Tauno Vahter

Allikas: Vikitsitaadid

Tauno Vahter (sündinud 18. veebruaril 1978 Tallinnas) on eesti kirjastaja, esseist ja tõlkija, aastast 2008 kirjastuse Tänapäev peatoimetaja.

Artiklid[muuda]



  • On väga tõenäoline, et eestlasel pole kunagi varem olnud võimalik tarbida nii palju erinevat kultuuri kui just praegu.
  • Eduga kaasneb alati kopeerimine ja võib-olla ei peaks ennast üldse häirida laskma, et n-ö kriitikutele meeldivate filmide kõrval on ka lihtsalt edukad filmid ja siis see kolmas kategooria – filmid, mida ei vaata ega kiida keegi. Mõnes mõttes näitab kommertshuvi kasv hoopis seda, et see kultuurivaldkond on äriliselt niipalju jalad alla saanud, et meelitab ligi üha uusi tegijaid. Ilmselt osal lihtsalt peabki see ettevõtmine paratamatult ebaõnnestuma.
  • Kui viis-kuus aastat tagasi nähti kirjastamiselu suurima muutjana e-raamatuid, siis nii ei ole läinud ja e-raamatute äri kõigub endiselt paari-kolme protsendi juures üldisest müügist. Kirjastuste avaldamisplaanides on näha varasemast suuremat ettevaatlikkust, üritatakse vältida riske ja nii ilmubki rohkem kindla keskmise peale tehtud raamatuid, mille seas on hulk natse ja nõidu.
  • Deutsche Welle prognoosi kohaselt suletakse e-kaubanduses kõige kaugemale jõudnud USAs tänavu 11 000 poodi ja väljaüüritud kaubanduspind kahaneb 10 miljonit ruutmeetrit. Euroopas ei ole sama tendentsi veel näha, kuid kahtlemata on oht olemas ja ka iga kultuurikaupu müüv jaekett peab selleks valmis olema. See ei juhtu kindlasti ühe või kahe aastaga, ent tasub meenutada, kui kiirelt kadusid ühel hetkel meie linnapildist videolaenutused – karika täitudes on protsess kiire.
  • Kuna aga tänapäeval kuulutab igaks juhuks keegi iga päev uut kriisi, siis ei maksa arvata, et võimalik kriis on täpselt eelmise nägu. Võib-olla tähendab see lihtsalt uut laadi keskkonda, millega igaüks ei suuda kohaneda.


  • Kõige karmim valdkond on see, mis puudutab inimese tervist ja selle ravi ebatraditsiooniliste vahenditega. Need nn õua-õua-kirjanduse näited on paremal juhul koomilised, aga halvemal juhul loomult kuritegelikud.
  • Küllap mäletavad paljud Linda Goodmani raamatut "Päikesemärgid", mis ilmus eesti keeles aastal 1991 väga mitmes trükis. See oli ohutu ja ka üsna humoorikas raamat, mis oli olemas ka pea igas raamatuahtramas Eesti kodus. Inimestel oli pärast pikka nõukogudeaegset vaikust suur uudishimu astroloogia vastu. Umbes nagu tekkis raamatute ja artiklite tulv seksi, natside ja tulnukate kohta. Sajanditagustes eestiaegsetes lehtedes võib näha palju kuulutusi erinevate ennustajate, kaardimooride ja posijate pakkumistega ning täpselt sama toimus teistes Euroopa ja muu maailma riikides. Aga vaatasin äsja üle enam kui kümne riigi edetabelid ja mitte kusagil mujal ei ole see enam väga müüv teema – ainult aastavahetuse paiku võib veel midagi korraks sähvatada. Jah, üle 25 aasta on juba möödas, kuid ikka veel pole kõik need asjad läbi põetud.
  • Ei soovi ju keegi keelustada kummelit ja piparmünditeed, aga tean liiga mitut lugu, kus inimesed on posijapoolsete valikutega oma tervist rohkem rikkunud kui aidanud.
  • Kirjastamise poolelt tean omast käest, et mõnikord on raske piiri tõmmata. Näiteks oleme meiegi kunagi avaldanud raamatu, kus soovitati universumiga üheks saamise nimel endale pooleks lõigatud lauatennise pallid voodriga silmadele panna ja taustaks raadio kahina peale lülitada. Ilmselgelt debiilsus, aga loodetavasti siiski kahjutu.
  • Mida me kõik teha saame, on püüda olla allikakriitilisemad. Ma kõnnin iga päev tööle tulles mööda ühe hoiu-laenuühistu kesklinna kontorist, kes laenupakkumiste asemel on aknale välja sättinud vaktsineerimisvastaste raamatute eksemplarid, mida nad seal samas müüvad. Me ei pea kõiki relvi ära keelama, aga kõik loogiliselt seotud statistilised andmed näitavad, et kui relvi on vähem laokil, siis juhtub ka vähem tulistamisi. Lahendus ei ole üldine keelamine, aga potentsiaalselt tervisele kahjulike teooriate levitamine ei peaks olema salongikõlbulik.


