Pesa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Korvikujuline linnupesa
Elizabeth Jane Gardner, "Linnupesa" (1889)

Rahvaluule[muuda]

AmericanRobinChicksInNest 1.jpg

Hakkas ta pesa tegema.
Tegi kuu, tegi kaksi,
tegi tüki kolmat kuuda,
nädaliku neljat kuuda,
viiendiku viiet kuuda.

Hakkas ta mune munema.
Munes kuu, munes kaksi,
munes kuu kolmat kuuda,
nädaliku neljat kuuda,
veerandiku viiet kuuda.
Hakkas poegi haudumaie.
Haudus kuu, haudus kaksi,
haudus kuu kolmat kuuda,
nädaliku neljat kuuda,
veerandiku viiet kuuda.

  • "Loomine". Eesti rahvalaul

Piibel[muuda]

Lind on ju enesele aseme leidnud
ja pääsuke enesele pesa,
kuhu ta paneb oma pojad:
sinu altarid, Issand Sebaot,
mu kuningas ja mu Jumal!

Proosa[muuda]

Herilasepesa kadakaokstes
  • Tillukese kadaka all aianurgas kulu ja sambla sees oli linnupesa. Väike kuueaastane Anni oli ta praegu üles leidnud ja vahtis nüüd suuril imestavail silmil linnupoegade pääle. Ta tahab kummardada ja neid kollasenokalisi saksu ligemalt vaadata. — Ai! — Vaata ette, laps, mina olen majahoidja, sõnas kadakas. — Ah, härra kadakas ja majahoidja, miks sa mind nii valusasti torkad? kaebas Anni. — Ära pane pahaks, väike suhkrusuukene, minu amet nõuab seda — kellega on mul au rääkida? — Mina olen Anni, Liisikese õde, ja tahan linnupesa juurde jutule minna. Eks sa luba seda, kadakaonu? — Häämeelega, kui sa Liisikese õde oled, tema käib tihti meie saksu vaatamas. — Tänan, kadakaisand! — Aga ole sa hästi ettevaatlik, et sa vallatust ei tee. Majaproua sisask ei ole praegu kodu ja ta nutaks siis, kui tema väikestele keegi haiget teeks. — Küll ma oskan. — Anni pidas lahke kadaka õpetust meeles ja kummardas pää alamale.


  • Kas on vaja eraldi öelda, et linnud tunnevad ainult pesavälist armastust. Pesa ehitatakse hiljem, pärast armuhullust niitude kohal.
  • On aeg, et kotkas pesast välja lendab, sest kullide kari on kasvanud liiga suureks.
    • Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 15
  • Kui võiksin unustada kõik ja alustada täiesti uuesti, tühjade kätega ja puhta südamega? See ongi, mida loodan siin teha. Olla nagu lind taeva all, nagu peoleo. Või hoopis nagu kägu, kes ei ehita pesa ega hoolitse oma poegade eest...
Kukku! Kukku! ... See vana rõõmus Walesi laul, sellest võiks midagi teha ... Laulda nagu lind ... Mul on tiivad! Ükskõik kas need on mustad või valged — ma lendan!
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike kooperatiiv, 1966, lk 189


  • Kotkas kasvatab oma poegi varjulises paigas, kõrgetel kaljudel, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasse õhku, et nad saaksid oma tiibu proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teeb Jumal oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma "pesast välja läheks", julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame oma hirmud ületama, oma mugavuse selja taha jätma ja tegutsema, sest tänasel päeval ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.
  • Jõulud on pyhad päevad, mil yks ajastaeg, yks elu on lõppemas ja algamas on uus. Päike on pesas ja päevad püsivad ühepikkused. Kuigi valgust on siis kõige vähem, on õhus õnne tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa, loodus, pöörab ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole.
  • Pesa ongi essee teine keskne kujund, mis seostub pigemini poeetilise kui mütoloogilise mõttetasandiga, ja selle üle arutleb Krull lähtuvalt Gaston Bachelard'i ruumipoeetikast. Loomislaulus asetub pesa Krullil vähemalt kahele teljele – läheduse ja seotuse omale. Kui aga Bachelard'i pesa puhul on turvalisuse ja hapruse vastuolu kõrval oluline pesa ümarus, siis Krull analüüsib pesa pigem kui keerulist punutist, võrku – pesa on "kosmiline seostevõrk, mis hoiab kõike olemasolevat koos" (lk 27). Ühtaegu habras ja turvaline, laieneb see põiming tänu kosmilisele loomisväele universumiks endaks: "Kui inimesed elavad jumalanna pesas, siis on kosmos nende kodu" (lk 27). Siin kajab vastu Bachelard'i pesaunelma "tõlge" metafüüsika keelde: "maailm on inimese pesa" ("Ruumipoeetika", lk 159).


