Kodu

Kristjan Raud, "Kalevipoja kojutulek" (1942)

Carroll Jones III, "Kodu" (2007)

Kodu on alaline elukoht või pelgupaik.

Proosa

• Sünnikodu on midagi rohkemat kui elamu, ta on kogum unistusi.
  • Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 52

• [Krahv Alain de Carnillac Davidile:] Kui ma ütlen kodu, siis mõtlen ma naist, sest ei ole kodu ilma naiseta.
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 184

• Televisiooni üks suurimaid panuseid on mõrva tagasitoomine koju, kuhu see kuulub.
  • One of television's great contributions is that it brought murder back into the home, where it belongs.
  • Alfred Hitchcock ajalehes National Observer, 15. august 1966

• Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele rusikahoobi andma, mõraneb lahasest kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu seltskonna naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese kaela ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd koju minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5)
  • Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005

• Tänaval ihuüksi seisev maja - minu kodu - tahaks nagu öelda: "See lihtsalt ei saa olla tõsi." Ehkki oma tuttuute müüride ja õhukeste vaheseinte vahel pakub ta minusugustele "üksikutele naisterahvastele" mõõduka hinna eest üsnagi talutavat peavarju.

Kui sa kord juba oled "üksik naisterahvas", teisisõnu, omanike silmis must lammas ja paaria ühes isikus, võtad sa vastu selle, mis parajasti ette juhtub, sead ennast sisse, kuis vaid saad...

Maja, kus ma elan, pakub halastust ja peavarju tervele "üksikute naiste" kolooniale. Madalalaelisel poolkorrusel elab Youngi - Young-Automobiles'ist - tituleeritud armuke; tema kohal - krahv de Bravailles' "poputatud" sõbranna; kõrgemal - kaks õde-blondiini, kes võõrustavad iga jumala päev üht "väga lugupeetud" töösturihärrat; veel kõrgemal - näitsik, kes elab pöörast pummelda jaelu, ööl ja päeval kostab sealt kisa, klaveri klimberdamist, laulujoru ja tralli, aknast välja lennutatud tühjade pudelite klirinat.

"Häbi kogu majale," põlastas ühel päeval Young Automobiles'i maadam. (lk 23)

• Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010

• Quimet ütles, et viib mind emale näha, et on talle juba minust rääkinud ja et ema tahab kangesti teada, mis nägu tüdruku tema poeg välja valis. Pühapäeval läksimegi. Ema elas üksi. Quimet üüris tuba mujal, et mitte emale tüli teha, pealegi saavat nad sel moel paremini läbi, sest koos elama nad ei sobivat. Ema elas tillukeses majas ajakirjanike kooperatiivi kandis ja katuseterrassilt paistis meri ja udu, mis mõnikord vaadet varjas. Quimeti ema oli lainelise juuksurisoenguga käbe naisterahvas. Terve tema elamine oli täis lehve. Quimet oli mulle sellest rääkinud. Voodipeatsis Kristuse kohal lehv. Voodi oli mustast mahagonist, kahe madratsi ja punaste roosidega kreemika päevatekiga, mida piiras punane kroogitud palistus. Öökapi nupu ümber lehv. Iga kummutisahtli nupu küljes jälle lehv. Ja lehv iga ukse käepideme küljes.

"Teile vist väga meeldivad lehvid," ütlesin talle.

"Lehvideta kodu ei olegi kodu." (lk 15)

• Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014

• Kodus olid kah asjad nüüd hoopis teisiti. Mitte et seal midagi kolossaalselt muutunud oleks. Seda mitte. Asi oli pisiasjades. Näiteks ilmus korraga külmkapi uksele graafik, kus oli kirjas, millal keegi peab nõusid pesema, prügi välja viima või tuba koristama. Ja näiteks siis, kui kogu pere kogunes õhtuti telekast mingit tobedat filmi vaatama, ei julgenud mitte keegi jalgu laua peale panna. Kõik istusid viisakalt, naersid kohusetundlikult iga nalja peale, pidasid täpselt nõudepesemise graafikust kinni ning üritasid iga hinna eest eeskujulikult kodu mängida. Minu arvates oli see totaalselt nõme. Minu jaoks ei seostunud perekond üliviisaka käitumise ja nõudepesugraafikuga. Kogu oma senise elu olin arvanud, et õige perekond tähendabki jalgu laual, vales kohas naermist ning nõude pesemist siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. See siin ei olnud aga kodu ja perekond, vaid ülihästi distsiplineeritud sõdurite kompanii. Selline värk võib üsna masendav olla. Ausõna. Mina näiteks sattusin lausa depressiooni. (lk 11)
  • Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005

