Mine sisu juurde

Muusika

Allikas: Vikitsitaadid
Henry Purcell, "Music for a while" [1678], sopran Lea Desandre​, theorbil Thomas Dunford, klavessiinil William Christie, salvestatud 2022
Rosso Fiorentino, "Musitseeriv ingel" (1518)
Hendrik Goltzius, "Euterpe" sarjast "Üheksa muusat" (1592)
Hendrik ter Brugghen (1588-1629), Poiss plokkflöödiga, s.d.
Giovanni Domenico Lombardi (1682-1751), "Kontsert kahe lauljaga", s.d.
Anne Vallayer-Coster, "Muusika atribuudid" (1770)
Fanny Paelinck-Horgnies, "Püha Cecilia" (u 1829)
Lizinska de Mirbel, "Prantsuse printsess Anne Henriette viola da gambat mängimas" (1830)
Emanuel Nádherný, "Antonín_Dvořák dirigeerimas" (1893)
Evelyn De Morgan, "Muusika, sulnis muusika (püha Cecilia)" (1880ndad)
Edith Hipkins, "Sinu sõrmede siidpehmest kõnnist" (1883)
Kate Elizabeth Bunce, "Meloodia (Muusika)" (1890ndad)
Augusto Giacometti, "Muusika" (1899)
Georgia O'Keeffe, "Sinine ja roheline muusika" (1921)
Sophie Rachlenko, kollaaž seeriast "Mozartissimo" (1991)

Muusika on üks kaunitest kunstidest, mille materjaliks on muusikalised helid.


Proosa

[muuda]


  • Muusika on võime kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi neid meelte ja vaimuga mõõtes.
    • Musica est facultas differentias acutorum et gravium sonorum sensu ac ratione perpendens.
    • Boëthius, "De institutione musica" (Ptolemaiosele tuginedes)



  • Miski ei sigita kibedaid mõtteid enam kui jõudeolek ja ennui. Tegevusi tuleks valida väljavaatega edenemisele ja lõbustamisele. Need peaksid olema mitmekesised, vältimaks üksluisusest tulenevat loidust. Tõsiste meditatsioonide ja abstraktsete õpingute vahel peaks otsima leevendust kirjanduse kergematest harudest. Muusikaga tuleks tegeleda järjekindlalt, sest miski ei muuda mõistust peenemaks ega kõrgelennulisemaks; ka mitte pelk mehhaaniliste vägitükkide esitamine, olgu need vokaalsed või instrumentaalsed, kuna need, kui neid ei sooritata ülima ettevaatusega, suurendavad käsi ja väsitavad rinda, andmata eeliseid, millele me vihjame. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • Bethil olid oma vead nagu teistelgi. Ta polnud ingel, vaid inimlik väike tütarlaps, kes sagedasti "nuttis väikese pisara", nagu ütles Jo, sest ta ei saanud võtta muusikatunde ja tal polnud head klaverit. Ta armastas väga muusikat, harjutas nii kannatlikult kägiseval vanal riistal, et näis, nagu peaks keegi teda aitama (muidugi mitte tädi March). Kuid keegi ei aidanud ja keegi ei näinud Bethi salaja pühkimas pisaraid kollastelt klahvidelt, kui need olid häälest ära. Töö ajal laulis ta nagu lõoke, ta polnud kunagi liig väsinud, et mängida emale või õdedele. Päevast päeva lohutas ta end. "Ma tean, et kui olen hea, saan ma ikkagi kord õppida klaverimängu."
Maailmas on olemas Bethe, kes on arglikud ja vaiksed, istudes nurgas, kuni neid vajatakse. Nad elavad teistele ja on nii rõõmsad, et keegi ei panegi seni nende ohvreid tähele, kuni väike süda lakkab tuksumast ja kaob õrn päikesepaisteline olevus, jättes järele vaikuse ja varjud. (lk 37-38)
  • "Ema, miks ei armasta mister Laurence kuulda pojapoja mängu?" küsis Jo.
"Ma pole kindel, kuid arvan, et põhjuseks on see, et Laurie isa abiellus itaallannaga, kes oli helikunstnik. See ei meeldinud vanahärrale, kes oli väga uhke. Laurie ema oli hea, armas ja haritud, kuid ta ei meeldinud mister Laurence'ile. Peale poja abiellumist ei tahtnud ta teda enam näha. Mõlemad surid, kui Laurie oli alles väike, ja siis tõi vanaisa ta oma juurde. Poiss on Itaalias sündinud, ta pole tugeva tervisega. Arvan, et vanahärral on hirm teda kaotada ja see teeb teda nii murelikuks. Laurie armastab vaistlikult muusikat, sest ta on ema sarnane. Võib-olla kardab vanaisa, et ta kord tahab saada kunstnikuks. Laurie muusikaanne meenutab talle naist, keda ta ei sallinud. Ja seepärast "läks ta tuliseks", nagu Jo ütleb."
"Taevake, kui romantiline," hüüdis Meg.
"Kui rumal," ütles Jo, "olgu ta klaverikunstnik, kui ta seda tahab. Kuid teda ei tohiks piinata kolledži saatmisega, kuhu ta ei taha minna." (lk 52)