  • Sest inimene on veel selles mõttes imelik lind, et tema teeb pesa talveks, mitte kevadeks. Aga kevad on parim ehitusaeg temalgi, see on kindel, ja Lõpmatuse rahvas on seda alati teadnud. Vihma ei saja iial, päevad on pikad ja üldse lihtsalt - nii on. Ehitus läheb. Sügisel jääd juures mõtlema. Ja suvel on palav. Aga kevadel: kõrs ja sulg, sammal ja oks muudkui aga lähevad vaheliti. Pääsukegi saab aru, mis sa teed. Kindlasti saab. Ehitad talle ulualust, et tal ikka oleks, kuhu oma pesa teha. Kuigi talle pole ju rohkem vaja kui et oleks katus peal ja seal all üks penn või palk, kuhu peale nokaga savi kanda ja vundament valada. Sellest aitab küll!
Inimene miskipärast kipub oma ehitamisega alati liiale minema. Vidiit.


  • Kui ka tead, mismoodi see kõik on, siiski on huvitav hinge kinni pidades linnupessa vaadata. Ei hooli sellestki, et juba hallist ajast on vanarahvas küll lapsi, küll suuri inimesi hoiatanud linnupesi puutuda, peale hingatagi, sest lind jätab pesa maha. Ja seda ta ka teeb.
Aga noh, meie oleme ikka kõige targemad. Mis vanasti oli keelatud, ei pruugi seda praegu olla. (lk 32)
  • Mis see oli? Krigin. Mingi õrna ja hapra purunemine. Mitte kõrvaga kuulda, vaid kogu kehaga tunda — jalatallast juuste juureni taipasin, et olin astunud linnu munale. Kehas on judin, mis paigale naelutab. Halb on maha vaadata, kardan edasi astuda. Seisma jääda ka ei saa.
Nägin seda, mille eest linnud hoiatasid: olin jalaga tiirupesas. Pesa polnud enam. Elu hukkus selles enne, kui jõudis sündida. Mitte õnnetuse läbi — lainetest üle uhutud või röövlooma üles nuhitud, vaid inimese tallatud. Sellepärast, et ei hoolitud keelust, ei taibatud, kui õrn ja kaitsetu on elu lageda taeva all.
Püüdsin end koguni õigustada: on need siis pesad — kolm muna kivises lohukeses, teokarpide killud ja kruusakivid ümber. Munad prügikirjalised, merekivikesenäolised, võimatu märgata. (lk 33)
  • Harri Jõgisalu, "Väike-Viir", lk 32-33, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Luule[muuda]

Lõhnas ristikhein ja kesa
Laotet
Sõnnik. Põles päikse pesa
Kaotet.
Tsio-tsio, eo-eo!
Tillo peoleo!


Minu isa seisab maja juures
tal on hea võluri pilk
ta loendab pääsukesi kas kõik jõuavad pärale
tumerohelistelt väljadelt
katuseräästa varju koduse räästa varju
ümarate pesade rüppe


veel on männilatvades
väikeste poiste pesad
öödes päevades lõtvades
tuulevarjus on isad

  • Juhan Viiding, "Laul sügavast düünist" kogus "Detsember" (1971)

Vanasõnad[muuda]

  • Oma pesa kuldne pesa.
  • Munad veerevad pesas üksteise vastu, miks siis mitte inimesed?
  • Vares vaagub ise oma pesa üles.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel