid päid ja tumedaid hingi. Ega see asjata asunud Kremli juures, otse kõrval (kõige õnnelikumad vangid võisid oma kambri aknast imetleda Maarja Kuulutuspäeva peakiriku kuldtähtedega kaunistatud sibulkupleid ning valvetorni tumepruuni- ja rohelisekirjut teravikku keset possaadi). Tapivangla töötas juba ligi poolteist sajandit katkematult nagu tervisest pakatav ja väsimatu süda - pumpas suure riigi verd läänest itta. (lk 124)
  • Zuleihha ja tema kaaslased veetsid tapivanglas terve kuu, kuni 1930. aasta esimese kevadpäevani. Selleks ajaks olid kambrid kulakuks kuulutatuid nii tihedalt täis topitud, et vangla ülem, kes tegi meeleheitlikke katseid vabaneda talle kaela määritud talupoegade erikontingendist, sai insuldi. Õnneliku juhuse tõttu saadeti Zuleihha ja tema kaaslased teele natuke enne seda, kui vanglas puhkes tähnilise tüüfuse epideemia, mis niitis maha üle poole kinnipeetavatest ning looduslikul viisil tegi vanglas ruumi - Šamovski haiglas paraneva ülemuse suureks rõõmuks. (lk 126)
  • Jaamahoone oli nagu uhke präänik: šokolaadi- ja punasekarva, kaunistatud isuäratavate tornikeste ja aknakestega, ilustatud vappide ja vaasidega, üle puistatud läikivate katusekividega, pikitud teravike ja tuulelippudega. Ignatov krimpsutas nägu: Kaasani vaksal oli kogu Venemaa jaoks aken Siberisse, aga nägi välja nagu kultuuripalee või mingi muuseum. Ptüi, ühesõnaga. (lk 130)
  • "Zuleihha Valijeva!"
"Mina."
Kogu oma elu jooksul ei olnud ta mitte kunagi nii mitu korda öelnud "mina" kui selle kuu ajaga vanglas. Tagasihoidlikkus kaunistab - korralikul naisel ei olnud põhjust asja ees, teist taga minatada. Tatari keelgi oli selline, et võis kogu elu ära elada ja mitte kordagi öelda "mina": mis ajas sa endast ka ei räägiks, võtab verb ise vajaliku vormi, muudab pöörde lõppu ning teeb selle väikese auahne sõna kasutamise liigseks. Vene keeles ei ole nii, siin püüab igaüks seda sõna kasutada: "mina" ja "mulle" ja uuesti "mina"... (lk 136)
  • Konvoeerijad peatusid, näitasid tääkidega: minge rööbastelt maha. Ja juba kihutaski vastu suur vedur, hingates välja kuumi aurupilvi. Tulipunane seelik ettepoole suunatud teravikuga lõikas õhku. Hoorattad olid nagu metsistunud veskikivid. Müra ja login olid kohutavad. Zuleihha nägi rongi esimest korda elus. Mööda vilksatasid veduri küljele valge värviga ebaühtlaselt maalitud sõnad "Edasi õnne poole!", vastu nägusid uhkas tihe õhuvool ning vedur kihutas mööda, vedades enda järel mürisevate vagunite pikka ketti. (lk 139)
  • "Ja ma viin teid, kodanikud kulakuks kuulutatud, ja teid, kodanikud endised inimesed, uude ellu..."
Endised inimesed? Zuleihha ei saanud aru: endised inimesed on laibad. (lk 140)
  • Oligi kõik: kaubavagun (või nagu rahvas ütles - loomavagun) number KO 310048, kandejõuga kakskümmend tonni, plaanilise mahutavusega neljakümnepealine inimkari või kümnepealine hobusekari, komplekteeritud viiekümne kahe ümberasustatavaga, oli ärasaatmiseks valmis. Plaanilise komplekteerimise arvu ületamist kahekümne peaga võis pidada ebaoluliseks - nagu hommikul oli targalt maininud Kaasani TS-i ülem, sõidab vagunis varsti üheksakümmend inimest, sõidavad püstijalu nagu hobused. (lk 143)
  • Gorelov naeratas võidukalt, raputas tilgad maha ja peitis oma mehelikkuse kiirustamata püksi.