• Ükski kodutunnet defineeriv vajadus ei nõua tingimata katuse ja nelja seina olemasolu. Tõepoolest, valdava osa oma evolutsioonilisest ajaloost oleme ju olnud nomaadid. Kodu jaoks vajalikud tingimused võis luua ka näiteks lõkketuli, mis tekitab soojust, kuivust ja tõrjub kiskjaid. Siiani tunneme samasugust eelajaloolist rahulolu ja mõnu, istudes hea seltskonnaga kamina ääres või lõkketule ümber. Tihtipeale võib see tunduda isegi mõnusam ja hubasem kui istuda üksinda oma korteris, nii-öelda koopas peidus.
  • Tuul Sepp, "Maailma koduseks muutmisega on kerge liiale minna", Eesti Arhitektuurimuuseumi juubelinäituse "Majad, mida me vajame" artiklikogumik/ERR Novaator, 18. september 2021

• [Randolph Henry Ash:] Aga poeedid ei taha kodusid - või tahavad? - nad ei ole mitte kollete ja kodukoerte, vaid nõmmede ja jahikoerte inimesed. Öelge mulle nüüd - mis Te arvate, kas see, mida ma äsja kirjutasin, on tõde või vale? (lk 165)
  • A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, 2013

Luule

Ah, tüki maad jalg surma kõrval käis.
Nüüd olen kodus. Kamber suurest kuust
lööb hiilgama, kui oleks ingleid täis,
kes vastu võtmas tänu minu suust.

Ma olen kodus. Enam miskist muust
ei mõtle unne vajuv harras meel.
Ma uinun nagu varjat jõulupuust,
mis särab unelmaisse veel ja veel.

• Marie Under, "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 35

Kodu, ta armas katus, esimene lumi ja
esimene täht esimeses taevas esimeses südames
(mis oli minu oma).
Olen põhimõtteliselt kogu selle krempli vastu.
Ei mäletagi hästi oli see katus telliskivest
või muust.
Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk
istub üks vares minu aiateibal
mitte teades et see aiateivas on minu oma
ja külmetab.

• Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

• Jaan Kaplinski, "Ma olen madalal sündinud" kogus "Tule tagasi helmemänd", 1984, lk 57

See on mu emme,
               mu kallis ja hea,
teda ma sõpradest parimaks pean.

Kui teda ei oleks mul kodus,
siis kodu ei olekski kodu.

• Erika Esop, "Sõber", "Kümme keerusaia", 1982, lk 15

Kiwid on kodu
& wäljapääs waewast
Walud & lootused lõikawad taewast
Kiwid on kodu
täis aegade sooja
ylalpool yxindust roppust & rooja

Kuigi et kylmad
Mis sellest et pime
Kiwid on kodu
See kodu on ime

• Liisi Ojamaa, "KIWID ON KODU", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 29

Aknale rabistab wihma
aeglaselt tixub kell
ammu ma pole olnud
päris kodus sel sygisel

• Liisi Ojamaa, "YXK0RD KA KODUS", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 32

Vanasõnad

• Hoolsam kodu, ausam ahju peal.
• Kadeda kodu ei suitse, õela au ei õitse.
• Kodust varast ei saa valvata.
• Kuulsam laps kodus (kolde ees), ausam ahju peal.
• Oma kodu koeradki tunnevad.
• Oma tuba, oma luba.
• Omal maal õitseb õnn, kodu kasvab kasu parem.
• Parem kuri kodu kui hea küla.
• Parem kämblalaius kodu kui vakamaa võõral maal.
• Parem leivakoorukest kodu närida kui võõrsil saia süüa.
• Võõrsil hea, kodu veel parem.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929