  • 2003 tutvusin lõpuks ka kirjaniku [Arto Paasilinna] endaga, kui tõlkisin tema romaani "Maailma parim küla". See raamat oli noorele tõlkijale vastik väljakutse, sest pidin endale selgeks tegema kaks teemat, millest ma ei teadnud kõige vähimatki: puukirikute ehitamise ja talvise jääaluse noodapüügi terminoloogia. Paasilinna saatis mulle kalapüügi kohta faksiga käsitsi joonistatud skeeme ja mina käisin neid Kapteni viina järgi lõhnavatele kaluritele näitamas. Sain sõnavarra juurde mõisted "sadultorn" ning "uiduhark", küll aga jäid raamatusse sisse mõned lapsikud vead, näiteks räägitakse seal hirvekintsudest, kuigi "hirvi" on tegelikult muidugi hoopis põder.


  • Noortekirjandusest ostetakse poest peamiselt tõlkeid, mitte kohalikke autoreid, keda pigem laenutatakse. Usinaid lugejaid ja noori Vilde-uurijaid demonstreeritakse näitliku eduloona nagu kvoodinaisi ja aasta kodanikust mustervenelasi.
    • Tauno Vahter, "Raamatuid lugema inglise keele kaudu", rubriik: Kolumn, Maaleht, 11. aprill 2024, nr 15 (1905), lk 27

Intervjuud[muuda]

  • Väikese trendina, mis on tekkinud nii meil kui teistes riikides, tahame me seda või mitte, tõstab pead sotsiaalmeedia kirjandus. Inimesed, kes peavad mõnda blogi, Instagrami, Tiktoki või mõnda muud lehekülge, kus neil on vahel rohkem, vahel vähem riideid seljas ja siis nad avaldavad ka raamatu mingil hetkel. Tegelikult on mõned neist raamatutest küllaltki edukad. Ükskõik kui jabur see ei paista. Küsimus on selles, kuidas sa kapitaliseerid oma kogukonna. Inimeste jaoks, kes sinna ei kuulu, on see nähtus täiesti arusaamatu.
  • Teatud valdkondades näeme, et lugeja ei hakka ära ootamagi seda, et ilmuks eestikeelne raamat, vaid ta loeb teatud raamatuid üksnes või suuremas osas inglise keeles [---] Selle tulemus on see, et neil kaob teatud raamatute puhul natukene ära eestikeelse lugemise oskus. [---] Kui raamat ei ilmu lugeja emakeeles piisavalt ruttu või samal päeval ingliskeelse raamatuga, siis kaotatakse väga palju kliente.
  • Barbara Streisandi elulugu on 1000 lehekülge, mis tähendab, et eesti keeles ei ilmu see raamat suure tõenäosusega kunagi. Spears ja Musk minu teada ilmuvad, aga nagu me näeme, siis nende puhul on meid Eestis tõstetud sellesse kategooriasse, kellele esimeses ringis käsikirja kätte ei antud.
  • Kuna inimene eeldab, et audioformaadi saab kätte peaaegu tasuta, nagu sa kuulad Spotifyst või muust voogedastusest muusikat, ja see madaldab väärtust nii palju, et raamatut ei kõlba anda kingituseks.
  • Kellele on raamat tähtis, võiksid endale teadvustada, et kogu süsteemi säilimise huvides on oluline aeg-ajalt osta paberil raamatuid.


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel