Olukord

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Paljud kriisid inimeste elus leiavad aset seepärast, et kangelase roll, mille nad on ühe olukorra või olukordade rühma jaoks valinud, uues ettejuhtuvas olukorras enam ei toimi või - mis on sisuliselt sama asi - kuna neil ei ole piisavalt kujutlusvõimet, et moonutada uut olukorda oma vana rolli jaoks sobivaks. Nii juhtub näiteks vanematega, kui nende lapsed vanemaks saavad, ja armastajatega, kui üks neist teisele enam ei meeldi. Kui uus olukord muutub liiga tugevaks, et seda eirata, ja nad ei suuda leida maski, mille abil selles hakkama saada, võivad nad muutuda skisofreenilisteks] - see mask on hädaabinõu - või lihtsalt puruneda. Kõik terviklikkuse küsimused hõlmavad seda kaalutlust, kuna inimese terviklikkus seisneb truuduses stsenaariumile, mille ta on enda jaoks kirjutanud.
  • Väljapääsutu olukord on d-mollis. Selle avastas Mozart. Ja kasutas seda teadmist "Don Juanis", saatmaks Kivist külalist. Enne Mozartit oli alati võimalik väljapääs leida, alati sai Jumalalt abi paluda. Mozartiga algas kahtlus jumalikkuses. (lk 153)


  • Öeldakse, et London on külade kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel tasandil, ignoreerides kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. Bussis märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse keeltes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta klassivahet ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne elanikkond on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi konteksti paigutada, tema elukutset mõistatada ega tea, kas see isik räägib inglise, vene, bulgaaria, serbohorvaadi, urdu või puštu keelt. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära üheksateistkümnendas sajandis ja ka oma meelisvaldkonnas, kaheksateistkümnendas. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane metamorfoos. Vaimusilmas laotusid lahti sajandid, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: kodusõda, reformiseadus, üldine valimisõigus. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima. (lk 43-44)