Mary Wollstonecraft

Mary Wollstonecraft (27. aprill 1759 Spitalfields, London – 10. september 1797 Somers Town, London) oli inglise kirjanik ja üks esimesi feministe. Tema tütar Mary Shelley kirjutas ühe esimestest ulmeromaanidest "Frankenstein ehk Moodne Prometheus" ning tema abikaasa oli radikaalne filosoof William Godwin. Mary Wollstonecrafti tuntuim teos on 1792. aastal kirjutatud raamat "Naiste õiguste õigustus" ("A Vindication of the Rights of Woman"); katkendeid selle 2. peatükist Raili Marlingu tõlkes ilmus 2016. aastal ajakirjas Ariadne Lõng.

"Naiste õiguste õigustus"

Mary Wollstonecraft, "Naiste õiguste õigustus" ("A Vindication of the Rights of Woman: with strictures on political and moral subjects").

Meeste türannia seletamiseks ja õigustamiseks on esitatud palju leidlikke argumente, millega tõestatakse, et kaks sugu peaksid vooruse saavutamiseks püüdlema väga erineva iseloomu poole: otsesõnu öeldes, naistele ei lubata piisavat vaimutugevust, mis võimaldaks neil saavutada seda, mis tõesti väärib vooruse nime. (lk 95)
Mehed kurdavad õigusega meie soo narruse ja kapriiside üle, kui nad parajasti ei kritiseeri teravalt meie põikpäiseid kirgi ja madalaid pahesid. – Vaadake, tahaksin vastata, harimatuse loomulikku tagajärge! Vaim, mis saab toetuda ainult eelarvamustele, jääb alati ebastabiilseks ning vetevoog hävitab raevukalt, kui ta ei kohta teel tema jõudu vaigistavaid takistusi. Naised kuulevad lapseeast alates ja õpivad oma emade näitest, et napid teadmised inimlikust nõrkusest, mida õigusega nimetatakse kavaluseks, pehmuseks või tujuks, väline kuulekus ja piinlikult täpne tähelepanu lapsikule korralikkusele tagavad neile mehe kaitse; ja kui nad satuvad olema ilusad, siis pole vähemalt kakskümmend aastat nende elust midagi muud vaja. (lk 95)
Kui rängalt solvavad meid need, kes niimoodi soovitavad meil teha endast ainult õrnad koduloomad! Näiteks veetlev pehmus, mida nii soojalt ja sageli soovitatakse ning mis valitseb kuuletudes. Kui lapsikult väljendub ja kui tühine näib olend – kas teda saab kutsuda surematuks? –, kes suvatseb valitseda nii kurjakuulutavate meetodite abil! [---] Mulle tundub, et mehed toimivad tõesti väga ebafilosoofiliselt, kui nad proovivad naiste hea käitumise tagada neid alaliselt lapsestaatuses hoides. (lk 95)
Et minust valesti aru ei saadaks, pean lisama, et ma ei usu erahariduse võimesse teha imesid, mida mõned optimistlikud autorid on võimalikuks pidanud. Mehi ja naisi tuleb harida suurel määral nende endi ühiskonna arvamuste ja kommete järgi. Igal ajastul on olnud avaliku arvamuse laine, mis on kõik enda eest pühkinud ja mis on andnud, kui tohib nii öelda, tervele sajandile perekondliku sarnasuse. Seega võib õigusega järeldada, et seni, kuni ühiskond pole teistmoodi korraldatud, ei saa me hariduselt paljut oodata. (lk 96)
Järelikult on kõige täiuslikum haridus minu arvates arusaamise arendamine, mis tugevdab keha ning kujundab südant. Teisisõnu, see võimaldab indiviidil saavutada sellised vooruslikud tavad, mis teevad ta iseseisvaks. Tõepoolest on farss kutsuda vooruslikuks olendit, kelle voorused ei tulene mõistuse kasutamisest. (lk 96)
Kuninglikud austusavaldused, mis naistele osaks saavad, on nii joovastavad, et seni, kuni ajastu kombed muutuvad ja need rajatakse mõistlikumatele alustele, võib olla võimatu veenda naisi, et see ebaseaduslik võim, mille nad saavutavad ennast alandades, on needus ning et nad peavad pöörduma tagasi loodusse ja võrdsusse, kui nad tahavad saavutada tüünet rahulolu, mida pakuvad rikkumatud tunded. Kuid sel ajastul peame ootama – ootama ehk seni, kuni mõistuse poolt valgustatud kuningad ja aadlikud, kes eelistavad tõelist inimväärikust lapsikule olemisele ning viskavad ült oma päritud uhked rüüd – ning kui siis naised ei loobu ilu meelevaldsest võimust, siis tõestavad nad, et neil on vähem mõistust kui meestel. (lk 96)
Kuid, oh häda, abielumehed nagu ka nende kaasad on tihti vaid suured lapsed; ei, varase liiderlikkuse tõttu on nad vaevalt isegi väliselt kujult mehed – ja kui pimedad juhivad pimedaid, siis ei pea olema pärit taevast, et öelda, mis on selle tagajärg. (lk 96)
Tõestamaks, et haridus loob mulje naiste nõrkusest, võime kõrvutava näitena kasutada sõjamehi, kes saadetakse, nagu ka naised, maailma enne, kui nende mõistus on teadmistega varustatud või põhimõtetega toestatud. Tulemused on sarnased: sõdurid omandavad veidi pealiskaudset teadmist, mis on haaratud sogasest vestlusvoolust, ning pidevalt seltskonnas liikudes võtavad omaks selle, mida nimetatakse elukogemuseks; ning seda tutvust kommete ja tavadega segab inimsüdame tundmine. Kuid kas hooletu vaatluse toores vili, mida pole kunagi abstraktse arutelu ja kogemuse kõrvutamise tulemusena arenenud arusaamise testile allutatud, väärib sellist eristust? Nii sõdurid kui ka naised praktiseerivad vähem tähtsaid voorusi piinlikult täpse viisakusega. Kus siis on sooline erinevus, kui haridus on olnud sama? Ainuke erinevus, mida ma suudan eristada, tuleb eelisest, mida annab sõdurite suurem vabadus enam elu näha. (lk 96-97)
Regulaararmee ei saa koosneda resoluutsetest jõulistest meestest; nad võivad olla hästi distsiplineeritud masinad, aga nende hulgas on harva mehi, keda iseloomustavad tugevad kired või väga jõulised vaimuanded. Mis aga puutub arusaamise sügavusse, siis julgen kinnitada, et seda leiab sõjaväes sama harva kui naiste seas, ning väidan, et põhjus on sama. Edasi võib märkida, et ka ohvitserid hoolitsevad eriliselt oma välimuse eest, armastavad tantsu, rahvarohkeid tube, seiklusi ja pilget. Nende nagu ka õrnema soo elu eesmärk on galantsus. (lk 97)
Tugevdage naise mõistust seda avardades ja see on pimeda kuulekuse lõpp, kuid kuna võim otsib alati pimedat kuulekust, siis teevad türannid ja sensualistid õigesti, et hoiavad naisi pimeduses, sest esimesed tahavad ainult orje ja teised mängukanne. Sensualist on ehk kõige ohtlikum türann, ning armastajad on naisi petnud, nagu ministrid on petnud valitsejaid, kes oma unistustes arvasid ennast esimesi valitsevat. (lk 97)
- 2. ptk "Arutlus valitsevast arusaamast sugude iseloomust", tlk Raili Marling, Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 95-97

Kehaline jõud on kangelaste eripärast laskunud niisugusse teenimatusse põlgusse, et mehed paistavad pidavat seda samavõrd tarbetuks nagu naisedki: viimased, kuna jõud vähendab nende naiselikku graatsiat ja seda armsat nõrkust, mis on nende teenimatu võimu allikas, ning esimesed, kuna see paistab olevat kahjulik härrasmehe iseloomule. (lk 75)
Naised on kõikjal selles jälestusväärses seisundis, kuna säilitamaks nende süütust, mis on viisakas sõna harimatuse kohta, varjatakse nende eest tõde ja neile sunnitakse peale kunstlik iseloom enne, kui nende võimed on saavutanud mingigi jõu. Saanud lapseeast saati õpetust, et naise valitsuskepp on ilu, vormib vaim end keha järgi, uidates ringiratast oma kullatud puuris ja püüdes oma vanglat kaunistada. Meestel on mitmesugused rakendused ja püüdlused, mis nende tähelepanu hõivavad ning annavad avanevale vaimule iseloomu, ent naised, kes on piiratud üheainsaga ning kelle mõtted suunatakse alatasa nende tähtsusetuima osa juurde, laiendavad harva oma vaatepiiri hetkevõitudest kaugemale. Kuid kui nende mõistus vabaneks kord orjusest, millele neid on allutanud meeste praegu võimutsev uhkus ja meelelisus ning lühinägelik iha, nagu sünnib türannide meelevallas, küllap loeksime siis nende nõrkustest imestusega. (lk 90-91)
Kui maailmas oleks üks õel olend, kes pühakirja allegoorilises keeles öeldes uitaks, otsides, keda õgida, ei suudaks ta ehk siiski inimloomust rohkem madaldada kui andes inimesele absoluutse võimu. (lk 91)
Sünniõigused, rikkus ja iga väline eelis, mis tõstavad inimese tema kaaslastest kõrgemale ainsagi vaimse pingutuseta, vajutavad ta tegelikult neist madalamale. Tema nõrkusele vastavalt mängivad temaga plaanisepitsejad, kuni paisuv koletis kaotab viimasegi inimsuse jälje. Ja et inimeste hõimud järgivad seesugust juhti nagu lambakarjad, on viga, mida suudavad selgitada üksnes iha kohese naudingu järele ja mõistuse piiratus. Kui inimesed on kasvatatud orjalikku sõltuvusse, närvutatud luksuse ja jõudeeluga, siis kust leiaksime need, kes seisaksid inimese õiguste eest või nõuaks moraalsete olendite privileege, kel pole muud teed täiuseni peale üheainsa? Kuningate ja ministrite orjus, millest vabanemiseni on maailmas veel pikk tee ja kelle surmav haare peatab inimvaimu edenemise, ei ole ikka veel lõppenud. (lk 91-92)
Ärgu kasutagu siis mehed oma võimust joobudes samu argumente nagu on pruukinud türannidest kuningad ja nende mürgised ministrid, ning kinnitagu ekslikult, et naine peaks jääma allutatuks, kuna ta on seda alati olnud. Ent kui mees, keda valitsevad mõistlikud seadused, naudib oma loomupärast vabadust, põlaku ta naist, kui see ei jaga temaga sama vabadust; ja kuni too hiilgav aeg kord saabub, ärgu unustagu ta teise soo rumalusest heietades ka enda oma. (lk 92)
On aeg algatada revolutsioon naiste kommetes - aeg taastada nende kaotatud väärikus - ja panna nad inimliigi osana tööle, et ennast muutes muuta ka maailma. On aeg lahutada muutumatu moraal kohalikest kommetest. - Oleks mehed ka pooljumalad - miks peaksime neid teenima! (lk 92-93)
- 3. ptk "Sama teema jätkuks"

Tema kohta

Erinevalt de Gouges'ist ei võtnud Wollstonecraft sihikule mitte poliitilisi, vaid sotsiaalseid õigusi, eelkõige sotsialiseerimisprotsessi, mis suunas naisi keskenduma vaid oma välimusele. Nagu me tänaseks (kahjuks) teame, on sotsialiseerimisprotsess ja selles omandatud kivistunud soorollid palju raskemad murda kui seadused. Wollstonecraft teeb selgeks, kui tugevasti isiklik sfäär on poliitiline, kaua enne seda, kui "Isiklik on poliitiline" saab teise laine feminismi loosungiks. (lk 99)
Kuna Wollstonecraft pidi ennast kogu oma elu elatama, oli ta väga sapine ühiskonnakorralduse suhtes, mis hoiab naisi abitus sõltuvuses. Tema jaoks oli esimene loogiline samm naiste iseseisvumise suunas haridus. (lk 99)
Wollstonecraft, nagu ka siinsest katkest näha, pidas naiste puhul oluliseks ratsionaalset mõtlemist ja analüüsioskuse arendamist. Kultuuris, kus naisi nähakse vaid emotsionaalsete olenditena, on see suur samm. Ainult nii saab naisest inimene, kes on suuteline olema vooruslik abikaasa, ema ja kodanik. (lk 99)
Naised on Wollstonecrafti arvates sama suutelised haridust omandama ja kasutama kui mehed, kuid ajastu meeste loodud kultuur, mis julgustab neid olema vaid kerglased, on loonud kujutelma naiste arutusest. (lk 99)
Wollstonecraft elas kirglikult ajastu norme ületades mitte ainult paberil, vaid ka eraelus. Ta reisis (peale revolutsioonijärgse Prantsusmaa ka Skandinaavia maades), elas vabaabielus ja sünnitas lapse väljaspool abielu. [---] Kriitikud kasutasid peale Wollstonecrafti surma tema eraelu ta tööde mahategemiseks, nii et kauaks tõusis ingliskeelse maailma naiste õiguste kaitseks kirjutatud teoste esiritta pigem meesfilosoofi John Stuart Milli "The Subjection of Women" ("Naiste allutamine") (1869). Kui Rousseau võis hüljata oma lapsed, kuid siiski olla tõsiselt võetav autoriteet kasvatuse teemadel, siis naisele ei antud moraalireeglite rikkumist andeks. (lk 100)
- Raili Marling, "Naiste õigused valgustusajastu ühiskondlikus debatis", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 95-97

Välislingid

Mary Wollstonecraft, "A vindication of the rights of woman", 3. trükk, 1796, Internet Archive