  • [Molotov:] "Idioot! Teie ei oska matemaatikas kõrvagi liigutada. Puupea! Sel on pudrust ajud. Kalkuni aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! Oina pealuu! neegritega teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma sarved pannud? Igavene rõngasnina, oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud kala oimud. Konnapoeg, ainult saba puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne vasikas, kärbse aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! /---/ Kas saab muusikat tõestada? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju."


  • Kitarril on jooneleht, mille abil ta saadab välja muusikalise armastuse sirgjoonelisi kirju. (lk 27)
  • Tiibklaveris kergitab oma öömusta tiiba muusika langenud ingel, ihaldades uuesti lendu tõusta. (lk 30)


  • Spencer soovitab korraldada viiulikontserte ruumides, mis on vooderdatud alusseinast poole jala kaugusel asetsevate õhukeste männilaudadega, et saavutada resonantsi, mis on tema meelest vajalik viiuliheli piiratud võimsuse tõttu. Paraku pole see retsept kõlblik iga teose jaoks, sest on helitöid, mille jõud peitub sisus. Sosin kõrva ääres võib mõnikord vapustada nagu kõuekärgatus, ja kõuekärgatus vaid naerma ajada.



  • Nii nagu inglid ei tunne inimeste rõõmu, kartust ja leina, nii on muusika. See jääb kõlama omaette, maa ja taeva vahele, sinna, kus ei ole ei head ega kurja.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1966, lk 301


  • Viin - muusika linn! See, mis end siiani selles linnas õigustanud on, õigustab ennast ka edaspidi. Ta rasvast kultuurivatsa katva vesti nööbid on lõhkemiseni pingul. Iga aastaga pundub ta veelgi paksemaks nagu uppunu, kes on kauaks vette ligunema jäänud. (lk 10)
  • Kavalehe sissejuhatus ajendab selliste kontsertide külastajaid teistele kaaskuulajatele selgitama, miks ja kuidas tema sisemus muusika valuga kaasa väriseb. Just nüüdsama on ta neid ja nendele sarnaseid ridu kuskil lugenud. Beethoveni valu, Mozarti valu, Schumanni ja Bruckneri valu, Wagneri valu. /---/ Ühele proua doktorile on sarnased muusikalised hirmud juba ammu tuttavad. Juba kümnendat aastat üritab ta Mozarti Reekviemi saladuse jälile jõuda. Senini pole tal õnnestunud oma uurimustes jalatäitki edasi astuda. Tegemist on põhjatu ja salapärase teosega. Meiesugune ei saagi seda teost mõista! /---/ Reekviemi sissemaksu tegi keegi mustas kutsarimantlis saladuslik tundmatu. Proua doktor ja teised, kes on kõik ühte ja sedasama Mozarti elust jutustavat filmi näinud, teavad - tegemist on surma endaga! Selline mõte aitab kuulsust kaitsvasse kesta auku närida ja läbi selle augu kuulsuste külje alla pugeda. (lk 16)
  • Kuulatava muusika kvaliteedi tõstmiseks avatakse lisaks akendele ka uksed. Klassikavool, mis peidab endas muuhulgas ka ebapuhtaid toone, pressib end maja kõikvõimalikest avaustest välja ja rajab üle nõlvade tee alla orgu. Naabrile peab jääma tunne, nagu seisaks ta keset muusikatulva ja tarvitseks tal vaid suu lahti teha, voolab sinna lüpsisoe Chopin. Pisut hiljem lisandub juba mainitule veel Brahms, igavesti rahuldamatute muusika, seega eelkõige naistele kuulamiseks mõeldud. (lk 29)
  • Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut. (lk 54)


  • Kvintett on olemas meietagi, kuid ilma meieta teda pole olemas. Ta laulab meile, meie laulame temas, ja kuidagi kõneleb nende väikeste must-valgete putukate abil, mis on kobaras piki viit peent joont, üle maa ja vee ja kümne põlvkonna mees, kes kurdistunult muundas oma ammuse, kuuljana komponeeritud loomingu, täites meid kord kurbuse, kord hämmeldunud rõõmuga.
    • Vikram Seth, "Tasavägine muusika", tlk Anne Lange, 2001, lk 90 (mõeldud on Beethoveni keelpillikvintetti op. 104)


  • Eesti võlu on elurikkuses. Meie maastik, kultuur, keel on keerukad. Nende kompositsiooni mõistmiseks on aga abi muusikast. Muusika hoiab meid, selle toel me püsime. Muusikana oleme elus.
    • Kalevi Kull, "Organism kui dirigendita orkester — ja eluteaduse süda". Järelsõna Denis Noble'i raamatule "Elu muusika. Bioloogia teispool geene", Varrak, 2016


  • Olin umbes neljane, kui võtsin vastu otsuse klaverit õppida. Craig, kes tookord juba esimeses klassis õppis, käis juba iga nädal harjutamas ning paistis Robbie korruselt vigastusteta naasvat. Ma eeldasin, et olen valmis. Olin suhteliselt veendunud, et tegelikult olingi juba klaverimängu õppinud, justkui osmoosi läbi - kuulates kõiki neid teisi lapsi oma laulukesi harjutamas. Muusika ise oli juba mu peas ees ootamas. Tahtsin lihtsalt alla korrusele jalutada ja oma perfektsionistist vanatädile näidata, missugune andekas tüdruk ma olen, kuidas minult ei nõuaks tema õpilaseks olemine mitte mingisuguseid jõupingutusi. (lk 22)
  • Southside'i meie naabruskonda kolides oli mul kombeks pärastlõunati tema juures jõlkuda ja riiulitelt suvalisi albumeid ta stereosse panna. Igaühes neist peitus tol ajal uus seiklus. Vaatamata mu noorele eale ei seadnud ta iial piiranguid sellele, mida võisin või ei võinud puutuda. Aastaid hiljem oli just tema see, kes mulle mu esimese albumi - Stevie Wonderi "Talking Booki" ostis, hoidsin seda tema majas, oma lemmikalbumite riiulil. Kui mul nälg peale kippus, tegi ta meile piimakokteili või praadis meile terve kana, samal ajal kui Arethat või Milesi või Billiet kuulasime. Southside oli minu jaoks taevalikult suur inimene. Kujutasin tol ajal taevast ette džässist tulvil kohana. (lk 24)
  • Kodus töötasin oma muusikahariduse kallal. Robbie klaveri ees istudes sain heliredelid kiirelt selgeks - paistab, et osmoos töötas - ning lahendasin agaralt tema antud ülesandeid. Kuna meil endil polnud klaverit, varitsesin hetki, mil kellelgi teisel tundi polnud ning tirisin ema tihtipeale kaasa mu harjutamist kuulama. Klaveriõpikust sain selgeks ühe loo teise järel. Ilmselt polnud ma tema teistest õpilastest oluliselt parem, kuid kannustasin end agaralt. Minu jaoks peitus asja võlu õppimises. See tekitas mõnusat õnnesurinat. Esiteks sain selgeks seose harjutamise ja tulemuste vahel. Tundsin ka Robbies midagi nihkuvat - liiga sügaval, et seda rahuloluks nimetada, kuid siiski, miski kergus ja õnnelikkus temas vilgatas, kui suutsin terve pala ilma vigadeta mängida, kui mu parem käsi leidis meloodia, samal ajal kui vasak akorde mängis. Märkasin seda vaid silmanurgast: Robbie huulte kriips muutus vähem kitsaks ning ta koputavasse sõrme ilmus teatav kergus. (lk 24)
  • Me jätkasime koos Barackiga Valge Maja avamist inimestele, eriti lastele, lootuses panna selle suursugusust tundma, segades formaalsuse ja traditsiooni sisse mõningast elavust. Iga kord, kui võõramaised aukandjad riigivisiidile tulid, kutsusime kohalikke koolilapsi osa saama ametliku tervitustseremoonia pidulikkusest ja maitsma toitu, mida pakutakse riiklikul õhtusöögil. Kui muusikud olid tulemas õhtusele esinemisele, palusime neil varakult kohale ilmuda, et lüüa kaasa noorte töötoas. Me tahtsime rõhutada kunstiga kokkupuutumise olulisust lastele, näidates neile, et kunst ei ole luksus, vaid kuulub nende üldise hariduskogemuse juurde. Ma nautisin seda, kui nägin keskkooliõpilasi seltsimas moodsate artistidega nagu John Legend, Justin Timberlake ja Alison Krauss, samuti legendidega nagu Smokey Robinson ja Patti LaBelle. Mulle tuletas see meelde, kuidas ma ise olin üles kasvanud - džäss Southside'i majas, klaverikontserdid ja opereti õpitoad, mida mu vanatädi Robbie lavastas, minu perekonna käigud kesklinna muuseumidesse. Ma teadsin, mismoodi kunst ja kultuur lapse arengule kaasa aitavad. Ja see tekitas minus koduse tunde. Barack ja mina kiigutasime end igal kontserdil esireas muusikarütmis kaasa. Isegi minu ema, kes üldiselt hoidus avalikkuse ette ilmumisest, tuli iga kord, kui muusika mängis, alla riigikorrusele. (lk 366)



  • Miks on võõrast aknast läbi linnamüra kostev ja ajuti sellesse kaduv muusika alati ilusam kui muusika ükskõik mis plaadilt, mille ise iial peale paned? Osta endale ilu, omandada seda plaatidel, piltidel, reiside kujul, milline arutu idee! Ilu on alati see, mida meil pole. Mis külastab meid.
    • Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)", EKSA 2019, lk 148


  • Meie aeg on muusika. Üks meloodia. Me aimame tema käiku, me oleme ise see käik, aga ikkagi üllatab ta meid alati veel ühe väikese bemolliga. Ta on korraga lõplik ja lõpmatu, puudulik ja täiuslik. Olles teda korra kuulnud, tahaks teda kuulda veel. Ja veel. Ja ikka veel. Ja siis ikka veel. Nagu läheks ta aina edasi, ja läheb ka. Ju.
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)", EKSA 2019, lk 189


  • Kõik kunst on viimaks muusika. Kui ta pole muusika, pole ta miski. Ja muusika on täiuslik eimiski. Õhuvõnge, tabamatu heli. Mida tabamatum, seda miskim. Alles siis, kui see läheb kuidagi muusikaks, läheb lauluks, läheb üminaks ja suminaks ja põrinaks, on see kunst. Sõnad peavad purustama oma sõnakesta ja sündima liblikateks ja lendama laiali, värvilised ja täiuslikult mõttetud.
    • Tõnu Õnnepalu, "Viimane sõna", 2021, lk 16


  • Kundera romaane lugedes olen tundnud, et saan targemaks, mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et muusikal olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema lauses näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid.
    • Janar Ala, "Kundera - kas vaese mehe Proust?" Postimees, 21. august 2020, lk 16


  • Beethoveniga on nii, et kui just mängijad ära ei väsi, siis ma ei usu, et see publikut eriti väsitab, seal on lihtsalt väga palju väga head muusikat. Palju jumalikku sära, ilu ja virtuoossust. Mulle just meeldib see sõna "ilus". Inimesed vajavad sellist asja, mis ilus on.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18


Luule

[muuda]

Mu muusika, kui muusikat sa teed,
on õnnis iga klahv, miskaudu keele
su sõrm lööb helama, ja helid need
kooskõlas võluvad mul kuulmismeele.
Ja kui siis mõni kärmelt hüplev hoob
saab suudelda su lahket õrna pihku,
puu julgus kadedust mu hinge toob
ja huultes tunnen punastavat kihku.
Neist kumbki meelsalt oleks tantsiv liist,
et sinu sõrmede siidpehmest kõnnist
saaks mõnu - nagu nüüd su mänguriist.
Puud kadestan, küll elutut, kuid õnnist.

  • William Shakespeare, "Sonett 128". Tõlkinud Harald Rajamets. W. Shakespeare, "Sonetid" (1987), lk 138


Muusik musitseerimas

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?

  • Juhan Liiv, "Muusika", rmt: "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 238


Muusikat, muusikat enne muud!
Eelista seda, mil puudub vaste,
kõike, mis hajub, mil hõljuv aste,
eelista kõnele sosinal suud.


Üht muinaslugu muusikas ma kuulen
ja sina seisad unelmais mu ees.
Ning laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund.
...
Muusika ent siiski trööstib mind
ja ütleb, et ma varsti kohtan sind.
Nüüd laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma teisse armund.


700-aastane kirik on täis saginat
veel viimased otsivad oma kohta
metsasarved ja viiulid ja oboed ja flöödid teevad soojendust
läbisegi heliredelid ja passaažid on raam
kontserdi eelmäng
käekott süles vibreerib kas tõesti jäi telefon sisse
aga ei helilained hoopis
kõhus lendavad liblikad
nagu enne kohtamist
...
ei, ei ole vaja allaheitlikkust!
mürisev finaal paneb õhu värisema ja kätel tõusevad karvad püsti
täitke mind inimest
täitke see inimese ehitatud kirik
inimese loodud muusikaga!
kirik on täis eufooriat ja endorfiine
kulminatsioon on õnnestav


kord lõi äike. üksik mees praadis kala
hurtsikus jõeserval. jagasime temaga
slivovitsi, avasime akna
jõeflöödile. jõgi teab, kõike
saab vormida muusikaks.

  • Triin Paja, "Horvaatia read", rmt: "Nõges", 2018, lk 59

Draama

[muuda]

TÜTARLAPS: Kes nad on?
ABRAHAM: Mingi teaduseveteranide koor, ah, pole seal ühtegi õiget teadlast! Kogunevad aeg-ajalt mu akna alla kokku, et oma vaimustust avaldada. Kui nad teaksid, kui halvasti see kole laul vesikoerte seedimisele mõjub...


Allikata tsitaadid

[muuda]

Vanasõnad

[muuda]
  • Ega pill peret toida, pill toidab kõrtsimaid.
  • Iga pilli järele ei saa tantsida.
  • Pill ei toida pereda, kannel ei kata kedagi.
  • Pilliga viidi, pisarail toodi.
  • Pillimehed lähevad põrgu, tantsijad takka järele.
  • Tantsib täna, küll homme puhub pilli!
    • "Eesti vanasõnad: suurest korjandusest kokku põiminud M.J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel