Elfriede Jelinek

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Elfriede Jelinek (2004)

Elfriede Jelinek (sündinud 20. oktoobril 1946 Mürzzuschlagis) on Austria romaani- ja näitekirjanik, 2004. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

Eesti keeles on temalt ilmunud:

  • "Lõbu laialt", romaan, tõlkinud ja eessõna Hermann Sau. Tallinn: Kupar, 1995. Originaal: "Lust" (1989)
  • "Alpides", tõlkinud ja järelsõna Heli Mägar. Looming, 0134-4536, (2002) nr 11, lk 1635–1649
  • "Klaveriõpetaja", romaan, tõlkinud Liina Truus-Mittermayr. Tartu: Elmatar, 2005. Originaal: "Die Klavierspielerin" (1983)


"Klaveriõpetaja"[muuda]

Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005

  • Kohtumispaigaks saab ühine elutuba. Juhul kui kohtuda tahetakse. Aga looduse poolt on nii juba määratud, et ema ja laps ikka tahavad. Nad kuuluvad ühte. Praegugi, siinses lagunemisele määratud sealaudas on Erikal oma riik, mille valitsejaks ta on. Sel riigil pole aga kindlaid piire, pealegi on emal alati võimalus neid piire vabalt ületada. Erika toa uksel pole lukku, nii nagu ühelgi lapsel ei tohiks olla saladusi. (lk 4)
  • Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele rusikahoobi andma, mõraneb lahasest kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu seltskonna naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese kaela ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd koju minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5)
  • Viin - muusika linn! See, mis end siiani selles linnas õigustanud on, õigustab ennast ka edaspidi. Ta rasvast kultuurivatsa katva vesti nööbid on lõhkemiseni pingul. Iga aastaga pundub ta veelgi paksemaks nagu uppunu, kes on kauaks vette ligunema jäänud. (lk 10)
  • Juhtubki Kohutite perre uus sugulane tekkima, siis tõrjutakse ta perest eemale või eitatakse tema olemasolu. Niipea kui ta ennast tulutu muidusööjana on näidanud (mida oligi tarvis tõestada), katkestatakse temaga igasugune läbikäimine. Ema klõpsib kõik pere juurde kuuluvad sugulased haamrikesega pere küljest lahti ja sorteerib nad üksteise järel perest välja, mis tähendab nende kasutu kesta kõrvaleheitmist. Niimoodi lämmatatakse juba eos teatud sugulusparasiitlus. Sugulastele ei jäeta võimalust saada perelt midagi, mis kuulub perele endale. Kas meil pole, Erika, kahekesigi hea olla, milleks meile teisi tüliks vaja on? (lk 11)
  • Kavalehe sissejuhatus ajendab selliste kontsertide külastajaid teistele kaaskuulajatele selgitama, miks ja kuidas tema sisemus muusika valuga kaasa väriseb. Just nüüdsama on ta neid ja nendele sarnaseid ridu kuskil lugenud. Beethoveni valu, Mozarti valu, Schumanni ja Bruckneri valu, Wagneri valu. /---/ Ühele proua doktorile on sarnased muusikalised hirmud juba ammu tuttavad. Juba kümnendat aastat üritab ta Mozarti Reekviemi saladuse jälile jõuda. Senini pole tal õnnestunud oma uurimustes jalatäitki edasi astuda. Tegemist on põhjatu ja salapärase teosega. Meiesugune ei saagi seda teost mõista! /---/ Reekviemi sissemaksu tegi keegi mustas kutsarimantlis saladuslik tundmatu. Proua doktor ja teised, kes on kõik ühte ja sedasama Mozarti elust jutustavat filmi näinud, teavad - tegemist on surma endaga! Selline mõte aitab kuulsust kaitsvasse kesta auku närida ja läbi selle augu kuulsuste külje alla pugeda. (lk 16)
  • Lihakaupluse omanikust härrasmees on ülimalt liigutatud. Kuigi verevalamine kuulub mehe igapäevase töö juurde, on ta tundeliigutuste vastu kaitsetu. Mees on imestusest tumm. Ta ei oska kunsti ei luua ega tema vilju koristada, tema kuulminegi pole kiita, ent tal on võimalus end avalikul kontserdil silmata lasta. (lk 17)
  • Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakuplil kaane pealt, pistab oma käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal temale endale sobiva korra. Ta ajab kõik segamini, viskab nii mõndagi, mis on enne luubi alla võetud, välja või sätib siis pärast harja ja nuustikuga küürimist ja energilist läikimapoleerimist jälle korralikult kupli alla tagasi ja kruvib kaane kinni. Kogu protseduur meenutab hakklihamasina puhastamist. (lk 18)
  • Nõmmeroosike Erika. Just nimelt sellele taimele on Erika oma nime eest tänu võlgu. Enne lapse sündi oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud savikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivselt mustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)
  • Klaverihäälestaja saabub rongiga Viinist ja hingeldab end mägepidi üles, kus paar hullu on klaveri soetanud. Ja seda 1000 meetri kõrgusel üle merepinna! Häälestaja ennustuse kohaselt peab see klaver kõige rohkem vastu veel vaid aasta-kaks. Hiljemalt selleks ajaks on rooste, puumädaniku ja hallitusseene rõõmus kolmainus klaveril hinge seest söönud. Ema hoolitseb nii klaveri kui tütre tundekeelte õige häälestamise eest, neid keeli pidevalt oma tahte järgi timmides. See, kuidas laps ennast ise tunneb, ei mängi mingit rolli, tähtis on ema mõjuvõim selle tõrksa, kergelt mõjutatava elava instrumendi üle. (lk 28)
  • Kuulatava muusika kvaliteedi tõstmiseks avatakse lisaks akendele ka uksed. Klassikavool, mis peidab endas muuhulgas ka ebapuhtaid toone, pressib end maja kõikvõimalikest avaustest välja ja rajab üle nõlvade tee alla orgu. Naabrile peab jääma tunne, nagu seisaks ta keset muusikatulva ja tarvitseks tal vaid suu lahti teha, voolab sinna lüpsisoe Chopin. Pisut hiljem lisandub juba mainitule veel Brahms, igavesti rahuldamatute muusika, seega eelkõige naistele kuulamiseks mõeldud. (lk 29)
  • Sukad tõmmatakse jalga, kandes hoolt sukajoonte otsese jooksu eest. Lakknahast kott viiakse õue jalutama. Taftist seeliku all kahiseb petticoat. Asjade eest on makstud, nüüd tuleb neid teistele näidata. (lk 47)
  • Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut. (lk 54)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel