Kadakas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Harilik kadakas (Juniperus communis L.) on küpressiliste sugukonda kadaka perekonda kuuluv okaspuu, ainus selle perekonna liik, mida Eesti looduses leidub. Kasvab kas või kahe kivi vahel, aga ainult seal, kus ise tahab.

  • Kadakas on sitkuse sümbol. Soomlasi venelaste vastu võitlemises sitkeks pidades nimetas Juhani Aho neid kadakaseks rahvaks. Eestis sellevastu antakse kadakad nimeks eestlusest loobunud, saksa leeri üleläinud isikutele, kes sitkust avaldavad ainult saksa püüete taganõudmises.
Kadakas olnud muiste ilus, pikk puu. Jeesuse surmamõistmise puhul tehtud ta rist kadakast. Jeesus vandunud sel puhul selle puu ära, millest ta rist tehtud. Rasket kadakast risti kandes õhanud Õnnistegija. Kohe alanenud teiste kadakate kasvamine. Teiskordse õhkamise peale kahanenud kadakad jälle väiksemaks. Kolmanda õhkamise peale jäänud nad nii suureks kui nad on praegu. Sitkus ei hävinud ometi neist (Miks, 93).
Teisend kõneleb asja hoopis teisiti. Jeesuse rist olnud kolmest puust kokku pandud: kadakast, pihelgast ja lodjapuust. Märgiks, et need puud ta püha ihu kannud, kinkinud Õnnistegija neile puile imeliku väe ja varustanud nende marju ristiga.
  • Tillukese kadaka all aianurgas kulu ja sambla sees oli linnupesa. Väike kuueaastane Anni oli ta praegu üles leidnud ja vahtis nüüd suuril imestavail silmil linnupoegade pääle. Ta tahab kummardada ja neid kollasenokalisi saksu ligemalt vaadata. — Ai! — Vaata ette, laps, mina olen majahoidja, sõnas kadakas. — Ah, härra kadakas ja majahoidja, miks sa mind nii valusasti torkad? kaebas Anni. — Ära pane pahaks, väike suhkrusuukene, minu amet nõuab seda — kellega on mul au rääkida? — Mina olen Anni, Liisikese õde, ja tahan linnupesa juurde jutule minna. Eks sa luba seda, kadakaonu? — Häämeelega, kui sa Liisikese õde oled, tema käib tihti meie saksu vaatamas. — Tänan, kadakaisand! — Aga ole sa hästi ettevaatlik, et sa vallatust ei tee. Majaproua sisask ei ole praegu kodu ja ta nutaks siis, kui tema väikestele keegi haiget teeks. — Küll ma oskan. — Anni pidas lahke kadaka õpetust meeles ja kummardas pää alamale.
  • Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, see laulu jörisema hakkab, – et kuluks vähem viina. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna kadakaid, aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha.
  • Ma ei ole kunagi lahkunud seda teed. Aga ma näen randa sellest küljest, alasti, mahajäetud, surnud. Ainult üsna varajastes lapsemälestustes on ta olnud roheline, seegi on võib-olla hiljem juurde luuletatud. Tegelikult on ta alati olnud vana, luitunud ja kuivanud. Mitte ainult rohi, vaid ka visa hingega kadakapõõsad on lõpuks kuivanud kollaseks. Hall paas nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva looma selgroog, nagu mahajäetud maja sarikad läbi katuse. Vinge meretuul lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera kivide vahelt.


Seal Saaremaal ei kasva muud,
Kui kadakad ja männipuud.

  • Rahvalik laul "Ma vaatan paadist kiikriga"


Katai, kibuvits nink kivi
kõmiseval kamaral,
mõni kakut kuusetüvi
lõpmatumal lausikmaal.


Ja kadakad kasvasid taeva
ja muru üle mu juuste
ja maasikaõitelt nõrgus
mu näole lõhnavaid piisku.


Kasvasin kesk kadakaid,
kadakaid ja kive.
Need on minu vennad-õed,
kellel pole nime.

Koos ei saa me rännata
võõraid maid ja vesi.
Neil on kanda oma laul,
hoida oma pesi.

  • Debora Vaarandi, "Kadakad"


mees seisab, seisab segavereline,
metsastajate ja meresõitjate
küsitav, vägagi küsitav järglane
/---/
ja proovib soomeugriliselt mediteerida,
mets hõre, meri kinni, piir
kinni, seisab
ja viskab vahel vaatajatele võõrkeelset nalja, seisab
oma kadakate ja gootikate keskel,
mida pole kuskil mujal ilma peal,
kadakate, mis kasvavad täpselt kõrini, ja gootikate,
millega pole tal rohkem pistmist kui mõne minaretiga.


Vanasõnad[muuda]

  • Kui tuleb murd muile puile, tuleb katk ka kadakaile.


Välislingid[muuda]