Mine sisu juurde

Metafüüsika

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]


  • Laske kõige hajameelsemal inimesel sügavasti mõtteisse vajuda, tõstke ta püsti, pange tema jalad liikuma ja ta viib teid eksimatult vee juurde, kui kogu ümbruskonnas üldse vett leidub. Kui te Ameerika Suures kõrbes peaksite kunagi janu kannatama, proovige seda eksperimenti - loodetavasti juhtub teie karavanis olema ka mõni professor-metafüüsik. Jah, igaüks teab, et mõtiskelu ja vesi on teineteisega igavesti paari pandud.



  • Iga teoloogiline tunnetus on tingimata ilmutustunnetus, tunnetus ilmutuse alusel, kui ta ei taha olla ainult metafüüsiline hüpotees või ohjeldamatu spekulatsioon. Usuteadus ei või ju olla müütos, küll peab olema ta usulise reaalilma kindel tunnetus.


  • Nõukogude kirjanduse üldisesse avarasse raami sobivaks teevad "Sünnimulla" mitmed muudki jooned, näiteks kas või see, et elunähtuste mitmekesisuses pole unustatud tööd kui väärikat luuleobjekti, või seegi, et siin puudub usundilistele ning idealistliku metafüüsika motiividele najatuv luulelisus. Maailm on Minni Nurmele täis jätkumise tunglevat elu.


  • Pesa ongi essee teine keskne kujund, mis seostub pigemini poeetilise kui mütoloogilise mõttetasandiga, ja selle üle arutleb Krull lähtuvalt Gaston Bachelard'i ruumipoeetikast. Loomislaulus asetub pesa Krullil vähemalt kahele teljele – läheduse ja seotuse omale. Kui aga Bachelard'i pesa puhul on turvalisuse ja hapruse vastuolu kõrval oluline pesa ümarus, siis Krull analüüsib pesa pigem kui keerulist punutist, võrku – pesa on "kosmiline seostevõrk, mis hoiab kõike olemasolevat koos" (lk 27). Ühtaegu habras ja turvaline, laieneb see põiming tänu kosmilisele loomisväele universumiks endaks: "Kui inimesed elavad jumalanna pesas, siis on kosmos nende kodu" (lk 27). Siin kajab vastu Bachelard'i pesaunelma "tõlge" metafüüsika keelde: "maailm on inimese pesa" ("Ruumipoeetika", lk 159).


  • [Vimes:] "Sa olid keerulises olukorras, poiss, ja ma ütlen sulle midagi: mina olen ka. Seda nimetatakse võmmieluks. Just sellepärast mulle meeldibki, kui pahad jooksu pistavad. See teeb kõik nii lihtsaks. Nemad jooksevad ja mina ajan taga. Ma ei tea, äkki see on metafüüsiline või midagi sellist." (lk 154)


  • Meie praegune vabaduse mõiste, mis lähtub universaliseerivast, ekstraktiivsest, allutavast, (neo)liberaalsest metafüüsikast, on kõigest üks ajalooline võimalus mõista vaba elu(viisi). Ja pealekauba on ta säärane metafüüsika, mis teeb õnnetuks, sest asetab vabadusesunni üksikisiku õlule. Vabaduse nõudlemine on sund osta, omada, olla naabrist parem, eraldada end kogukonnast, pidevalt ligimesega – ja ka iseendaga – konkureerida. (Neo)liberaalse vabaduse püüdlus on hukatustee, mille lõpus leegitseb läbipõlemise põrgu. Arusaam, et kogu ilm mõtleb ja teostab lakkamatult eluvabadust – ehk muundumist, saamist, (te)isenemist –, on kõigest esimene, kuid esmatähtis samm taipamaks, et vaba saab olla ainult koos. On ainult vabakssaamine koosluses ja kooslusega.

Luule[muuda]

(Söö šokolaadi, väike tüdruk,
söö šokolaadi!
Vaata, maailmas pole mingit metafüüsikat peale šokolaadi,
vaata, religioonide õpetused pole paremad kui kommid.
Söö, väike pudilõug, söö!
Kui mina vaid saaksin nii enesestmõistetavalt šokolaadi
süüa, kui sina sööd!
Aga mina jään mõtlema, ja kui olen hõbepaberi, mis on
tinaleht, ümbert ära võtnud,
pillan kõik põrandale, nagu olen pillanud elu.)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel