Hea ja kurja tundmise puu

Hea ja kurja tundmise puu on üks väga imelik õunapuu.

Piibel

Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud.

9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.

10 Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks.

Esimene Moosese raamat 2:8-10

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?"

2 Ja naine vastas maole: "Me sööme küll rohuaia puude vilja,

3 aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!"

4 Ja madu ütles naisele: "Te ei sure, kindlasti mitte,

5 aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja."

Esimene Moosese raamat 3:1-5

Proosa

Mulle tundub, et mehed toimivad tõesti väga ebafilosoofiliselt, kui nad proovivad naiste hea käitumise tagada neid alaliselt lapsestaatuses hoides. Rousseau oli järjekindlam, kui ta soovis peatada mõistuse edenemist mõlema soo puhul, sest kui mehed söövad hea ja kurja tundmise puu vilju, siis tulevad naised ka maitsma, kuid tänu ebatäiuslikule kasvatusele, mida nad praegu saavad, saavutavad nad ainult kurja tundmise.
- Mary Wollstonecraft, "Naise õiguste õigustus", 2. peatükk, tlk Raili Marling, Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 95

Meile näib, et rikas ja tugev võib olla vaid selline loomus, mis otsekui hea ja kurja tundmise puu kasvatab korraga nii head kui halba vilja, mis on alati õites, alati viljarikas, mille head vilja oskavad eraldada need, kes selle järele nälga tunnevad, kuid mille halb vili tapab tühised parasiidid, kes seda on söönud, ja see pole suurem õnnetus.
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", II osa, lk 305

Tänapäeval, kui põllumajanduse on vallutanud masinad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha kunsti üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes põldudel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred nugadega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui vili on niidetud, saabuvad teised, auru jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. See kõik käib Ameerika moodi, tuimalt, rutakalt, ilma rõõmu ja lauludeta, ümber kivisöega köetava katla, keset tolmu ja vastikut tossu, töötegijail kogu aeg hirm nahas, et kui hoolega ette ei vaata, võib masin sul mõne liikme lömastada või maha lõigata. See on Progress - saatuslik raudne äke, mille vastu ei saa midagi teha ega öelda, teaduse ning hea ja kurja tundmise puu mõru vili.
- Frederi Mistral, "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 123-124

Kui ma alles väike olin, oli minu suhtumine isa aiasse pahatahtlik, isegi kahjurõõmus, sest mul ei lubatud peenardel tallata ja tooreid vilju võtta. Nagu Aadamalgi, kes, ei tohtinud paradiisiaias haljasaladel käia ning hea- ja kurjatundmise puu otsast vilju võtta, sest need olid alles toored; kuid Aadam võttis — samuti nagu meie, lapsedki — siiski toore õuna ja aeti selle pärast paradiisist välja; sellest ajast peale on hea- ja kurjatundmise puu vili toores ja jääbki alati tooreks. (lk 8)
Kui ta [aednik] satuks paradiisiaeda, nuusutaks ta sealseid lõhnu ja ütleks: "Jessekene, see on alles huumus!" Ma arvan, et ta unustaks hea- ja kurjatundmise puu viljagi maitsta ning passiks pigem, kuidas vanajumala nägemata kärutäis-teine paradiisi rammusat mulda ära tuua. Või märkaks, et hea- ja kurjatundmise puu pole ümbert kuigi korralikult läbi kaevatud, ning hakkaks kohe mulda sonkima, ilma et tal aimugi oleks, mis ta pea kohal ripub. Kui vanajumal hüüaks: "Aadam, kus sa oled?", vastaks aednik üle õla: "Oota, mul pole praegu mahti!" Ja muudkui tuhniks mullas edasi. (lk 26-27)
- Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964

Onerva tuli tema juurde ja hakkas koonlalaudade kohta seletusi andma. Ta pikad teravaotsalised härjavere värvi küüned puudutasid puud, mõnikord koputasid.

"Siin on rosettvõrk. Siin on südamemuster. See on palmett. Need on lõvid."

"Seal igatahes on Aadam ja Eeva," ütles Aino. Nüüd ta teadis, kus ta niisugust enne näinud oli. Onerva laskis edasi:

"Need kaks inimest meenutavat figuuri on inglid. Nende kohal ja all on akantusornament..."

"Lapsest peast ma ketrasin ja mul oli just niisugune koonlalaud. Need on Aadam ja Eeva. Neil on nuts niuetel."

"Nuts," matkis Onerva ja naeris. "Küll sa oled armas."

Aino vihastas, nii et vesi silma tuli.

Vanamemm ütles, et need on Aadam ja Eeva.

Ilusatel suvepäevadel, kui teised jõe äärde mängima lippasid, pani vanamemm ta ketrama. Tal ei jäänud muud kui ära põgeneda, kui tahtis ka lulli lüüa. Vanamemm tõreles. Aadamal ja Eeval oli nuts ees, sest nad olid söönud kurja tundmise puust ja märganud oma alastust. Inimene ei tohtinud alasti olla, seepärast oli see ka hea tundmise puu. Ennast tuli katta ja seepärast kedrati ja kooti. Laiskus ja kõlvatus kuulusid kokku. Kellelgi ei tarvitsenud vastu tahtmist vaene olla.

Ja sellegipoolest olid isa ja ema vaesed ning jäid ikka vaesemaks. Aino mäletas nende kahvatuid haiglasi nägusid nagu halba und. Kooliajal tädi juures Helsingis oli tal kergem. Ka seal oli vaesus, aga vähemalt ei jutlustatud alatasa töötegemisest ja usinusest.

Eila Pennanen, "Peata isasliblikad ehk Markku, see laps", lk 38-39

"Kas see ei võinud olla ka teisiti?" küsis dominikaanlane ja ta pilk oli terav. "Veripunane rubiin sõrmusel — kas see ei võinud olla lihtsalt veri? Teine tilk verd ..."

"Ma mõistan, isa, mis sa sellega mõtled. Unes või ilmsi, see ei tähenda ju palju. Me kanname vastutust ka oma unenägude eest, sest meie hing on seal kaasas."

"Ja sõrmus ise — kas ei olnud sellel ussi kuju? Uss, kes ennast ise sabast hammustab?"

"Ouroboros... Alkeemikute sümbol. Jah, seegi on võimalik. Pean ütlema, et ma oma hašiši uimas midagi eriti selgesti ei näinud. Ja hiljem hoidusin sellele tagasi mõtlemast."

"Ouroboros," rõhutas dominikaanlane. "Kas see pole sama, mis paradiisi madu, kes meelitas inimese sööma hea ja kurja tundmise puust? Madu, kes on nii Jumala kui ka inimese vaenlane. Kas tahad veel väita, et püüdsid teadmisi, mis on Jumalale meelepärased, ja et tegid seda õigel ja lubatud viisil?"

Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund 1967, lk 144

Luule

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,
kui teada sain, oli hilja,
sest hea ja kurja tundmise puust
ma sõin liig küpse vilja.
...
Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,
olen alati olnud ilma.

Karl Ristikivi, "Varjumäng IV" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 26

Välislingid