Soojus

Proosa

Moraalses maailmas levib valgus aeglasemalt kui soojus — erinevalt füüsilisest maailmast.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 37

Mõtlesin taas. Meie peale paistis soe päike.

"Kas see ei ole armastus?" küsisin, viibates suunda, kust soojus tuli. "Kas see ei ole armastus?"

Mulle näis, ei ei saa olla midagi ilusamat kui päike, mille soojus paneb kõik asjad kasvama. Aga preili Sullivan raputas pead ja ma olin üpris hämmeldunud ja pettunud. Mulle tundus veider, et õpetaja ei suuda mulle armastust näidata. (lk 24)

Helen Keller, "Minu elu lugu", tlk Astrid Reinla ja Liisi Ojamaa, 1995

[Matemaatikaõpetaja Molotov:] Istuge, kuhu keegi saab. Aga võite ka kordamööda istuda, sest toole niikuinii ei jätku. Võite ka asemele istuda, võite julgesti, kirpe ei ole, külmas nad ei sigi — aristokraatlikud loomad, saadanad. Kus pehme ja soe, sinna poeb. Aga siin pole ei pehme ega soe.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", II osa, 22. peatükk

Mõnusaim soojus, mida mäletame, oli see, kui pistsime oma külmad käed muhvi, millega käis väljas meie ema.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 41

Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad.
- Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1953, lk 7

Luule

Soe saun ja lõhn nii armas. -
Tühi kõht. - "Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba?"
Murdis tüki minule.

Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.

Juhan Liiv, "Rändaja" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 43

Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.

Karl Ristikivi, "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "Inimese teekond", 1990, lk 12

/---/
pikast lamamisest
roidunud, kuid endist viisi
olen hõõguv reheahi,
aja monotoonses vöös,
ja mu kestev tulekahi,
kustumatu tulekahi,
see on lakkamatus töös,
ainus valgus, kindel soojus
veidras päevas, külmas öös.

Paul-Eerik Rummo, "Kuid endist viisi" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 257

unenäos on nüüd üks tuba, kus soojus ja turv
silmad sulgeda lubab. lumi langeb mu selja taga, ja kurbusel
niipalju nimesid on, et neid enam välja öelda ei oska.

Kirsti Oidekivi, "head ööd, lumi langeb", kogus "Tigudele", 1998, lk 26

Vanasõnad

Ega soe konti riku (nurisemine nahka riku).
Parem oma riide soe, kui teise töö soe.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929