Mine sisu juurde

Olukord

Allikas: Vikitsitaadid
Olukord Petri tassis

Proosa[muuda]

  • Mõtted tulevad jälle, veendumused levivad, olukorrad lähevad tagasipöördumatult mööda. (lk 24)
  • Võib tõesti olla, et inimene saab ühiskondlikelt ja kodustelt oludelt aeg-ajalt kohutavaid hoope; üksnes hoolimatu saatus, kui ta rikkalikke viljavihke tabab, sasib vaid õlgi.
Ei ole ühtki olukorda, mida ei saaks teo või kannatusega õilistada. (lk 29)


  • Olukorrad võivad oma liikumapaneva jõuga inimkujutluse abita ja heakskiiduta sündmusi esile kutsuda. Sellistel puhkudel hoiad end juhtuvaga kursis seda hetk-hetkelt tähelepanelikult jälgides nagu pime, keda juhitakse ja kes paneb jala maha ettevaatlikult, kuid ebateadlikult. Sinuga juhtub midagi ja sa tunned, et juhtub, ent see tõsiasi välja arvatud, pole sul sündivaga mingit sidet, ei mingit võtit selle põhjuse või tähenduse avamiseks.


  • Inimene on kõige piinavamas olukorras siis, kui ta ei oska määratleda oma olukorda ja seisundit.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 50


  • Paljud kriisid inimeste elus leiavad aset seepärast, et kangelase roll, mille nad on ühe olukorra või olukordade rühma jaoks valinud, uues ettejuhtuvas olukorras enam ei toimi või - mis on sisuliselt sama asi - kuna neil ei ole piisavalt kujutlusvõimet, et moonutada uut olukorda oma vana rolli jaoks sobivaks. Nii juhtub näiteks vanematega, kui nende lapsed vanemaks saavad, ja armastajatega, kui üks neist teisele enam ei meeldi. Kui uus olukord muutub liiga tugevaks, et seda eirata, ja nad ei suuda leida maski, mille abil selles hakkama saada, võivad nad muutuda skisofreenilisteks] - see mask on hädaabinõu - või lihtsalt puruneda. Kõik terviklikkuse küsimused hõlmavad seda kaalutlust, kuna inimese terviklikkus seisneb truuduses stsenaariumile, mille ta on enda jaoks kirjutanud.


  • Laste elumõistmine on metafüüsiline; kuna ajakulg varasemates eluaastates tundub ääretult aeglane — kui tohutu igavik lahutab üht sünnipäeva teisest! — näib iga seisund ja situatsioon igavene ning muutumatu. Status quo. Lapsed oskavad mõista vaid momenti, mitte seda, mis on enne ja mis tuleb pärast; nende arvates on noored loodud nooreks ja vanad alati krimpsus olnud. Elu alustavate olendite jaoks ei oma mingit tähendust mõisted minevik ja tulevik, need on paljad sõnad. Küllap peame igaüks mingi küpsuseni jõudma, endalegi mineviku soetama, et hakata huvi tundma teiste oma vastu. Ja alles selle kaudu, kui näeme oma lähedaste ning enesegi näole kurrukesi tekkimas, suudame tajuda inimelu dialektikat, selle voolamist, lapse muutumist meheks, vanameheks, raugaks.
Kuni pole enam sedagi.
  • Ine Viiding, "Perekonna au", rmt: "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982, lk 6


  • Väljapääsutu olukord on d-mollis. Selle avastas Mozart. Ja kasutas seda teadmist "Don Juanis", saatmaks Kivist külalist. Enne Mozartit oli alati võimalik väljapääs leida, alati sai Jumalalt abi paluda. Mozartiga algas kahtlus jumalikkuses.


  • Öeldakse, et London on külade kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel tasandil, ignoreerides kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. Bussis märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse keeltes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta klassivahet ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne elanikkond on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi konteksti paigutada, tema elukutset mõistatada ega tea, kas see isik räägib inglise, vene, bulgaaria, serbohorvaadi, urdu või puštu keelt. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära üheksateistkümnendas sajandis ja ka oma meelisvaldkonnas, kaheksateistkümnendas. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane metamorfoos. Vaimusilmas laotusid lahti sajandid, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: kodusõda, reformiseadus, üldine valimisõigus. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima.