Wolfgang Amadeus Mozart

Wolfgang Amadeus Mozart (ristinimi Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart; 27. jaanuar 1756 Salzburg – 5. detsember 1791 Viin) oli austria helilooja, Viini klassikalise koolkonna esindaja.

Tema kohta

[Hermine:] "Aga ma mõtlen praegu sinu lemmikule, mu sõber, kellest sa oled mulle mõnikord rääkinud ja kelle kirju mulle ette lugenud, Mozartile. Kuidas olid temaga lood? Kes valitses tema ajal maailmas, kes riisus koore pealt, kes andis tooni ja pani end maksma, kas Mozart või ärimehed, kas Mozart või lamedad tosinainimesed? Ja kuidas ta suri ja kuidas teda maeti? Ja ma arvan, et nii on võib-olla alati olnud ja saab alati olema; ja see, mida naid koolis nimetavad "maailmaajalooks" ja mida seal hariduse pärast peab pähe õppima, kõik need kangelased, geeniused, suured teod ja tunded — kõik see on lihtsalt pettus, koolmeistrite väljamõeldis hariduse huvides, selleks et lastel ettenähtud eas midagi teha oleks. Nii on alati olnud ja nii ka jääb, et aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma."

"Ja muud mitte midagi?"

"Siiski, igavik."

Hermann Hesse, "Stepihunt", tlk Mati Sirkel, LR 49-52 1973, lk 121

Olen arvamusel, et kui taandame muusikamõistmise ainult "ilunõudele", mõistame me Mozarti muusikat sama vähe kui Monteverdi oma. Minnakse ju Mozarti muusikat eelkõige nautima, end selle ilust võluda laskma. Eriti "kauneid" Mozarti-esitusi iseloomustatakse hiljem ajalehtedes koguni peaaegu traditsiooniliseks saanud väljendiga "mozartlik õnnetunne". Neid teoseid sügavamalt tundma õppides aga tekib kohe kahtlus, mida see "mozartlik õnnetunne" siis ikkagi endast kujutab? Mozarti kaasaegsed kirjeldasid tema muusikat kui erakordselt kontrastiderohket, ärritavat, vapustavat ja šokeerivat; sellel rajanes ka toonane kriitika. Kuidas võis siis ikkagi juhtuda, et mõne aja möödudes taandus kogu senine muusikaline mitmekesisus kuulaja kõrvus mingiks üleüldiseks "õnnemuusikaks", esteetiliseks naudinguks? Veidi aega pärast järjekordse "mozartlikust õnnest" pasundanud ajaleheartikli lugemist mängis üks minu üliõpilasi Mozarti viiulisonaati, mille aluseks on üks prantsuse lauluke. Esmalt püüdis see tudeng esitada teost võimalikult "ilusasti", "õnnetundega". Mida rohkem me aga selle sonaadiga tegelesime, seda enam jõudsime äratundmiseni, kui palju veel selles teoses peidus oli. Siin oli kirjas kogu inimlike tunnete skaala, õnnest kuni sügavaima kurbuse ja ahastuseni. Sel kombel teose läbitöötamine mõjutas me meeli tunduvalt enam ja intensiivsemalt, ehkki ma pole päris kindel, kas on üldse mõttekas seda kõike oma õpilastele edasi anda. Tulevad ju paljud inimesed kontserdile teadmisega, et täna õhtul saame osa "mozartlikust õnnest". Ja kui nüüd neile selle asemel hoopis "mozartlikku tõde" pakutakse, võib juhtuda, et nad seda tõde üldse ei vajagi ja et see neid segab. Enamasti tahame kuulata ja läbi elada seda, mida tegelikult juba ette teame ning sellega oleme kaotanud oskuse tõeliselt kuulata.
- Nicolaus Harnoncourt, "Kõnelev muusika", tlk Tarmo Vaask, Talmar ja Põhi, 2003, lk 144-145, "Helikõne teke ja areng"

Kavalehe sissejuhatus ajendab selliste kontsertide külastajaid teistele kaaskuulajatele selgitama, miks ja kuidas tema sisemus muusika valuga kaasa väriseb. Just nüüdsama on ta neid ja nendele sarnaseid ridu kuskil lugenud. Beethoveni valu, Mozarti valu, Schumanni ja Bruckneri valu, Wagneri valu. /---/ Ühele proua doktorile on sarnased muusikalised hirmud juba ammu tuttavad. Juba kümnendat aastat üritab ta Mozarti Reekviemi saladuse jälile jõuda. Senini pole tal õnnestunud oma uurimustes jalatäitki edasi astuda. Tegemist on põhjatu ja salapärase teosega. Meiesugune ei saagi seda teost mõista! /---/ Reekviemi sissemaksu tegi keegi mustas kutsarimantlis saladuslik tundmatu. Proua doktor ja teised, kes on kõik ühte ja sedasama Mozarti elust jutustavat filmi näinud, teavad - tegemist on surma endaga! Selline mõte aitab kuulsust kaitsvasse kesta auku närida ja läbi selle augu kuulsuste külje alla pugeda.
- Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005, lk 16

Väljapääsutu olukord on d-mollis. Selle avastas Mozart. Ja kasutas seda teadmist "Don Juanis", saatmaks Kivist külalist. Enne Mozartit oli alati võimalik väljapääs leida, alati sai Jumalalt abi paluda. Mozartiga algas kahtlus jumalikkuses.
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat, 2008, lk 153

Ooper oli võimas.

Laval oli esimene koosseis, ja isegi paar külalistähte.

Miki luges hämaras poolvaljusti mustale taustale kirjutatud ooperilibretot.

Erilist rõõmu tekitasid talle libretos kolm kohta:

Esiteks: kaunist printsi jälitab madu, kuid kolm daami päästavad ta.

Teiseks: manatark ilmub vankril, mida veavad kuus lõvi.

Kolmandaks: lõpus otsustab üks tegelane - lindmees - endale otsa peale teha, sest arvab, et elu on ebaõiglane.

Lõvid polnud muidugi päris, süžee oli tobe ja lindmees jäi ellu, mis oli pettumus.

Undinė Radzevičiūtė, "Kalad ja draakonid", tlk Tiiu Sandrak, 2017, lk 306-307

Kirjandus

Peter Shaffer, "Amadeus" (näidend)

Välislingid