Inimese teekond

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Inimese teekond" on Karl Ristikivi 1972. aastal Rootsis esmailmunud luulekogu.

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Inimese teekond", 1990.


Kojuigatsus — kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija — tuulteotsija
metsa ja mere piirimaal.
Sünnihirm — surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine — mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi.

  • "*Kojuigatsus — kauguseigatsus...", lk 7


Kes seal laulab laane taga,
mängib pilli mäe taga,
huikab udumetsa taga,
haugub aru otsa taga?
...
Kes tuleb soost sarviline,
järve tagant järguline,
kadarikust kandiline,
kivi tagant krabaja?

  • "*Mis on mõisa metsa taga...", lk 8


Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
...
Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad.

  • "*...", lk 9


Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.
...
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.

  • "*Meie juured ei ole lapsepõlves...", lk 10


Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
...
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

  • "*Ka sisaliku tee kivil jätab jälje...", lk 11


Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.

Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud — võta ja söö!

Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.
...
Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme tipuni jätkub tants.

Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!

Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.

  • "*Mängivad pillid, kuu on vees...", lk 12-13


Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast,
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg,
tule ja südame värvi, elu side eluga,
tarduda kiviseks kindluseks?
...
Oli kunagi keegi,
kes tundis metamorfooside saladust.
Temast sai pagulane.

  • "*Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast...", lk 14


Pahklikust tüvest piilub drüaad,
ööl on üheksa poega.
Üheksa lillega padja all näed,
et üksi jääd.

Maarja, millal sa käisid me maal
ja paitasid sõnajalga?
Millal sa andsid talle oma nime?
Lase sündida ime!

  • "Sõnajalad I", lk 15


Arguse silmad on valvel
päevad ja ööd.
...
Arguse silmad on pärani
hirmul —
et keegi ei võtaks ta käest,
mida tal ei ole.

  • "*Sõnajalad II", lk 16


Aeg tõmbub keerdu kui söestunud paber,
madu salvab iseenda saba.
Hermeetiliselt suletud ruumi saladust
ei lahenda Gideon Fell.

  • "Sõnajalad III", lk 17


Tea nüüd! Ja mine siiski püstipäi
ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi.

Et enam sa ei usu sõnajala õit,
võib-olla on su kõige suurem võit.
...
Või siiski, Sisyfos, sul kahju tühjast tööst?
Need päevad otsas on. Nüüd tunne rõõmu ööst.

Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu.
Kuid tea — ka sõnajalg on ükskord olnud puu.

  • "Sõnajalad IV", lk 18


Siit käigust tihti läbi käima harjund,
pilk vaevalt riivas nurgakino silti,
kus värvid ammu kähedaks end karjund,
et pakkuda üht vana naljapilti.

Üks lihtne, väike argipäeva ime,
kild tuhmis mäluprismas eksind valgust —
ma lugesin su unustatud nime
ja seisin oodates — seansi algust.

  • "Varjumäng I", lk 23


See juhuskerge jällenägemine
kui võlulambist kerkiv suitsuvine,
mis inimkuju võtab ootamata,
välkvalgusena peatas ajaratta.
...
Kuid masinlabaselt su noorus püsib —
kes nüüd veel surematuid värsse küsib? —
Üks mõte mõrkjas kui poolvalmis mari:
ons inimesest püsivam ta vari?

  • "Varjumäng II", lk 24


Mis kunagi nooruseuimas
sai hulluse humalavihaks,
nüüd aastate rännakus tuimas
on kasvanud luuks ja lihaks.

Ja midagi enam ei muuda,
kas oli see hea või paha,
sest palju on, mida ei suuda,
ja palju, mida ei taha.

  • "Varjumäng III", lk 25


Ma veel ei teadnud, et see oli patt,
kui teada sain, oli hilja,
sest hea ja kurja tundmise puust
ma sõin liig küpse vilja.
...
Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,
olen alati olnud ilma.

  • "Varjumäng IV", lk 26


Kuid palju on, mis suudab
ka sellest, mida ei taha, —
aeg pehkinud põrmuks muudab,
mis teele jäänud maha.
...
Kuid alati tundsin su ära,
kui tihti sa kuju ei muutnud,
mu ulmade peegelsära
sa siiski peita ei suutnud.

  • "Varjumäng V", lk 27