"Herpes genitales, kui ma ei eksi," kõlas Leibe rahulik hääl Zuleihha kõrval, professor vaatas mõtlikult Gorelovi paljast ihuliiget. "Kolm osa eetriga lavendliõli, üks osa väävlit. Hõõruda sisse kolm korda päevas. Ja ei mingeid sugulisi kontakte kuni täieliku paranemiseni," noogutas ta otsustavalt, nõustudes endaga lõplikult ja pöörates pilgu ükskõikselt mujale. (lk 146)
  • Rohelise kübaraga pikal daamil oli peen nimi Isabella. Tal oli ka pikk isanimi ja keeruline kahekordne perekonnanimi, need ei jäänud Zuleihhale meelde. Igal hommikul sättis Isabella hallid juuksesalgud kõrgeks soenguks. Mõnikord luges ta valjusti luuletusi - tarku, arusaamatuid, väga ilusaid. Mõnikord vene keeles, vahel aga koguni prantsuse keeles, mis mürises nagu vagunirattad. Ta ei korranud ennast kunagi. Kogu vagun kuulas. Zuleihha ei saanud aru, kuidas võib mahtuda kellegi pähe, pealegi veel naise omasse, nii palju erinevaid, keerulisi ja väga pikki värsiridu. Isabella nägu oli alati rahulik ja suursugune, isegi siis, kui ta kõndis kaltsuga eraldatud kemmergu juurde või püüdis kaenla alt täisid. (lk 147)
  • Ta ei saanudki aru, kas vagunil oli oma ijasse - majavaim. Näis, et pidi olema, kuidas võis see teisiti olla. Aga kui järele mõelda, siis millest ta pidi söönuks saama? Siin ei olnud isegi surnud täisid (kes sõi need ise ära, kes viskas ahju), leivapurust rääkimata. Zuleihha kuulatas öösiti: ega miski ei krigise karvase käpa all, ei kriuksata. Ei, midagi polnud kuulda, kõik oli vaikne. Vagunil ei olnud hinge, see oli surnud. (lk 149)
  • Esimesena surid lapsed. Üksteise järel, otsekui kullimängus lahkusid teispoolsusesse kõik õnnetu paljulapselise talupoja järeltulijad, alguses mõlemad imikud (korraga, ühel ja samal päeval), seejärel vanemad lapsed. Siis läks ka ema, kes selleks ajaks ei teinud enam päris selgesti vahet sellel ja tollel ilmal. Talumees ise tagus tol päeval pead vastu vaguni seina - tahtis oma kolba lõhki lüüa. Tiriti eemale, seoti kinni, hoiti paigal, kuni ta rahunes. (lk 151)
  • Eriinstruktsioonis GPU transpordiosakonna organitele oligi mustvalgel nii kirjas: "Tagada ümberasustatavate pidev varustamine keeva veega ešeloni kogu teekonna jooksul, organiseerida toitlustamispunktid jaamades sooja toidu andmisega mitte harvemini kui üks kord kahe ööpäeva jooksul". Kus need toitlustamispunktid siis olid?
Ignatov sai kohe esimeses jaamas aru, et sellega on lood kehvad. Kulakuks kuulutatute rongid venisid raudteel tihedasti üksteise järel, mõned jäid korraldusi oodates teivasjaamadesse pikalt pidama.
"Kust ma sulle nii palju toidukraami võtan?" küsis talt jaamaülem leebelt. "Ole tänulik, et keevat vett annan." Ignatov tõdes: kuuma vett anti tõesti korralikult. (lk 154-155)
  • Suur oli maa, kus Zuleihha elas. Suur ja punane nagu härja veri. Zuleihha seisis tohutu, kogu seina katva maakaardi ees, millel laiutas hiiglaslik punane laik, see sarnanes tiine nälkjaga - Nõukogude Liit. Zuleihha oli juba ükskord varem niisugust nälkjat näinud: agitatsiooniplakatil Julbasis. Takja-Mansurka oli veel seletanud, et näe, siin ta on, see meie ääretu kodumaa - ookeanist ookeanini. Zuleihha ei olnud tookord aru saanud, kus need mered ja ookeanid on, aga nälkjas jäi talle meelde, see oli kangesti naljakas - habemega, kentsaka konksus esikäpaga. Aga nüüd paistis see siin kõrgel seinal tõesti ääretuna - ka kahekesi ei ulatanud ümbert kinni võtma, mis siis veel Zuleihhast rääkida. (lk 162)
  • Ilja Petrovitši avatud peopesal oli õhuke tükike hommikul saadud leiba.
"Veel!" ütles ta ja liigutas kannatamatult sõrmi.
Tema silmad olid kellegi särgiga kõvasti kinni seotud nagu lapsel, kes mängis peitust. Isabella pani kunstniku pihku uue tüki.
"Veel!" nõudis ta. "Ega teil ometigi kunsti jaoks kahju ei ole!"
Konstantin Arnoldovitš andis ka oma tüki ära. Ikonnikov mõmises rahulolevalt ja hakkas leiba pikkade sõrmedega mudima. Zuleihha vaatas seda pealt kahetsustundega, pahakspaneval pilgul. Tema poleks oma tükki miski hinna eest ära andnud. Oleks siis asja ette, aga niimoodi, lolluste tegemiseks. Raasukesed pudenesid maha - ei neid üles korja.
Ilja Petrovitši painduvate sõrmede vahel läks leib pehmeks, järelandlikuks halliks massiks, ta mudis ja mudis - ja säh sulle! - see muutus aegapidi... mänguasjaks? Kellegi peaks! Isabella ja Konstantin Arnoldovitš jälgisid pilku pööramata, kuidas juuksepuhma alt tulid nähtavale tihedad eri suunda vaatavad kulmud, kasvas välja kotkaprofiil, tõmbusid keerdu uhked vuntsid, paisus etteulatuv lõug...
"Mon Dieux," ütles Isabella vaikselt ja kaalukalt.
"Uskumatu," sosistas Konstantin Arnoldovitš. "See on lihtsalt uskumatu..."
"Noh?!" hüüatas Ilja Petrovitš võidukalt ja tõmbas silmadelt sideme ära.
Käes oli tal väike, absoluutselt elus pea: vaatas teraselt, tähelepanelikult, huultel põgus tark naeratus.
"Sain hiljuti Tööpunalipu ordeni," ohkas kunstnik. "Üheksateist pead pronksis. Seitse marmoris. Kaks malahhiidis."
"Ja üks - leivas," lisas Konstantin Arnoldovitš. (lk 176-177)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel