Mine sisu juurde

Liblikas

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Liblikad)
Rachel Ruysch, "Putukad ja sisalik metsas" (u 1700)
Ükskord nägi Zhuang Zhou unes, et ta on liblikas, lendlev liblikas, õnnelik liblikas. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Zhou. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Zhuang. (Lu Zhi tušimaal siidil, 16. sajandi keskpaik)
Sarah Paxton Ball Dodson, "Honey of the Hymettus" (1891)
Phoebe A. Jenks, "Walworth Pierce'i portree" (1892)
Gyoshū Hayami, "Kosmilised liblikad" (1926)
Aiga Rasch, "Lepipoptera pecuniaris" (1982)
Betty Scheer (1941-2006), "Liblikas", tekstiil, s.d.

Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Liblikalisi arvatakse olevat umbes 160 000 liiki, neist elab Eestis ligikaudu 2400. Teadaolevaid sugukondi on 126. Liblikalisi on jaotatud suurliblikateks ja pisiliblikateks, suurliblikaid omakorda päevaliblikateks ja ööliblikateks.

Proosa[muuda]

  • Timothy vaatas viimast paberit, mille paps tulle heitis. See oli maailma kaart. See tõmbus kortsu, moondus kuumuses ja - vups - oligi läinud nagu soe must liblikas. Timothy pööras pilgu ära.


  • [Bridgeti isa:] "Ta ütles tagasi jõudes, et tahab majapidamistööde eest palka saada ja et ta on oma elu meie eest orjates ära raisanud." (Meie ori? Ma teadsin seda. Kõik on minu süü. Kui ma oleksin parem inimene olnud, poleks ema lakanud isa armastamast.) "Ta tahab, et ma koliksin mõneks ajaks välja ja ta... ja..." isa uppus vaiksetesse nuuksetesse.
"Ja mis, isa?"
"Ta ütles, et mina arvavat, et kliitoris kuulub Nigel Colesi liblikaliste kollektsiooni."
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Varrak, 1998, lk 52


  • Igatahes kui mölder suri, leinas naine teda sügavasti ja ütles lindudele, kes maja igast küljest ümbritsesid, vastu aknalauda koputasid ja oma inimeste sekka eksinud õde endaga kaasa, tagasi pilvealusesse maailma näisid kutsuvat: "Ei, ma ei tule kuhugi." Ja ta näitas lindudele väikest pampu, mida ta süles hoidis, ning lausus: "Mul on nüüd laps." Selle pambu seest vaatasid uudishimulikult kaks suurt tumedat silma akna taga sahmivaid sulelisi, ja need vaatasid sama uudishimulikult vastu, aga ei tundnud temas ära liigikaaslast. Ning möldri lesk surus Erika - jah, see laps oli Erika - vastu rinda ja ütles lindudele: "See on mu väike liblikas."
Seda lausunud, kaotas Erika teadvuse ja ma ruttasin tema meelekohti jaheda veega värskendama. Aga ta ei tulnudki sel ööl enam meelemärkusele ning ma istusin ja tukkusin, akna taga läks järjest valgemaks, ja tegelikult oleks tulnud magama minna, sest hommikul ootas mind proov, aga mina ei läinud siiski. Ma mõtlesin liblikatele - kahele liblikale, kellel oli minu elus tähtis, lausa määrav koht. Üks lebas nüüd siin linade vahel, tiivad auklikuks kulunud, ja ootas, millal hall koer talle lõplikult järele tuleb, teine aga seisis Tallinna kesklinnas ja pidi seal seisma igavesti. Ma räägin Estoniast, oma teatrist. (lk 16-17)
  • Teatri uus maja hakkas valmis saama, kuid tal polnud veel hinge. Loomulikult ei sobinud selleks mingi tõsine maipõrnikas või töökas sipelgas, ja ammugi mitte hall kärbes ega näljane tarakan. Ainult liblikas, kes lendab suviste aasade kohal nagu varrelt lahtipääsenud lilleõis, ainsaks aateks ilu, sobis meile. Liblikas, kes on habras ja nõrk, kellele tiibade vigastamine maksab elu ja kelle aeg halastamatult surmab, kuid kes igal kevadel siiski uuesti aasale ilmub, kuna on jõudnud viimasel hetkel enne hukkumist oma munad muneda, millest sünnivad uued, eelmistega äravahetamiseni sarnased liblikad, nii et näib, justkui polekski midagi muutunud. Kui Erika Jungholzi ukse taha ilmus, tundsin ma ta kohe ära. Need suured läikivad silmad, see nõtke, peen ja väike keha, see lendlev kõnnak - tema oli see õige. Ma võtsin ta kohe truppi vastu ja teadsin, et Estonial on nüüd olemas hing.
Järgmisel päeval tehti viimane katse ehitamist peatada, kuid see ei õnnestunud, ja sa ju mäletad, millise hooga teater seejärel kerkima hakkas? Tal oli sees elu ja ta sirgus iseenesest, ka siis kui töömehed kodus magasid, venisid müürid kõrgemaks, nagu kasvavad liblika tundlad. Ta sündis kahetiivalisena ja valgena, tõeline liblikas keset ümbritsevaid halle, kulunud tiibadega kärbseid ja punaste katustega töntsakaid lepatriinusid.

