Mine sisu juurde

Seitse

Allikas: Vikitsitaadid

Seitse on arv ja number, mis täisarvuna järgneb kuuele ja eelneb kaheksale. Seitse märgitakse araabia numbriga 7 ja Rooma numbriga VII.

Piibel[muuda]

Koraan[muuda]

Proosa[muuda]

  • (3) Niisiis, kui Mooses ütleb "viis kuuendal päeval lõpule tööd", tuleb mõista, et ta ei anna ülevaadet mitte päevade hulgast, vaid täiuslikust arvust kuus, kuna see on esimene, mis on võrdne iseenda osadega – poole, kolmandiku ja kuuendikuga –, ja see on kokku pandud kahe ebavõrdse teguri, kahe ja kolme korrutamisest. Tõepoolest, kaks ja kolm, erinevalt arvust üks, ei ole kehatu loomusega, sest esimene neist (kaks) kujutab ainet ja on jaotatav ja jagatav, nagu ainegi on, kolm aga kujutab tahket keha, sest tahke on jaotatav kolme suunda. (4) Ja mitte ainult, vaid see (kuus) on seotud ka jäsemetega loomade liikumistega; sest jäsemetega keha on sündinud liikuma kuues suunas: ette ja taha, üles ja alla, paremale ja vasakule. Ta soovib niisiis näidata, et nii surelikud kui ka hävimatud sood on kujundatud vastavalt arvudele, mis on neile omased. Ma ju olen öelnud, et ta mõõdab surelikke arvuga kuus ning õnnelikke ja õndsaid arvuga seitse.




  • Algul läks see [teerada] ümber kartuliroosipõõsa, mis oli suur ja kuulus ning kandis nime Rosa rugosa. Kui see kattus hiiglasuurte lihtsate roosidega, mis pidasid tormile vastu, kuid kukkusid maha siis, kui heaks arvasid, tuli külarahvas teda vaatama. Roosipõõsal olid pikad ja lainete poolt puhtaks uhutud juured ning tema varte küljes oli adrut. Iga seitsme aasta tagant suri Rosa rugosa soola ja toidupuuduse kätte, kuid siis kerkis läheduses tema laps liiva seest välja ja kõik oli nagu ennegi.
    • Tove Jansson, "Suveraamat". Tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 79


  • Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja seitse tükki! Mis peame nüüd tegema?
Lauri. Küll ma tean, mis teen.
Juhani. Mina niisama. Igaüks nuga kurku!
Timo. Ära põrgu pärast!
Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.
Aapo. Juhani!
Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos punasesse merre, nagu uppus kord kogu "Vana testamendi" rahvas! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?
Aapo. Taltsuta oma meelt!
Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia!

Luule[muuda]

Kõmagu nüüd kõigi kaelad,
Lahti löön kui laulu paelad,
Lauldes seitsme venna võimust.


Ku meä raku valla oma eilätse päivä,
mis mä neist tükkest tii?
Laiu ei ole laia ja moe om muuttunu.
Meä eläsi tönnin seitse aastat —
üits ainuke akan
ja siigi põhja poole.

  • Eha Lättemäe, "Ku meä raku valla oma eilätse päivä" kogus "Elulugu". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 57


Võimatu vilja maitse
söövitas kõiki su huuli.
Loobud ja lihtsustud, kuni
kaks korda kaks on seitse.

  • Triin Soomets, "* Pidevalt pöördes või purjus" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 117

Vanasõnad[muuda]

  • Kuus viga, seitsmes surm.
  • Noor inimene on vanast seitse korda taga.
  • Seitse ei oota üht.
  • Seitse venda elavad üheskoos rahus, aga kahe vennanaise vahel kasvab sõda. (EVS)
  • Seitsmest ahjust juba leiba söönud, kaheksas karask veel katsumata.
  • Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus[muuda]

Vaata ka[muuda]

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel