Lepatriinu
Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Eestis elab üle 50 liigi lepatriinulasi, tuntumad on seitsetäpp-lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu.
Proosa[muuda]
- Mööda lehetäidest korpas roosivarsi jalutasid lepatriinud nagu värskelt ülevõõbatud lelud: kahvatupunased lepatriinud suurte mustade täppidega, õunpunased lepatriinud pruunide täppidega, oranžid lepatriinud hallide ja mustade tähnikestega. Prunnakad ning armsakesed, luusisid nad ringi ja õgisid verevaeseid lehetäisid.
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 39
- "Aga minu vanaisa peas käivad lepatriinud uisutamas," teatas Mati.
- "Ei või olla!" imestas Une-Mati.
- "Käivad küll!" kinnitas Mati. "Vanaisa ise rääkis mulle, kui ma küsisin, miks ta oma pea täitsa paljaks ajab. "See on lepatriinude pärast,» ütles vanaisa. "Et neil rohkem ruumi oleks liuelda. Lepatriinudele meeldib väga iluuisutamine."
- Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 26
- Armastuskirjad on postiameti lepatriinud.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 117
Luule[muuda]
Eit pani sõle sõudemaie,
Lepatriinu lendamaie:
"Sõua, sõlge, jõua, sõlge,
Lenna, lepatriinukene!
Minge arsti otsimaie,
Tuuletarka tallitama,
Sõnatarka soovitama."
Sõlge sõudis seitse pääva,
Lepatriinukene lendas
Üle maa ja üle mere,
Läbi kolme kuningriigi,
Palju maad veel põhja rajal.
Kesse vasta käidanesse?
- Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", II laul
Lukkus on õhtu kõrvad,
õhtu silmad on kriimud.
Lennanud lepatriinud
läbi kõik ilmasõrvad.
...
Kurtke, mu lepatriinud,
kes on teid siia viinud,
kust teid puhuti teele,
suurde uttu ja veele,
lugege, lepatriinud, -
ehk mõni teist juba hukkuski?
...
- Paul-Eerik Rummo, "Öö tuleb, lepatriinud", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 50
"Itk lepatriinule." Suvine unenägu[muuda]
(Originaal: "Rauda boružei")
Hommikul
päikesetõusuga
suri lepatriinu.
Teda veeti kõrguses hoides
klaasises tilgas.
Teeveerel seisid, mütsid maas,
paljasjalgsed heinalised.
Välkusid vikatid.
Ees sõitsid kaksteist ratsameest,
nagu pildi peal astusid
hobused, silmad maas.
Kus lõppes tee, polnud näha.
Kirstu kõrval
kõndis lombakas tüdruk —
ta oli lepatriinu õde.
Kaksteist itkejat,
kaksteist
mustas pruutlooris ööd
käisid nuttes ta järel:
"Päike, päikseke,
kasvata kõrreke
lepatriinule tõusuteeks."
Päike vikateid luiskas —
vikatid niitsid kõrre —
kaksteis ratsameest sõitsid —
kaste on maas — — —
- Marcelijus Martinaitis, "Kadunud käed", tlk Rein Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 15
kuuskümmend päeva ootavad
lõokesed valget laeva, teekannud tantsivad,
ümber lambipirni ohverdab ennast valgusele
lepatriinu, kaugel remmelgaladvas keskpäeva
päikesest väga heledad harakatilgad.
- Marko Kompus, "***kuuskümmend päeva ootavad...", Sirp, 24.03.2000
- Marko Kompus, "***Poolde raudrohukõrde ulatub lumi...", Sirp, 24.03.2000
Kirjandus[muuda]
- Leelo Tungal, "Lepatriinu faksiga: lasteluulet 1973-2004", Tallinn: Ilo, 2004
- Ats (Aidi Vallik), "Videvikus lepatriinulend", 1996