Luule[muuda]

  • Ükskord nägi Zhuang Zhou unes, et ta on liblikas, lendlev liblikas, õnnelik liblikas. Tal oli mõnus olla. Ta ei teadnud, et on Zhou. Äkki ta ärkas ja oli korrapealt Zhuang.
Ei tea, kas Zhuang nägi unes, et on liblikas. Või nägi liblikas unes, et on Zhuang. Zhuangi ja liblika vahel on tingimata vahe. Seda nimetatakse asjade muutumiseks.


Ei pälvi kuigivõrd
respekti liblikas
kes on küll soodsas kirjas
Entomoloogias -

Et rändleb ta nii vabalt
toob rõõmu silmale -
on tõendiks mõnelegi
ta kõlvatusest see -

Kui oleks sündsalt näotu
ta malbe Maine Kest
ehk kõlbaks tunnistäheks
see Surematusest -

The butterfly obtains
But little sympathy
Though favorably mentioned
In Entomology —

Because he travels freely
And wears a proper coat
The circumspect are certain
That he is dissolute —

Had he the homely scutcheon
Of modest Industry
'Twere fitter certifying
For Immortality —


  • Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad aga meid pannakse mulda nagu murtud luud
oma asemele tagasi


tore on tõmmata liblikaid käisest
veri on vedelam malmist
tore on tõmmata liblikaid käisest
juuksed on kergemad tinast
tore on tõmmata liblikaid käisest
linnud õhtuvinast
tore on tõmmata liblikaid käisest
hüüavad katkeid hesekieli raamatu
2. pt. 3. salmist
tore on mätsida udukogude okastraadisesse
näkku sigaretikonisid

  • Andres Ehin, "* korsten on unelik" kogus "Uks lagendikul" (LR 1/1971), lk 65


Piki karusmarja-, sõstrapõõsa ridu
tantsib herilasi, liblikaid ja kiile.
Piki tubaka- ja tatrapõllu siile
peavad mesilinnud suvist suirapidu.

  • Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46)


aster istus peenra peal mesilane süles
akna vahelt tõusis liblikas üles
...
keegi mu selja taga seisma jäi
mõtles veidi ja kummargil päi

ütles ise endale head teed
pöördus otsides tagasiteed

lilli pidi ta läkski siis
ärganud liblikad ühes viis

  • Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37

Film[muuda]

  • [Bart Simpson:] Keegi ei kahtlusta kunagi liblikat.
  • Nobody ever suspects a butterfly.


Kirjandus[muuda]